Kõik teavad, mis on tulemas. Aastavahetus. Ja lubadus. Kaua hoitud ning püha oma ootuses. Isegi intiimne. Sisemine saladus. Ja võitlus. Vahest pärast kellegi kommentaari. Võib-olla märkasid ise. Kehaga on vaja midagi ette võtta. See väsib, ei jaksa. On liiga teistmoodi sellest, mida ise rahuldavaks pead. Isegi pärast järeleandmisi on piir ammu ületatud.
Areng, kui nii võib nimetadagi, kulges märkamatult nagu varas. Kuni ühel päeval avastad, et oluline osa sotsiaalsest kapitalist on ära varastatud. Sokutades asemele riietesse varjuva, end vihkava, kasutamisel tujuka ning tooli poolt väänatud asja. Ühte ei taha öeldagi… Ja vananeva.
Süüdi on… Kui nüüd mõtelda, on tõesti süüdi näiteks tööandja. Töö tahab aina rohkem ega lase olla. Kõik tahavad midagi. Võtavad kogu aja. Sest muidu käiksin ammu trennis. Või vähemalt kõndimas. Igatahes oleksin ammuilma midagi teinud. Siis on veel need nõudmised leida nädalast kaks ja pool tundi treenimisele. Muidu polevat üldse mingit kasu. Ma ei hakka paari tunni pärast riietele raha raiskama. Pealegi, kust tuleb see aeg, kui pead kuhugi sõitma, riideid vahetama ja teist sama palju tagasiteele kulutama?
