Ma olen finantsturgude ja investeerimisega olnud seotud 1998. aasta algusest. Pean nentima, et ilmselt on vähe valdkondi, mis on nii küünilised ning kus “pehmetest väärtustest” rääkija avastab end üpris kiiresti mängust välja arvatuna. Avalike ettevõtete ja institutsionaalsete investorite eesmärk oli (ja on) aktsionäride ning osakuomanike vara kasvatamine ning selle kõvalt polnud kellelgi aega (ega tahtmist) mõelda oma tegevuse (investeeringute) keskkonna- või sotsiaalsetele mõjudele. Finantsturud on džungel ja armutu olelusvõitlus, kus ellu jäävad tugevad.
Viimane kümnend tõi keskkonna muutuse
See eelkirjeldatud mõtteviis küll domineerib osaliselt siiani, kuid miski on viimaste aastatega oluliselt muutunud. Nimelt on investorid, kes oma raha kas ettevõtetesse või institutsionaalsete investorite pakutavatesse toodetesse paigutavad, hakanud esitama üha rohkem küsimusi selle kohta, kuidas need ettevõtted, mille omanikuks olekut ühel või teisel viisil kaalutakse, end n-ö üleval peavad.