Raul Oreškin: uinunud kaunitarid

Tsooru kolhoosikeskuse hoone. Foto: Raul Oreškin

Olles end töötuks registreerinud ja pankadelt maksepuhkust palunud, pidanud tulutuid, aga ka empaatilisi läbirääkimisi arvete tähtaegade pikendamise osas, olen ilmselt teinud kõik, mida antud olukorras teha sai, et kriisi ajal ellu jääda ning et säiliks vähemalt teoreetiline võimalus oma ettevõtmistega peale seda jätkata. Vahepeal olen jõudnud läbi mõelda lühemad, pikemad ja veel pikemad… ning siis taas jälle lühemad stsenaariumid, kuidas edasi, aga lõpuks ikkagi mõistnud, et muud väga hetkel teha pole, kui oodata.

Ootamisest on saanud paljudele põhitöö. Kerge ärevustunne ei anna asu ja isegi kui vahel tahakski ette võtta midagi muud peale uudiste jälgimise ja võimalike tulevikuennustuste tegemise, siis meeltel mõlgub ikka koroonapaine. Et ootamise aega lühendada, teen Kailile ettepaneku teha väljasõit Lõuna-Eestisse, mitte loodusesse, vaid hoopis mahajäetud kolhoosikeskusesse.

Hääbuvad majad on mulle alati meeldinud, olen sellest kunagi kirjutanud Müürileheski, et armastus vanade majade vastu tekkis ilmselt lapsepõlves. Alates 2010. aastast olen kaduvikuhõngulisi hooneid üles pildistanud ja koondanud need Facebooki kataloogi “Uinunud kaunitarid”. Seal on palju juhuslikult leitud maju, aga ka neid, mida olen käinud ekstra külastamas. Juba mitu aastat olen tahtnud näha ka omaaegset ehituspärli, Tsooru kolhoosikeskuse hoonet (Jakov Sverdlovi nimeline kolhoosi keskushoone), mis Tsooru mõisapargi serval juba aastakümneid tondilossina kummitab.

Hoone projekteeris arhitekt Toomas Rein ja keskus valmis 1977. aastal. Praeguseks lagunenud kompleks on kantud rahvusvahelise moodsa arhitektuurimälestiste kaitse nimistusse.

Apokalüptilise hõnguga ajastul tundus kuidagi igati sobilik külastada mahajäetud ja kummituslikku ehitist.

Pakkisime võileivad ja kuuma kohvi kaasa ning alustasime reisi. Liiklus oli reedese hommiku kohta üsna tihe ja närviline, sõiduautod olid asendunud kaubaautodega, kes sihtkohta kiirustades tegid vahel lausa ohtlikuna mõjuvaid mõõdasõite. Kõrvalteedele jõudes saime juba omas tempos edasi liikuda ning metsatukkades peatusi tehes ka kevadpäikest ja linnulaulu nautida.

Võrumaa metsade vahele jõudes sattusime mööda sõitma kaitseväe polügoonist, kus traataiaga piiratud alal parkisid sõjaväe- ja Punase Risti autod, kaitseväelased neis. Taas tuli meelde eriolukord. Kõrvalteedelt veel kõrvalisematele teedele juhtivad turismitalude sildid olid kinni kaetud või täiendatud siltidega “Suletud”. Sõitsime mõnda aega vaikides, kuniks Waze teatas, et oleme jõudnud sihtkohta.

Varemed asusid tõesti üsna Tsooru keskuses paikneva pargi serval. Läheduses olid mõned elumajad, külapood ja koolimaja meenutav hoone. Silmasime igaks juhuks, ega me riku 2+2 reeglit, aga kuna kedagi polnud näha, parkisime auto ja asusime varemeid uurima. Päike paistis kõrgel ning lähedalasuvate majade õuedest oli kosta laste kilkamist, külapoest väljusid ostjad, külakoerad omakorda haukusid, aga mitte kurjakuulutavalt, vaid pigem oli tegu sellise rõõmsa klähvimisega. Küllap seetõttu mõjusid mahajäetud varemed üllatavalt positiivselt. Fuajees võis veel märgata omaaegset uhket sisekujundust, mille pärliks olid külalisi vastu võttev kaminahi ja klaasakendest sein, mis avanes otse mõisaparki. Valgus sisenes avarasse ruumi lisaks läbi katuseakende, nii et varemed olid ka seestpoolt väga hästi valgustatud. Kui fotod tehtud, mõtlesime, et võileibade söömiseks otsime mõne kuiva metsaaluse ning Urvaste kandis mõte realiseeruski.

This slideshow requires JavaScript.

Võru maanteel, tagasi Tartu poole sõites, möödus meist pikk sõjaväeautode kolonn. Miskipärast joonistus silme ette taas pilt pandeemiast ja sellisest, mis filmidest nähtuna vajab lausa sõjaväe sekkumist. Arutasime, et küllap on tegu õppustega, ja meenutasime, et midagi taolist vist uudistes ka kuulsime, aga ega see meeleolu parandanud. Sõitsime taas vaikides.

Fotosid hobide kausta “Uinunud kaunitarid” laadides mõistsin, et omamoodi unenäoliseks on muutunud ka praegune reaalsus, mis sarnaneb üha enam une selle faasiga, kus päris täpselt ei saagi aru, kas tegu on ärkvelolekuga või uneveerel kulgemisega. Tahaks nagu ärgata, aga ei jaksa silmi avada. Tundsin isegi, et kunagi alguse saanud hobi, koguda uinunud kaunitare, hakkab end vist ammendama. Mina kaunitare äratada ei suuda ja maailmale ei anna nende vahendamine samuti midagi juurde. Nüüd jääb veel vaid mõista, kas otsus tuli unes või ilmsi. Või milliseks kujuneb meelsus peale ärkamist. Kas me üldse ärkame või jätkame samamoodi nagu enne? Küsimusi on ilmselt rohkem kui vastuseid, aga õnneks on meil tekkinud aega – nii küsimiseks, vastamiseks ja kui vaja, siis ka uuesti küsimiseks.

Raul Oreškin

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases „tARTu poe“ ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor. Loe artikleid (14)