Lauri Räpp: Tartu nagu Viljandi

Rohelise maja kohvik. | Foto: Visit Viljandi

Käisin ükspäev Viljandis. Veider viis Tartu-teemalist kolumni alustada, onju. Aga just Tartu pärast ma Viljandis käisingi. Nimelt on mul kohe ilmumas raamat “Minu Tartu” ja seoses ühe võidetud konkursiga kaasnes soovituslik kohustus (või kohustuslik soovitus) esitleda seda kolmes erinevas Eesti linnas. Tartus, Tallinnas ja Viljandis.

Kuidas esitleda Viljandis raamatut Tartust, selles on küsimus. Mis on Tartus sellist, mis viljandlast huvitab. Mis talle korda läheb. Kui üldse.

Mul endal on neid kaht omavahel seostada lihtne. Väikese tartlasena olid mul kõik need Viljandi suveõhtud, talvevaheajad ja nädalavahetused vanavanemate majas kunagise Pilpaküla, nüüdse Uueveski linnaosas. Kõik need lapsepõlvesõbrad, jutud järvepõhja vajunud kirikust ja salapärasest Viljandi paadimehest järveveel. Ja mul on sünnist saati minu Tartu.

Aga teised?

Alustaks sellest, mis kahe linna ühisjooned. Viljandis on Tartu tänav ja Tartus on Viljandi maantee. Viljandis on Folk. Tartus Volk. Vürst Volkonski, pean silmas. Tartus on tagahoovid, millest on kirjutanud Luts ja kaasaegsetest Enriko Talvistu, näiteks. Viljandis on samuti kõik need vimkadega võlumaa sarnased õued, kus valitseb metsik hoolivus. Viljandi vanalinn ja Karlova linnaosa on mõnes mõttes nagu erinevais paigus üles kasvanud kaksikõed. Välimuselt sarnased, ent teises keskkonnas üles kasvanuna iseloomult veidi erinevad.

Mõlema linna identiteedis mängib olulist rolli vesi. Veekogu. Nii nagu ei saa lahutada Tartut Emajõest, käivad teineteisega igavesti kokku Viljandi ja järv. Ent arvatakse, et kunagi olid kaks veekogu omavahel tugevalt seotud läbi iidse Hansa veetee. Linnad, mis seotud läbi ühiste veesoonte. Veevennad. Selle oletuse aluseks on vanad kaardid, kus lookleb katkematu veesoon Tartust läbi Võrtsjärve ja Tänassilma jõe Viljandi järveni ja sealt lausa Pärnuni välja.

Kui jutt juba möödunud aegade peale läks, siis meenub, et nõukaajal sidus Tartut ja Viljandit üks veider asjaolu. Õigemini erinevus. Ajastule omaste iseärasuste tõttu, millel ma pikemalt peatuma ei hakka, müüdi Viljandis toodetud pagaritooteid ainult Viljandis ja Tartu omasid Tartus. Veider, aga sel hallil ajal erinesid kahes linnas valminud leivad-saiad teineteisest oluliselt.

Kõik viljandi leivad olid kandilised ja kutsuti neid põrandaleivaks. Tartus valminud klassikaline “sõrmeaukudega” pätsileib oli oma maitseomadustelt oluliselt kvaliteetsem kui põrandaleib. Ent Viljandi pagarid küpsetasid see-eest krõbeda ja kuldse koorikuga saia, millel justkui sõrmega üle pätsi ümarama osa diagonaalis veetud vaod. Krõbe rüü peitis endas suussulavalt pehmet ja parajalt magusat sisu. Selle maitse meenutamine avab tänaseni lõputuna näivad süljemaardlad. Tartu saia mekk ei pääsenud ligilähedalegi.

Seetõttu ihkasid viljandlased Tartu leiba ja tartlased Viljandi saia. Ja nii me pendeldasimegi perega kahe (kodu)linna vahet. Läksime leiva- ja tulime saiakoormaga. Kõik need sugulased, naabrid ja naabrite naabrid vajasid ju rõõmustamist. Tean, et me ei olnud ainsad. Erinevused ühendavad.

