Hedvig Hanson: mu rõõmus jõuluüksindus

Kodukontsert. Foto: Hedvig Hanson

Jõuluaeg on perega koos olemise aeg. Selge see. Traditsioon. Samas on jõuluaeg kuuldavasti ka kõige üksildasem aeg – neile, kel pole peret, kel pole võimalik perega koos olla või kes on üksildased ka pere keskel. Elus on igasugust.

Minu viimaste aastate jõulud on kujunenud üksildaseks, sest mu pojad sõidavad jõuluvaheajaks ja oma vanaema sünnipäevaks, mis on jõululaupäeval, Saaremaale, ning ma pean ütlema, et ootan ja naudin seda üksinduseaega väga!

Olen võtnud seda kui tõelist puhkust, aega iseendale, lubades endal teha, mida hing ihaldab. Peamiselt ihaldab see vaikust ja rahu, mõtisklust, raamatute lugemist. Looduses kulgemist ning mis peamine – pausi pidevast poeskäimisest ning söögitegemisest!

Ka selle aasta jõule kavatsesin nõnda veeta. Kuigi koolivaheaeg algas oodatust varem, ja nõnda saime nii mõnedki jõulutegemised poistega enne jõule tehtud, saatsin ma nad 23. detsembri lumisel varahommikul Tartu-Kuressaaare bussile ning seadsin kohe end metsa, et lumevalguses linde pildistada. Neil vabadel päevadel lasen end tõesti kanda sellest, mis tunne toob, mida teha tahaksin, aga tihti määrab ka ilm mu tegemised. Kui lumi tuli, oli selge – vaja minna metsa! Hingata seda värskust ja kaeda valguse mängu. Ilm oli tõesti ideaalne, tuulevaikne ja mõne külmakraadiga.

Mõtlesin minna metsa, kus olen näinud üht harrastusfotograafist vanapapit linde pildistamas – ta on selle koha lindudele toiduga “sisse söötnud”. Eelmisel korral, kui teda seal kohtasin ja küsisin, et keda siis näha on, vastas ta, et on seitset liiki tihaseid, pasknäär ja rähn… Nüüd olin mina tema “võtteplatsil”, sättisin statiivi üles ja jäin ootele. Rüüpasin termosest teed ja tundsin end seal nõnda passides tõsise loodusfotograafina.

Ega mul kaua oodata tulnudki – õige varsti olidki kohal rasvatihased, sinitihased, puukoristajad, sootihased, pasknäär ja rähn! Kahetsesin, et polnud taibanud neile toitu võtta, aga toredad olid nad lumistel okstel, tundus, justkui tundsid nemadki lumest rõõmu! Lubasin tagasi tulla ja teinekord neile süüa tuua.

Nägin seal metsas üht vanemat naist koeraga jalutamas ja samuti pildistamas! Tegime juttu ikka ka, kuis muidu, kui juba metsas ühistel asjaoludel kohtutakse. Pealegi, näha tänasel päeval inimest maskita on juba kosutav. Võiks lausa tutvust teha! Õhkasime värskelt sadanud lume ilust ja ütlesin, et hea on looduses, saab neist ärevust tekitavatest uudistest puhkust. “Ei, neid ei tohigi kuulata!” vastas ta ja rehmas käega. Rõõmustasin – selline ehe naine talvises metsas! Ta ütles, et läheb veel vaatab kopratammi, ning soovis mulle head pildistamist.

Koju jõudes tegin siiski veidi süüa: eelmise õhtu ahjukana jääkidest, mis poistega pidulikuks lahkumispeoks sõime, tegin riisiga salati. Seda jätkus kauemaks. Lubasin endale, et kogu jõuluaja väldin poodiminemist ning tarvitan ära kõik toidujäägid kappides.

