Tartu on autoga mõõtes väike. Ka jalgrattasadulast vaadates on ta väike, aga siiski palju suurem kui autoga. Liinibussiga on Tartu selline keskmist mõõtu linn.*

Tuleb ikka ette, et kasutan Tartus kergliiklusteid ja -vahendeid ning ühistransporti. Esimest kaht nii töölkäimiseks kui ka sportlikel eesmärkidel, viimast seepärast, et see on lihtne ja odav, kuid tihtipeale ka sportlikust huvist. Sest liinibuss on kui veidrate, naljakate ja põnevate vestluskatkete ratastel varaait. Mida kõike seal näha ja kuulda võib.

See oli mõni nädal tagasi, kui juhtusin pealt kuulma nii kümne-üheteistkümneste poisinagade vestlust. Esiti suurustas üks poiss teise ees, et ta viitis mõni nädal tagasi ühe öö vanglas.

“Sa olid vangis?” imestas teine. “Mille eest?”

“Ma jätsin toa koristamata ja saatsin vanemad… (loe: “piiks”) ja siis ema viis mind politseisse.”

“Ema viis sind vangi? Mis ema see selline on?”

Küsimusi sadas nagu vett Suudlevate Tudengite purskkaevus, kuni neist kasvas tuline vaidlus. Paraku olid kõik vulgaarsused täies hiilguses esindatud. Ainult et tähendust sõnade taga ei olnud poisid endale veel selgeks jõudnud teha. Buss peatus ja üks riiukukkedest hüppas välja. Vahetult enne uste sulgumist hõikas ta uste vahelt: “Muide, su ema, ee… su ema on agressiivne impotent!”

Uksed sulgusid, aga bussi jäänud poisi suu jäi üllatusest ammuli.

Nii naljakas ja nii nukker vahejuhtum ühekorraga, nagu teinekord elu ongi.

Palju toredam vestlus leidis aset kahe naisterahva vahel. Nad rääkisid taga kellestki Ainost. Millegipärast käivitas kuuldud nimi mu mälumagnetofonis Singer Vingeri laulu.

“Aino on tublimaid tüdrukuid Narvas,
viigitud seelik tal triigitud pluus,
Aino on minule igati armas,
Ainoga kohtun ma õhtul kell kuus,”

üürgas Jürlau. Kui ta lõpuks vaikis, jätkus mu kõrval jutt ühest teisest Ainost.

“Ei me Ainot kohvikusse viia saa. See ju muudkui riisub,” lausus üks mammi teisele. “Misasja ta riisub?” uuris teine vastu. “No eks ikka neid lehti. Aga ta nii rohkem võimlemise pärast.”

“Aga kui lehti enam ei ole, mis ta siis riisub?” jätkas uudishimulik tädi usutlemist. “No siis riisub ta niisama tühja!” vastas Aino oletatav naabrinaine veidi ärritunult. “Jah, peaasi et võimelda saab. Eriti meie eas. Olgu siis rehata või rehaga.”

“Jah. Terves kehas terve taim. Ptüi, või see vaim,” võttis uudishimurahulduse saanud naine jutu kokku. Buss jätkas oma sõitu. Uksed avanesid ja sulgusid. Inimesed tulid ja läksid. Aga kusagil on üks Aino, kes aina riisub ja riisub. Ent Tartu liinibussid sellest ei hooli. Nemad aina sõidavad. Veavad inimesi kokku ja laiali, levitavad linnalegende ja lugusid (loodetavasti mitte koroonat).

Kired uue linnaliinivõrgu ümber on vaibunud. Kes on leppinud, kes torisevad habemesse, rasvavoltidesse või meigikihi alla. Kes ei lase end sellest üldse häirida. Muidugi võiks bussipeatus olla iga naabermaja ees. Peamine, et mitte minu aia taga. Graafik võiks olla poole tihedam ja üleüldse tahaks siit ilma bussi vahetamata jõuda ükskõik millisesse punkti Tartu linnas. Aga paljud meist mõtlevad selle peale, et linn maksab ühistranspordi korraldamise eest kõvasti peale. Ja see raha tuleb kaudselt meie kõigi taskutest. Alati on keegi, kes pole millegagi rahul.

Mõeldes viimasel ajal tehtud liinibussisõitudele, avastan veidra vastuolu. Mida rohkem on bussis rahvast, seda vaiksem seal on. Ei tea, kas teistes linnades on samamoodi? Ühes sellises tipptunni liinibussivaikuses juhtus minuga veider lugu.

Astusin esimestest ustest bussi number 11. Minu huvi inimeste ja mind ümbritseva vastu juhatas mu silmad infotahvlile, kus on kirjas bussijuhi nimi. Mõnikord on see Gennadi või Lembit, vahel Jekaterina või Piia. Seekord oli bussijuhi nimi U. Lihtsalt U. Ja ei midagi enamat. Justkui kuuluks mees sellesse inimrühma, kes ostavad oma autodele numbreid nagu EMME 1 või BOSS 2. Pikka aega tiirutas Tartu vahel ringi Ford Sierra, mille number oli Sergei 1. Ja nüüd ostis üks mees endale bussijuhi nimeks U-tähe.

