Raul Oreškin: kohanemine

Peipsi talv. | Foto: Raul Oreškin

Kui “Terevisiooni” saatejuhid alustavad juba kolmandat hommikut halaga, et lund ei ole, panen teleri kinni ja mõtlen, et tegelikult on ju päris hea, et ei pea hommikuid lumerookimisega alustama ja soojemate ilmadega pole vaja ahjusid iga päev kütta. Rattaga saab sõita aasta ringi. Kuigi olen seda teinud ka 20-kraadiste külmadega, on märksa lihtsam linna vahel kulgeda, kui lumi näkku ei peksa ja külmatuul pisaraid välja ei pigista, nii et ripsmete külge kasvavad minipurikad. Võimalik, et see omakorda paiskab õhku vähem süsihappegaasi, mis kindlustab meile lume järgnevateks aastateks.

Keskkooli päevilt mäletan päris mitut järjestikust talve, kus nn suusaveerandid sootuks ära jäid, kuna talved olid lumetud. Ja kuigi me pääsesime tollal tüütute suuskade tassimisest kooli, muutusid sellest veelgi tüütumaks kehalise kasvatuse tunnid, kus suusatamine asendati miskipärast porises pargis jooksmisega.

Enne keskpäeva saabumist paneme autole hääled sisse ja otsustame Peipsiveerele sõita. Teel arutame Kailiga, et tegelikult on vist päris kahju, et külmakraade napib, Peipsi on jääta ning talvine turismihooaeg jääb suure tõenäosusega vahele. Maja on õnneks talutavalt soe ning kohe, kui korstnad suitsema hakkavad, on ka naabri-Niina platsis.

Ukse peal juttu ajades näeme küla teises otsas tegutseva Mesi tare perenaist Herlingut, kes reipal kõnnakul läheneb, et 10 000 sammu täis kõndida, nagu hiljem kuuleme. Mööda oleks ta tuhisenudki, aga kuna teepott on pliidil just podisema hakanud, maandume kõik laua ümber.

Eks külauudised tahavad ju ka vahendamist.

Olles teada saanud, kes ja milliseid haigusi on põdenud ning milliste vägitegudega on vahepeal lapsed hakkama saanud, jõuab jutujärg lõpuks ilmani.

Küsin ääriveeri, et mida kohalikud kalamehed teevad: “Ootavad jääd?”

“Mis jääd?” viskab Niina mulle lausa etteheitva pilgu ja lisab, et kalal käiakse ju paadiga, kas olen unustanud, ning Herling ei saa kavalal näol märkimata jätta, et lausa nii palju käiakse, et kvoodidki on juba varsti täis püütud.

“Oleks teadnud, et nii soe talv tuleb, oleks sügisel sibulad maha pannud,” naerab ta seepeale, aga Niinal on vastuseks lausa trump välja käia: “Meil vohavadki kompostihunnikus sibulad, ilusad rohelised pealsed. Kui nii edasi läheb, saame edaspidi lausa kaks saaki aastas!”

“Tartus on ka aias umbrohi vohama läinud,” püüan näidata, et minu side maaga pole samuti katkenud, kuigi viimasel ajal väljendub see pigem taimede ladinakeelsete nimede tuupimises koolitöö tarbeks.

“Aga turistid?” tunnen muret talvise majandustegevuse puudumise pärast.

“Loodusele jääb alati viimane sõna, eks tuleb kohaneda.

Alternatiiviks on “talvised” paadisõidud, karakatisõidud soos. Kui karakatiga järvejääle minna ei saa, saame avastada Varnja sood,” tulistab Herling ning tehes pausi, et auravat teed rüübata, jätkab sama entusiastlikult, vuristades ette pea terve äriplaani, mille siinkohal igaks juhuks siiski avaldamata jätan.

Tunnen, kuidas eluvõõruse-linnakihid ükshaaval hargnema hakkavad, asendudes maamehele omase kahel jalal maas olekuga.

Õhtul end magama sättides meenub mulle paar nädalat tagasi loetud Ameerika mandril tehtud uuring, kust koorus välja, et tänapäevastes töökeskkondades peetakse töötajate ja kolleegide seas kõige olulisemaks omaduseks kohanemisvõimet ja paindlikkust eri olukordades toimetulemises.

Kuigi minu põlvkonna elueal on olnud palju suuri muutusi ja vahel võib tunduda, et “klaas on juba täis saanud”, võib üsna kindel olla, et kliimamuutused pole ainsad, millega meil lähiajal kohaneda tuleb.

Seepärast pole mõtet panna oma energiat sinna, mida muuta ei anna, ning kohe kindlasti ei aita halamine, et lund ei ole. Ning kui lund tõesti ei ole, pole mõtet teha ka nägu, et on, pannes lapsed pori sees jooksma, nagu seda omal ajal koolis tehti. On palju toredamaid võimalusi, millega seda asendada. Ja kui ise välja ei mõtle, tuleb küsida naabrite käest või kellegi käest, kes vähemalt vastab; telerist tuleb paraku samuti vaid pikk ja katkematu monoloog, mille kulgu me muuta ei saa.

Luban mõtteis, et kohe, kui viimasele lausele saab punkt pandud, sulgen ka ise ekraani… aga tean, et naasen siia juba õige pea, et näha, mitu laiki on lugu vahepeal kogunud.

02.02.2020 Varnjas

Raul Oreškin

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, samuti Voronja galeristina ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (7)