Noh, sellest kinni hoida ma siiski ei saanud, juba järgmisel päeval oli vaja poest nõudepesuvahendit ja eks siis sai jälle muudki ostetud – mandariine, mille puhul hoiatatakse noroviiruse eest (vahelduseks teine viirus!), ja majapidamispaberit, küünlaid kalmistule viimiseks ning külmutatud mustikaid smuuti jaoks. Kassitoitu.

Tundsin piiritut rahulolu mõttest, et mu õhtu on täiesti vaba ja vaikne.

Tegin ära kundalini jooga praktika, mis on hea “aju häälestamiseks kõrgemaks vibratsiooniks”, kuigi ma arvan, et mu vibratsioon on pühendumusehetkedel niigi üsna kõrge (tõsi, see kukub vahel drastiliselt – väsimuse, tüdimuse või pettumuse hetkedel). Niisiis teengi nüüd seda praktikat, lootes vibratsioone ühtlustada. See koosneb kolmest osast ja nõuab ka pisut eneseületamist. Vist see eneseületamise osa ongi lõpuks see, mis meie aju kenasti häälestab, tootes õnnehormoone õnnestumisest. Mina isiklikult küll ei tea suuremat õnne kui tunne, et oled end ületanud.

Õhtul kuulasin Klassikaraadio ülekannet kontserdist, kus esitati kitarrist Erki Pärnoja kooriteost “Anima Mea” (“Minu hing”), ja olin meeldivalt üllatunud. Professionaalse koori kõla on ikka ilus, aga siin lisandus ka džässilikke helimaastikke, mis värskendasid koorimuusikat. Usun, et Arvo Pärdi ülemaailmne tunnustus on olnud inspireeriv ka noorema põlvkonna muusikutele. Ma kummardan sügavusi otsivate inimeste ees.

Niisamuti vaimustas mind järgnenud saade: näitleja Pääru Oja ja kirjanik Tõnu Õnnepalu lugesid Vilsandilt Aleksander Suumani ja Õnnepalu tekste, mida illustreeris Oja flamenkolaadne kitarrikäsitlus. Mu kuusepuul põlesid tulekesed ning see õhtuüksindus meeshäälte seltsis oli lummav. Ning mitte sugugi üksildane. Olen unistanud, et meeshing mulle luulet loeks. Eks siis raadio kaudu…

Uinusin rahulikult, olin päevaga rahul.

Jõululaupäeva hommikuks oli lumi ära sulanud. Mul ei olnud mingeid plaane. Liigutusin Margo Kõlari muusikast, mida kuulsin taas Klassikaraadio vahendusel – “Pirita missa”. Ning Filharmoonia Kammerkoor laulmas klassikalisi jõululaule.

Läksin duši alla, jätsin toauksed lahti, et muusikat kuuleksin, ja seal siis šampoonivahus laulsin koos kooriga: “Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!” Eestlane olevat maailma kõige uskmatum rahvas. Nii sain teada ühest mälumängust, mida poistega mängisime – “What The Fruit!”. Nojah, eks meil on oma usk – see põikpäine ja metsapoole usk. Ometi, uurin piiblilugu ja kirikuõpetajate jutlusi olen viimastel aastatel kuulanud tihemini. Sõnum armastusest ja headusest ning kurja ja vale vastu võitlemisest (ka eneses) on mulle oluline ja lähedane. Me eksime ja kukume ikka, aga miski ei keela meil iga päev püüda uuesti… paremini, targemini.

Mõtlesin siiski, et lähen jõululaupäeval kirikusse. Ent kui kirikuuksel ikkagi maskikandmist nõuti (siiani olin Viljandis saanud maskita igal pool käia) ning öeldi, et ka politsei käib neid kontrollimas, otsustasin, et soovin jõulurahu. Kõigile. Ja tegin jalutuskäigu ses poris ja vihmas kalmistule, et süüdata küünlad oma isaema haual. Ma polnud sugugi solvunud, et minult kirikus maski nõuti. Tundsin eneseületust, sest üldiselt olen ma kergelt solvuja. Kasvatan end – või äkki see ajuhäälestamine juba aitab?

