Arvustus. Raul Oreškin: sügisel on Tartus suvi!

Pildil fragment Kairo varastatud teosest „Mis me talle nimeks paneme?“

Ei, ma ei hakka rääkima kliima soojenemisest, vaid hoopis Supilinna kunstnikust Kairost, kes kaamosesse mattunud hilissügisese Tartu värviplahvatusega äratas, kui Tartu Kunstimajas avati tema ülevaatenäitus „Suvi linnas“.

Kairo ilmus minu vaatevälja Tartu noore kunsti teisel oksjonil 2010. aasta septembris, kui ta esitas oksjonile teose „Isa päev“. Mäletan, et pakki lahti harutades leidsime eest ebaeestlasliku värvipaletiga maali, mis mõjus tõesti vitamiinina – „Vali vitamiin“ oli Kiwa kureeritud oksjoni teemaks – ning kõik, kes me tol hetkel ruumis olime, tahtsime esimese asjana teada, kes on autor ning mis on teose hind? Me olime nagu mingisuguse nõidusliku uima kütkeis ning soovisime ühtäkki kõik Kairo teost oma seinal näha, aga selleks pidi muidugi oksjoni ära ootama ja oksjonil  tõusis maali hind mitmekordseks ning tollal jäin Kairost ilma, aga „Isa päev“ on üks mu lemmik-kunstiteoseid siiani.

Mõne aja pärast nägin Kairot Tartu kunstiturul, kus koheselt tekkis vajadus „Isa päeva“ kaotus tasa teha ning jalutasingi sealt üpris rahulolevalt koju „Sõbrapilt pilvedega“ näpu vahel. Ma isegi ei pakkinud tööd paberisse, vaid tahtsin sellega läbi Karlova jalutada, et kõik näeksid mind koos Kairo maaliga. Aga ka tollal mängis saatus vingerpussi ning tuli välja, et teosele oli taas teisigi tahtjaid. Kairo plaanis mõned kuud hiljem Tartu kohvikus Nälg avada isiknäituse ja sinna rändas ka pilvedes sõbrapilt, mis aga näituselt varastati. Kairo pakkus asenduseks äsjamaalitud teost „Ia Orana Kairo“ ning alles kolmandal katsel õnnestus mul Kairo teos koduseinale riputada.

Kui Voronja galeriiga 2016. aastal Tartus korternäituste sarjaga alustasime, esitlesime esimesel näitusel Kairot kõrvuti Anna Hõbemäega, sest just need kaks kunstnikku koos esindasid meie jaoks tartuliku kunstielu fluidumit – Kairo  iseõppijana ja suurepärase naivistina, kes selleks ajaks oli värviliseks maalinud juba pool Supilinna ning Anna, kelle lähenemises maalile on alati olnud pallaslikku väärikust, aga kust ei puudu ka tänapäevased kihistused ja värvidki. Järgmisel korral esindasime Kairot 2018. aasta näitusel, mis toimus nõukogudeaegses tuumavarjendis, kus ta astus üles koos kunstirühmitusega „Delegatsioon K“, kuhu kuuluvad lisaks veel kolm Tartu naiskunstnikku – Kristiina Viin, Kärt Rebane ja Kudrun Vungi. „Sügis tuumavarjendis“ oli sedavõrd populaarne, et Küüni tänavale tekkis avamise päeval lausa järjekord.

Näitustel on Kairo osalenud loomulikult märksa sagedamini, ma kaldun arvama, et näitustel osalemise tiheduse osas annab ta silmad ette paljudele kunstnikele, juba kasvõi seetõttu, et tema teoseid saab igapäevaselt näha lõuendilinnas, nagu Sasha Kheyfets tabavalt tänavakunsti-mekat Tartut, oma filmis kirjeldab. Kunagi ütles üks mu hea sõber, kes juhtumisi on ka tunnustatud kunstnik, et sa oled see, kelleks end mõtled, mitte see, kelleks õpid.

Tahtmata kuidagi alahinnata ameteid, milleks tuleb aastaid õppida, on tegelikult väga värskendav, et tänasel päeval on võimalik valdkondlikke hüppeid teha. Õppides keemikuks, võib sinust tegelikult saada hoopis kunstikaupmees. Omades absoluutset muusikalist kuulmist, võid sa muusika loomise asemel tegeleda teatriga. Geeniteadlasele pole sugugi võõras suvevaheajad sepikojas veeta ning ilma igasuguse eelneva tausta või tungita midagi kirjutada, võib sinust saada kirjanik. Need on näited elust enesest, tartlastele pealegi teada inimesed.

Uudishimu viib meid edasi või vähemalt on see midagi sellist, mis sunnib meid aeg-ajalt uusi asju ette võtma.

Tänapäeval on ilmselt lihtsaim viis uudishimu rahuldada, avastades aina uusi ja uusi maid ja ma mõistan igati, kui reisikihk tagant tõukab, aga alternatiivina võib ka avastada meie kõrval tegutsevaid kolleege, naabreid, trennikaaslasi, laste sõpru või nende vanemaid, supermarketi kassapidajaid või muuseumitädisid või neidki, kes valjuhäälselt meile vastu vaidlevad. Iseendaski võib vahel uue tahu avastada, kui otsimisega tegeleda ning kui kihtide alla pääseb, võib avastamiserõõm olla sügavamgi, kui ükskõik millise maailmaime nägemisel.

Kairo näitust soovitan aga külastada lausa mitmel korral, kuna kunstniku käe all valmib galeriis kuu jooksul üks tema suuremaid maale, kui Tartu tänavalõuendid välja arvata. Ja kui keskkonnateemadel siiski sõna võtta, siis jätke sel talvel Egiptuses käimata ja tulge selle asemel hoopis Tartusse Kairo suve vaatama – annate oma panuse ökoloogilise jalajälje vähendamiseks ja saate ka talvekuudeks vajaliku vitamiinilaksu. Näitus „Suvi linnas“ on Tartu Kunstimajas avatud kuni 15. detsembrini 2019.

Raul Oreškin

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, samuti Voronja galeristina, lisaks töötab ta teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (1)