Eva Antsov: koroonalärakas plekitul maakeral. Mis siis edasi – kas suremegi ära?

Koroonaviiruse kõnekus näib pigem lasuvat viiruse paljastavas iseloomus meie elule-olule, mitte niivõrd tema erakordses viraalsuses või letaalsuses. Foto: Shutterstock.

Ühes haiglas juhtus hiljuti lugu, et koroonapatsiendi ootel löödi kogu haigla ootesaal inimestest tühjaks, vältimaks külastajate kokkupuudet peagi saabuva haigega. Inimesed ootasid varmalt kõrvalkoridorides, kohati kombetult liiga tihedalt koos olles. Koroonahaiget aga ei tulnud ega tulnud ning nii külastajates kui töötajates võttis maad rahutus, kuna midagi muud ei saanud samuti senikaua teha, sest kohe-kohe saabub…

Kahe tunni pärast jõudiski patsient ja selgus, et transpordiks ei olnud vaba kiirabiautot, kuid sellest ei suudetud ootajatele teada anda. Selline ootamine koroona järel toimub kogu ühiskonnas. Ootame, et kriis läheks lähemal ajal üle, et naasta senituntud tavalise elu juurde. Niikaua on aga püha ürituse tarbeks – võitluseks koroonaga – teretulnud kõiksugu näilised ja tõhusad abinõud.