Eks igaüks püüab ses ajas täita nõudeid ja teha nõnda, et saaks veel oma asja avatuna hoida, eks. Ka minu advendikontsertidel oli publik nõuete kohaselt maskides. Ma sain oma kontserdid tehtud ja isegi sooja vastuvõtu neilt, kes julgesid tulla. Aga siiski, viimasel kontserdil Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis – valge tiibklaveri, valgete toolide ja säravate kroonlühtritega, valgete rõdudega! – neid mustades maskides inimesi nähes kogesin ühtaegu rõõmu ja nukrust. Ning otsustasin, et mu järgmine kontsert saab olema maskideta inimestele, ootan ära!

Aga jõulaupäeva õhtu kalmistul, küünalde valguses, on ikka kaunis.

Inimesed tervitavad seal pimeduses üksteist, soovivad häid jõule, süütavad küünlad omastele ja tundub, et tõeline leppimine on tõesti võimalik. Et rahu on tõesti olemas. Kusagil, kunagi. See on hea tunne ja lootus. Koju jõudes helistasin poegadele, et küsida nende päevategemiste kohta. Eks nemad vaatasid telekat. Loodan, et kunagi saavad nad sest isu täis – meelelahutus, reklaam, infomüra. Meil polegi telekat – minu teadlik valik, et jätta enam aega päriselt koos olemisele, iseenda kuulatamisele, loomele, lugemisele, muusikale… Ma tõesti armastan oma poegi üle kõige ja soovin, et neist saaksid isemõtlevad, sõltumatud ja julged mehed. See pole lihtne tee, ma tean. Vastuvoolu ujumine.

Hilisõhtul lugesin Õnnepalu “Inglise aeda”:

“ …ainus võimalik viis näha mingitki tõde, on näha natuke mõlemat poolt. Aga selle vältimatuks hinnaks on see, et sa ei kuulu kummalegi poole, ei kuulu kuhugi. Kuulumise hind on valetamine. On see kallis hind?

Ei tea, kuidas võtta. Inimesi vaadates tundub, et vales elamine on kerge, aga kas ta tegelikult ongi?”

Uinusin õnnelikuna teadmisest, et ma ei oska valetada ega vales elada. Tõde võib olla tihti valus, aga aus. Ja ausus on mulle tähtsaim.

Mu esimese jõulupüha hommik algas paljajalu lumes käimisega, öösel oli taas külmetanud ja vihm lumeks muutunud. Kuulasin innustavat gospelit ja karastasin end. Mõnus! Kass vaatas mu vaimustunud lumelkõndi kahtlustavalt terrassilt, temale see lumes käimine küll ei meeldi! Raputab ebameeldivustundes käppa juba siis, kui avan ukse, et teda õue lasta.

Võimlesin reipalt ning sõin hommikuks kaks keedumuna. Saatsin tuttavatele mõned pühadesõnumid ning sain sõnumi ühelt muusikult, saksofonist Siim Aimlalt. Olin teda just öösel unes näinud! Siim on tore, meil on sarnane terav huumorisoon ja ta on üks vähestest eesti muusikutest, kes on peale mu esinemist tulnud ütlema, kui väga see talle hinge läks. Oma teravusele vaatamata on tal hell süda, ma tunnen.

Selleks päevaks oli mul plaan – minna kinno! Teadsin ette, et kinosaal on tühi. Vene film, ja pealegi see koroona-aeg.

“Hõbedased uisud” – tõeline jõulufilm, suursugune, vaatemänguline, täis äärmuslikke tundeid. Muinasjutuliselt ilus. Tahtsin teada, kas filmitegijad suudavad mind selle magususega nutma ajada, ja suutsid! Enam kui dramaatiline armumiselugu liigutas mind stseen, kus isa õpetas oma poega uisutama ning ütles: “Ära karda, ära vaata maha, vaata ainult ette…” See oli sümboolne õpetus ka eluks, mida poeg omakorda oma pojale edasi andis. Jah, taolised suured tunded ja õilsad mõtted liigutavad mind ikka, ma ikka veel usun neisse! Ja tunnen neist siin üldises isikliku mugavuse ja kiire õnne ja vahelduse otsimiseajastul väga puudust.

