Toomas Tammis: Suure-Jaani on saanud juurde tüki (kesk)linna

Foto: Kristjan Lust/Maja.

Põhjalik eeltöö Suure-Jaani tervisekeskuse asukohavalikul, kohaliku omavalitsuse mõistlikud otsused ning hulga avalike funktsioonide koondamine on loonud eeldused väga hea arhitektuuri ja tulevase Suure-Jaani keskuse sünniks.

Artikkel on esmalt ilmunud ajakirja Maja 2020. aasta talvenumbris (nr 99) ning pälvinud Maja 2020. aasta publitsistikapreemia.

Suure-Jaani ja selle uus tervisekeskus on toredad kohad. Eesti väikelinnad ja asulad on pikalt olnud rahvastiku vähenemise ja ruumilise kokkukuivamise surve all. Suures osas on see olnud ühiskonna üldise arengu tulemus, kuid samas on see olukord hakanud ka ise uut reaalsust genereerima. Tööandjad ütlevad, et ei saa väiksemates asulates ettevõtlust arendada, sest tööjõudu pole piisavalt. Inimesed omakorda soovivad väiksematest asulatest lahkuda, kuna puuduvad töökohad. Töökohtade olemasolu on siiski üldises kahanemise mustris vaid üks osa, olulist rolli mängib ka ümbritsev keskkond (nii ehitatud kui looduslik) ning hariduse, tervishoiu ja vaba aja teenuste kättesaadavus. Inimväärse ja mõnusa elu tarbeks on kõik need osised hädavajalikud ja ei ole üht selget skeemi, mis järjekorras ja mahus midagi tuleks arendada.

Suure-Jaani vallavalitsus on teinud julge ja selge otsuse arendada inimväärset eluolu ja pakkuda parema elu osiseid koos uue, kaasaegse ja ambitsioonika keskkonnaga – uus tervisekeskus seda kahtlemata on.

Siinkohal on omaette teema väikelinnade omavalitsuste poolt rajatavate uute kesksete hoonete funktsionaalne kooslus. Ühelt poolt tundub mõistlik ühe majaga lahendada võimalikult palju kohalikke probleeme ja kuhjata sinna kõik avaliku teenuse funktsioonid, mis hädasti uusi ruume vajavad. Samas tähendab see paratamatult mitme seni kasutusel olnud ruumi ja hoone ülejäämist ning niigi vähese potentsiaalsete rentnike arvu kahanemist üüriturul. Samuti võib mitme väikelinna jaoks olulise avaliku teenuse paigutamine ühte hoonesse ja asukohta mõjuda halvavalt muule linnastruktuurile, mis võib veelgi jõulisemalt tühjeneda.

Suure-Jaani tervisekeskusesse on koondatud lisaks ujulale ja saunadele kohvik, perearstikeskus, hambaravikabinet, apteek, juuksur, kiirabi ja politsei. Asutusi on justkui palju, kuid ruumiliselt on igaüks parajalt väike, et olekski keeruline neid linnas eraldi hoonetesse paigutada. Siin tundub olevat leitud hea tasakaal funktsioonide rohkuse, maja suuruse ning väikelinna toimimise vahel.

Foto: Terje Ugandi/Maja.

Arhitektuurselt on uus tervisekeskus ilus maja. Sellest on justkui tunda, et projekt ei ole läbinud (või tõenäolisemalt on enam-vähem puhtalt välja tulnud) projekteerimise-ehitamise protsessis üsna levinud radikaalse odavdamise hakklihamasinat. Sageli on selle põhjuseks tellija lihtsameelne arvamus, et seekord on kindlasti võimalik ehitada odavamalt ja kiiremini kui kunagi varem, aga vahel võib taustalt leida ka arhitektide liigset kuraasi. Suure-Jaani tervisekeskus võlub oma arhitektuursete mõtete selgusega nii linnaehituslikus, logistilises, funktsionaalses kui ka materiaalses plaanis. Hästi läbi mõeldud kooslusest ongi keeruline midagi eemaldada.

Paar asja, mida eraldi välja tuua.

Tervisekeskuse jagamine väiksemateks Suure-Jaanile omase kuju, suuruse ja materjalikasutusega majadeks on tore mõte ja valminud hoones ka arhitektuurselt selgelt läbi viidud.

Punastest tellistest majakesed on hoitud üksteisest lahus. Sama tellisseina jätkumine siseruumist välja ja vastupidi ning klaasfassaadi postide süvistamine seina sisse on üks neid väikesi nutikalt läbi mõeldud detaile, mis suuremat arhitektuurset kontsepti hästi toetavad. Samuti aitab ruumi lugemisele ning arhitektuurse mõtte edasikandmisele kaasa tellismajade erinev siseruumi lahendus ning nende vahele jääva ujumisala kergelt müstiline hõng.

Materjali on käsitletud selgelt ja puhtalt. Punaste telliste laotisega mängides ja sellesse kohati suuremaid augustatud alasid jättes on lahendatud suurtele ruumidele omane akustika probleem. Märgades ruumides pole kasutatud tavapäraselt keraamilisi plaate, vaid need on asendatud pritsplastiga. See viib mõtted eemale ammustest kõledatest ja külmadest hügieeniasutustest ning toetab autoritele olulist Soomaa atmosfääri. Sama teeb ka pinglae tagant kumav ja udust taevast meenutav ujula ala valgus ning muidu rangelt ristkülikukujulise ujumisbasseini ühe serva “pehmeks vajutamine”, mis moodustab kena lõõgastusala. Siinkohal tundub väga mõistlik tellija ja arhitektide ühine otsus loobuda nelja ujumisrajaga võistlusbasseinist ning keskenduda pigem igapäevasele harjutamisele ja heaolule. Just seda peabki ju esmatasandi tervishoid pakkuma – haiguste ennetust, mitte aga võistlussporti. Võistlusspordil on küll oluline roll, kuid praegune lahendus toetab suuremat hulka inimesi.