U sõitis eeskujulikult läbi Annelinna ja võttis suuna Ihastesse. Ringristmikule jõudes aeglustas ta hoogu, võttis ettevaatlikult kurvi, siis natukene veel ja põrutas otsejoones edasi. Kuigi oleks pidanud hoidma paremale. Bussi liiklusskeemist kerkinud nurinast ei lasknud mees end häirida ja jätkas sõitu, kuni üks piimahabet kandnud poiss vajutas stopp-nuppu. U seiskas bussi ja avas uksed, kuigi peatust polnud ollagi. Poiss astus juhi juurde ja lausus: “Te sõidate vales suunas.”

“Eh, shto tõ, mjina sõitma bussi suunas,” mühatas mees vene aktsendiga. Vaatas otsa oma GPS-seadmele, siis poisile ja uuesti GPS-seadmele. “Uuu, joptvaju, ma sjõidan ju täna ühte tjeist!” vandus bussijuht nimega U.” Viimati oli see ju kakstjeist. (Mees pidas silmas bussi number 11, aga see kõlas, kui sõitnuks ta hoopis üht teist liini).

Edasine jätkus justkui stseen filmist “Teemandirööv”. U sulges uksed. Vajutas gaasi. Sooritasi esimesel ringristmikul nimeväärilise U-pöörde. Lisas gaasi. Võttis kurvi. Valis õige suuna. Ületas korduvalt kiirust ja jõudis  12-minutilise hilinemisega minu peatusesse. Kui ise poleks seda pealt näinud, ega siis ei usuks ka. Samas, Tartus on alati kõik võimalik. Nii imelikud juhtumised kui imed. Ja mina olen inimene, kes usub, et imedel on tõsi taga.

Mu meelest on Tartu ühistranspordi- ja kergliiklusteede võrgustik üks Eesti parimatest. Linnapilti ja transpordivahendite mitmekesisust rikastab raginal käima jooksnud rattaringlus. Linnapilti on lisandunud elektritõukerattad ja rõõmsaid jalakäijaid jätkub igasse aastaaega. Kergliiklusteede võrgustik aina paraneb ja täiustub ning täitub kasvava tervisesportlaste hulgaga.

Paljuräägitud Tartu trammi võib seni kohata keskpäeval mitme populaarsema söögikoha köögis, ent mitte linnapildis. Aga see ei paneks mind põrmugi imestama, kui ühel heal päeval see tramm Tartu teedel liiguks või me kohal hõljuks. Ja pange tähele! Kes teab mis kaugel pole kevadpäev, mil Emajõel alustab teenuse pakkumist jõetakso. Siis tuleb talv (küll ta tuleb) ja taksoplafoonid kolivad ümber Soome kelkude külge, mis jõejääle triibumustreid joonistades talvekasukaisse riietunud tartlasi ja linna külalisi sõidutavad.

Mu viimane ühistransprodisõit viis mind kaugele üle kodumaakonna piiride. Otse südamelinna Viljandisse, kus kohtusin ühe projekti raames tulihingelise tantsupedagoogi Eve Noormetsaga. Viljandi on rohkem selline jalutamise linn, mõtlesin. Kui väikese seltskonnaga mööda Tartu tänavat punktist A punkti B lonkisime.

“Kui Viljandi peal ringi jalutada, komistad sa alati mõne muusiku/moosekandi või kirjaniku otsa,” ütles Eve. “Varem või hiljem.” Justkui selle tõestuseks lehvitas mulle ühe kohvikuakna tagant Justin Petrone. Hetk hiljem kangastus mulle ühe pargipuu krobelisel pinnal Jaak Joala bareljeef. “Truudus on kui ainsam vihmapiisk öise pargi raagus puul,” laulis see mulle. Vähemalt hetkeks näis nii. Nojah, nüüd on lisaks kirjanikule laulja ka nähtud, pomisesin endamisi. Ei tea, kas kaht viimase kuu jooksul ka jalutajatena tuntust kogunud kujurit ja poliitikut tabas ilmutus samas kohas, kus mindki?

Eks see inimese aju loob teinekord seoseid ka oluliselt vastuolulisemate asjade ja olukordade vahel. Mõelge, kui Linnahallist saab ooperimaja ja väärilise nime otsingute käigus selgub, et selle ruumides sündis kunagi Eesti tantsumuusikaansamblite vaieldamatu kvaliteedimärk. Ja 2 Quick Starti nimeline ooperiteater ongi sündinud!

*Tsitaat kolumni autori raamatust “Minu Tartu – Väljast väike, seest suur”.