See film mõjutas mind kogu õhtupooliku ja veel järgmiselgi päeval. Rääkisin õhinal sellest oma emale ja soovitasin vanemal pojal seda vaatama minna. Vaatasin veel mitu korda filmi treilerit ning ka videoid filmi tegemisest. Jõulufilm vaadatud, tahtsin veel õhtul tõelist jõuluilma vaadata – sõitsin linnaservast vanalinna, et lumesajus jalutada. Üllatuslikult oli isegi inimesi õues, tavaliselt on Viljandi linn õhtuti inimtühi. Aga ju see kena ilm meelitas inimesed õue. Või liiga täis söödud kõht. Või tüdimus tobedatest telesaadetest? Igal juhul tundusid nii jalutavad koerad, lapsed kui täiskasvanud rõõmu tundvat, suhtlesid omavahel, naersid ja korraks tundus, et polegi seda koroonajama. Et see kõik oli üks tüütu unenägu.

Teiseks jõulupühaks oli mul plaan paigas. Sõitsin maale külla oma sõbranna perele, et samas ka üks lumine metsamatk teha.

Foto: Hedvig Hanson

Lund oli öö jooksul juurde sadanud ja mets nägi tõesti välja kui piltpostkaart. Pildistasime siis! Mul olid sõpradele üllatuseks taskus aisakellad ja laulsime ühel põllulagendikul, üle laia lageda, “Aisakella” laulu. Tuppa jõudes sõime kodus tehtud hoidiseid, marineeritud kurke ja seeni, mis mulle väga maitsevad, ja laulsime veel ühe jõululaulu, mille noot neil oli ja mida saatsin veidi häälest ära, aga pehme kõlaga pianiinol. 7-aastane perepoeg kuulas meid suurte silmadega, enne kui naasis oma arvutimängu juurde, ja teismeline peretütar sättis end punases kleidis lumes pildistamiseks, kaks mustvalget kassi magasid. Rääkisime sõbrannaga kohvi ja koogi kõrvale veel vanemate ja laste suhetest ning pereisa toimetas köögis. Kui üks unistustest on luulet lugev mees, siis teine unistus on köögis toimetav mees. Teda nägin ma nüüd ka. See idüll pereelust maal, seda käingi nüüd oma sõbranna juures vahel kogemas. Ja tunnen nende üle uhkust.

Koju jõudes veetsin aega oma kassiga. Ta ei jõua ära oodata, millal ma diivanile selili viskan, et võiks mu kõhule magama tulla. Vahel ma võtan spetsiaalselt selle aja ta jaoks. Tema nurrumine on mind nii palju lohutanud. Mõnusas rammestuses metsamatkast ja maalkäigust nurrusin siis koos temaga.

Vaatasin veel ära Arvo Kruusemendi filmi “Naine kütab sauna”, mida ETV2 näitas. Arvan, et nägin seda viimati lapsena, kui ma üldse ei mõistnud muud, kui et Ita Ever peab tegema rasket tööd, rühkima läbi lumetormide ja raiuma kirvega saunalistele jääauku…

Nüüd, 40 aastat hiljem on elukogemused andnud rohkem arusaamist. Aga mõte oli sama: pead tulema läbi raskuste, läbi inimsuhete keerulisuse ja leidma rõõmu hetkedes. Ning kasvatama iseennast. Soovisin mõttes Itale tervist – meie tõeline kullavara! Jumalik naine. Lugesin veel peale keskööd “Inglise aeda”, kuni raamat mu rinnale kukkus ja kass sest ehmatusest mu kõhu pealt maha hüppas. Kustutasin tuled terrassilt ja kuuselt…

Mu jõlulude grande finale’ks kujunes pühapäev. Ma nägin päikest, üle pika aja!