Keskse ujularuumi ventilatsiooni sisse- ja väljapuhked on osavalt lahendatud vahetult enne seina lõppeva pinglae serva taga, misläbi ei ole maja kõige suuremas ja olulisemas ruumis näha ühtegi rest-toodet. See kõik viitab muuhulgas ka arhitektide ja sisearhitektide väga heale koostööle, mille tulemusena toetavad maja ruumilised omadused ja materjalivalik üldist arhitektuurset kontsepti.

Linnaruumis on õnnestunud tervisekeskusega luua uus tervik, mille jagunemine mitmeks väiksemaks punasest tellisest majaks on väikelinnale üsna iseloomulik. Majakesi ühendav klaasiga kaetud ühisruum on lahendatud nii, et see ei domineeri väiksemate osade üle, kuid samas loob neist uue huvitava terviku. Seda ei olegi väga lihtne teha. Majade viilkatused haakuvad ilusti väikelinna muu vormikeelega ja katusemustris kasutatud kohaliku tootja päikesepaneeli elemendid annavad sellele parasjagu uue ja tehnoloogilise puudutuse.

Tervisekeskuse asukohavalik on omaette õnnestumine, mis laseb uue maja positiivset mõju väikelinna toimimisele tõenäoliselt veel pikalt tunda.

Suure-Jaani seni veel häguselt aimatava keskväljaku (asula struktuuri keskse koha) ääres, paisjärve kõrval, vaatega kirikule ja tulevikus ehk kavandatavale uuele puhkealale, ei jää uus tervisekeskus kellegi silma alt välja ning avab ka oma külastajatele erinevaid ikoonilisi väikelinna vaateid majast väljapoole. Suure-Jaani kesklinnas on vormumas ala, mis võiks haakuda keskväljakute väljaarendamise programmiga “Hea avalik ruum” pareminigi kui paljud praeguseks juba valminud projektid.

Klassikalised kandilised ja kogu perimeetris enam-vähem sarnase hoonestusegaümbritsetud väljakud on Eestis väga haruldased. Tavaliselt asuvad Eesti linnade ja asulate traditsioonilistes keskustes ammused (kauba)teede ristumisel tekkinud turuplatsid või muidu natuke avaramad enam-vähem isetekkelised alad, mida ei ole kunagi ruumimiselt otseselt kavandatud ega ehitatud. Pigem on need üsna erinevate, vahel vägagi hägusate piiridega kohad. Neis tuleb leida sageli pigem tagaplaanile jääv kohalik eripära, mis on enamasti seotud ümbritseva hoonestuse struktuuri, reljeefi, ilmakaarte ja väljakujunenud kasutustega ning lisada sellele ruumilist selgust ja kvaliteeti. Tervisekeskus on hea algus Suure-Jaani keskväljaku formeerimisel, millega tundub nüüd olevat õige aeg edasi minna koos heliloojate Kappide muusikakeskuse ja paisjärve-äärse puhkealaga.

Eelnev viitab muuhulgas heale ja põhjalikule eeltööle, mis kipub sageli tähelepanuta jääma ning ilma milleta on sujuv ja kvaliteetne edasiminek nii projekteerimisel, ehitamisel kui hilisemal kasutamisel pärsitud. See töö tuleb esile arhitekt Toomas Paaveri koostatud arhitektuurivõistluse lähteülesandes, kuhu on tausta selgitava materjalina lisatud kavandatava keskuse võimalike asukohtade analüüs ja praeguse olukorra adekvaatne selgitus. Need ei ole pikad ja keerulised teaduslikkusele pretendeerivad analüüsid ega juriidilised kõige halva ettekujutamise ning välistamise labürindid, vaid selged ja lühidalt kirja pandud arhitektuursed mõtted. Nii oli neist kindlasti võistlustöös osalevatele arhitektidele kõige rohkem kasu ja sellisest vormist võiksid tulevikus juhinduda teisedki sarnaste võistluste korraldajad.

Suure-Jaani tervisekeskuses tundub kõik olevat hästi läinud, targale ja professionaalsele eeltööle on järgnenud hea projekt arhitektide ja sisearhitektide vastastikuses arusaamises ning mõistlik ehitus – seda kõike umbes nelja aastaga. Seesugune suurte kõrvalekalleteta kooskõla on siiski pigem haruldane ja kõikide poolte väga hea, süstemaatilise ning targa töö vili – seda võiks kadestada ja eesmärgiks seada. Hea arhitektuuri märkamisest ja kiitmisest ei piisa, tuleb näha ja selgitada selle tekkemehhanisme, et sellest tulevikus õppida.

Artikli autor Toomas Tammis on arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriprofessor.

Suure-Jaani tervisekoda

Arhitektuur: Alvin Järving, Mari Rass, Ott Alver, Kaidi Põder, Katrin Vilberg, Gert Guriev, Liina-Liis Pihu, Märten Peterson (Arhitekt Must OÜ)
Sisearhitektuur: Riin Kärema, Kerli Lepp, Mari Põld (Kuup Disain OÜ)
Konstruktsioonid: Teet Dooner, Anna Grishina (Novarc Group AS)
Tellija: Põhja-Sakala vald, Suure-Jaani Tervisekoda
Võistlustingimused: Toomas Paaver
Ehitajad: Eviko AS (hoone), Kivipartner OÜ (välialad)
Kinnistu pindala: 0,8 ha
Hoone netopind: 3100 m2
Projekt: 2015–2017
Ehitus: 2017–2019