Tartu on omaks võtnud soomlasest kirjamehe Mika Keräneni ja tema Tartu. Samasugused on suhted Viljandi ja endisest tallinlasest kirjaniku Paavo Matsini vahel. Teavad vist peaaegu kõik, et Viljandi kodustas mitu aastat Tartus elanud ameeriklase Justin Petrone, kellega ma viimasel Viljandis-käigul kohtusin ja kahe linna ühisjoonte üle arutlesin.

Olen kuulnud isegi sellist ütlust, et Viljandi on justkui Tartu äärelinn, ütles Justin. Seda viljandlaste endi suust, lisas ta. Nojah. Tean omadestki allikatest, et isegi arsti juures käiakse teinekord Tartus. Mis sest, et Viljandis on väga korralikul tasemel haigla. Ent justnimelt ka see haigla ja arstiabi on see, mis kaht linna ühendab. Mu sõber Edgar käis oma abiarstiks olemise ajal tööl Viljandi EMO-s. Ta rääkis, et sageli on samad arstid, kes põhitööna Tartus tööl, nädalavahetuseti lisa teenimas Viljandis.

Seotud on kaks haiglat omavahel lausa otseselt, eriti EMO tasandil. Viljandi EMO-st saadetakse Tartusse kiiret sekkumist vajavatele haigustele omaste sümptomite leidmise korral, millega tegelemiseks Viljandi tasandil võimalusi pole. Edgar lisas, et eriti toredad olid korrad, kus ta sattus Viljandi töötajaga Tartu EMO-s koos tööle. Kahe linna meditsiin ja sellega seotud inimesed on omavahel vägagi põimunud.

Mitte ainult arstil ei käida Tartus. Magnetina tõmbavad inimesi siia tänapäevased pühakojad – kaubanduskeskused. Aga need “palverännakud” on tasulised, mistõttu ühendatakse meeldiv kasulikuga. On ju Tartus kõrgemad palgad ja lihtsam võimalus leida tööd, arvatakse.

Nojah. Eks mõnes sektoris (ja mõnede sotsiaaldemograafiliste tunnuste põhjal) see just nii ongi. Samas leidub terve hulk tartlasi, kes käivad Viljandis tööl. Neid on lausa nii palju, et igal hommikul ja õhtul sõidutab neid edasi-tagasi eribuss. Mõistagi käib jutt Cleveronist. Ka mitmed tallinlased käivad sinna tööle. Ent viljandlased peavad omasid, kes kolivad Tallinna, miskipärast reeturiteks. Tartusse kolinud kaaslinlaste suhtes ollakse aga leplikud. Ah, see ju siinsamas Viljandi lähedal, ütlevad nad. Justkui oma ja kodune.

Aga on miski, mis neid kaht linna ja inimesi omavahel veel ühendab. Ja see miski pole füüsiline. Mis see siis on?

Justiniga Rohelise maja kohvikus tumedat rösti moccachino‘t rüübates vesteldes leidsime linnade vahel olulise ühise iseloomujoone. Mõlemas linnas on tugevalt esindatud romantiline joon. Mitte ainult. Mõlemal linnal on väga tugev kultuuriline identiteet. 

Nii Viljandi kui ka Tartu on kultuurikandjad, edasiviijad, vahendajad. 

Ja lõppeks. On ju Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Muideks. Lugege Tartu Ülikooli ajakirjast artiklit “Tartu teoreetikud ja Viljandi praktikud”. Tore lugu Tartu teatriteaduse üliõpilastest, kes veetsid kolm päeva Viljandis, et saada aimu, mida õpivad tulevased näitlejad ehk teatripraktikud. Saate teada, mis ühendab ja mis on erinev.

Ehk ongi kuskil selle loo ridade vahel peidus, miks Viljandit ja Tartut on lihtsam armastada kui mõnd suurt ja vastuolulist Linna. Ometigi on nii, et nagu on erinevaid Tartuid, on ka erinevaid Viljandeid, mis üksteist ei märka. Või ei tunnista. Alati on. Ent üks on selgem – mõlemad linnad on sarnase vaimu ja vaimsusega paigad.

Lõpetuseks. Lõuna-eestlased, unustage Talsinki. Meie tulevik on Tartu-Viljandi kaksiklinn. Tulevane Liivimaa keskus. Tarjandi.

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (5)