Lumi sätendas ja kutsus õue. Kuidas ikkagi ilm on tujuga seotud! Ja tahtmisega midagi teha. Sel päeval oligi mul vaja palju teha: pidin valmistuma oma elu esimeseks kodukontserdiks. Mainisin oma tuttavale, et võiksin mõelda kodukontserdile – ruumi mul on ja seda enam, praeguses ajas, kus suured kontserdid pole võimalikud – mulle sobivadki väiksemad! See tuletab meelde aegu, kus peenemas seltskonnas korraldati kammerlikke kodukontserte. Mu tuttav helistas mulle tookord juba tunni aja pärast tagasi, öeldes, et tal on seltskond koos ja teeme!

Nõnda siis sättisin mööblit ümber, tirisin pianiino keset tuba ja diivanid-tugitoolid “lava poole”. Ehtisin pianiino veel jõulutuledega ja armusin uuesti oma avarasse uude kodusse. Ma polnud ammu enam enne esinemist sellist erutust tundnud, see oli midagi teistmoodi… Mis tunne see on, kui mu koju tulevad mulle võõrad inimesed? Otsustasin veel enne kontserti oma meeli jahutada ühe jalutuskäiguga lähedases metsatukas – see oli imeline. Puudelt langes lund ja taasavastasin oma naabri maadelt lisaks mõnusale metsateele ka kaks mägiveist, keda peetakse mitte lihakasvatamiseks, vaid lemmikloomadena, keda toita ja paitada. Nii maheda olemisega on nad, kui sind vaatavad ja oma sooja hingeauru välja puhuvad. Hingeaur. See on üks tore sõna.

Tagasi tulles oli juba pimenenud ning mu tuba nägi tuledes veelgi pidulikum välja. Panin meeleoluks veel muusika peale ja hakkasin end riidesse sättima. Ses suhtes vahet pole, kas esineda sadadele või kümnele inimesele, sätin ikka end samamoodi.

Esinen sama hingeauruga! Ja see õhtu oli lihtsalt imetore, nagu kingitus! Üllatusin iseendast: olen väga eraklik ja mul ei käi üldiselt külalisi, kui, siis ühekaupa – aga seekord oli täitsa eriline. Publik tõi ise kaasa oma catering’i, pidin otsima üles oma veinipokaalid ja konjakipitsid – mida mul õnneks oli igaks juhuks ostetud! Isegi kolm meest oli “paadis” (naised olid nad kaasa võtnud), väga kenad inimesed olid, naised võtsid serveerimise enda peale, et saaksin ikkagi oma “etendusele” keskenduda ja nõnda siis kogesime kolm tundi seda kodust kontserti, juttu oli isegi rohkem kui muusikat. Naerdagi sai!

Lubasin neile, et teeme kunagi veel, ehk kutsun mõne teise muusiku, ja publik oli sest kontserdisarja ideest väga huvitatud. Ehk on siis see väike kontserdikorraldamine ikkagi mu uus suund, pealegi mu sund inimestega suhtlemiseks, mis võib olla vajalik ja vahel isegi väga meeldiv. Me ei tohiks ikkagi end isoleerida ja omas mahlas liiga kaua marineerida! Tasakaal on oluline.

Nüüd on esmaspäeva hommik, kirjutan oma jõuluüksinduse lugu ajast, mis tegelikkuses kujunes ootamatult sotsiaalseks… et siis hoopis: “Minu rõõmus jõulusuhtlus!” Aga päike paistab ja ma kibelen õue. Lubab madalrõhkkonda, tuult ja vihma, aga lund veel on ja ma lähen nüüd tagasi sinna metsa, kus linde pildistasin. Võtan neile süüa ka. Loodan näha vahvat sabatihast.

Ilusat pühadevahelist aega! Lumiseid unelmaid.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (84)