Lauri Räpp: Tartu draamad

Foto: Shutterstock.

Nende ridade kirjutamise ajal toimub Tartus teatrifestival Draama. Aga millist draamat pakub elu Tartu linnas lisaks teatrilavadel toimuvale? Mis on siin kõneaineks, kui elurikkus on selleks hooajaks niidetud ja Vabaduse puiestee on täies ulatuses taas autode päralt?

Kõigepealt üks tähelepanek kõneaine kohta. Viirus on kui uus ilm, mis pea igast vestlusest läbi jookseb. Khmm. Aga õnneks ei tähenda iga köhatus koroonat. On selliseid vestlusi, kus maailmakorda muutnud nähtamatut pahalast sõnagagi jutuks ei võeta.

Mõned päevad tagasi kohtasin Küüni tänaval juhuslikult Margus Jaanovitsi. “Oi, tsau! Pole nii ammu näinud! Kuidas läheb? Mis uudist?” vahetasime lauseid, mida ikka vahetatakse, kui pole mõnda aega näinud. Isegi siis, kui see mõnda aega on kestnud vaid mõne päeva või nädala. Ent me polnud tõesti ammu kohtunud. Ehk isegi kümmekond kuud. Mis on mõneti kummaline, sest nad räägivad, et linn on Teil väike. Aga näe – mõnd inimest ei trehva siin vahel pea terve aasta. Kuigi sissetallatud rajad on sarnased ja  argiteed viivad mööda samadest paikadest.

Kõneainet pakkus muidugi teater ja kultuur üldisemalt. Margusel esietendus hiljuti Sadamateatris värske tükk “Kaalud”. See läbinisti helge etendus tuleb linna peal juba praegu sageli jutuks ja kogub kiidusõnu. Lähen vaatan selle peagi oma silmaga üle ja mõne teisegi etenduse Tartu teatrites ning kirjutan lava peal ja taga toimuvatest draamadest mõnel järgmisel korral.

Kuna Jaanovits tuli parasjagu Raekojast, kus äsja lõppes rahanduskomisjoni koosolek, mille liimeks ta on, siis tulid jutuks ka poliitilised teemad. Detailidesse laskumata võib öelda, et järjest enam tuleb jutuks, et praegune valitsus on läbi aegade kõige vähem Tartu-sõbralik. Mitmete väikeste ilmingute seas tõmbas riik Riia ringristimikuni jõudes pidurit sel viisil, et kärsahais ja mustad jutid taga. Täishoo pealt äkkpidurdamine viimase kolme aasta Eesti kõige liiklusohtlikumal ristmikul pole paljude tartlaste meelest kogenud juhtidele omane käitumisnorm.

Liiklussõlmede harutamisega tegeleb linn igal suvel. Reguleerimata ristmike pealinnas on tartlased lõputa näivate teetöödega küll vaikimisi leppinud, ent kõneainet pakuvad need teemad ikka. Ometi on kõik see vajalik, et teedevõrgustik aina kasutajasõbralikumaks muutuks. Oluline on ka esteetiline pool. Eriti selliste objektide puhul nagu Riia ja Vaksali tänava ristmik, mis on justkui värav südalinna. Viimaste uudiste põhjal on õnneks kõik graafikus ja peagi avatakse liikluseks mõlemad sõidusuunad.

Ilma suuremate draamadeta möödus piirkondlik ajutine alkoholimüügikeeld. Eks see kohvikupidajate ja restoraniärimeeste ringkonnas kõneainet ikka pakkus, aga üldine suhtumine oli valdavalt mõistev. Hetkel kütab kuluaarides rohkem kirgi jõekohvikute konkurss. Nimelt annab linn kümneks aastaks rendile kolm maatükki, kus on käesoleva sügiseni toimetanud Väike Kuuba, Väike Vine ja Oma Terrass. Selge see, et linlaste ja linnakülaliste meelispaigaks kujunenud pindadele on konkurss suur. Aga kes ikkagi osaleb ja millisele kohale keegi pretendeerib? Kas ettevõtja X osaleb variisikute kaudu mitme ettevõttega? Milliseks kujuneb rendisumma? Ja kõik need küsimused, millele pole veel vastuseid.

Emajõe kallastel pakkus intriigi Lodjakoja ümber toimunu. Tänaseks on need mängud mängitud ja muuseumi kui laevaehitushallina toimivas kompleksis majandab Emajõe lodjaselts. Tagamaid teadmata on siiski tore, et linnas on taas valminud üks oluline ehitis, kust kõikide eeldusete kohaselt peaks 2024. aastal väljuma uus kahe mastiga lodi, mis Emajõge kaunistab. Eks näis, mis nime all uus alus tartlasi ja linna külalisi rõõmustab. Aga see polegi oluline, kas lodja nimeks Emajõe Uhkus või midagi muud. Seda toredat sündmust ootavad tartlased pikisilmi.

Ent Tartu Mänguasjamuuseumis leiavad aset hoopis teistsugused sündmused ja mängud, mis tekitavad elevust nii nooremate kui ka vanemate seas. Ses väikeses võlumaailmas on korraga Tähesõjad ja seiklevad Sipsikud. Kes otsib nostalgiat, siis tekitavad seda olümpiakarud ja purjeregati vigrid ning aegadetagused haruldused. Esindatud on ka tänapäevased plastmänguasjad. Näitused kui ajamasin, tõesõna. Võtke aega ja viige oma laps, lapselaps või sisemine laps väikesele ajarännakule. Seejärel jalutage läbi sügisese linnasüdame.

Imetlege madalas sügisvalguses kõiki neid langevaid värve ja rõõmsaid inimesi kesk seda ilu. On, mida märgata.

Läbi linna ja langevate lehtede jalutades silmasin, kuidas mulle lendas oma ajamasinast jalgrattaga vastu Kivastik. Vahetasime põgusa tervituse. Läks ta Promenaadiviide või rändas ajutiselt 70ndatesse, kes teab. Kirjamehe nägemine tuletas meelde, et õige pea hingab Tartu Prima Vista rütmis. Rahvusvahelist kirjandusfestivali vedav inimmootor on ehe näide kirglikust pühendumusest, tänu millele sünnib midagi erakordset. Seekordse festivali teema kontekstis võib kindlalt väita, et need inimesed on jätnud Tartu aegruumi kustumatu jälje. Tuleb tunnistada, et ka minul on sel aastal üks võimalus Prima Vistale oma pisikene sõrmejälg jätta. Kohtume festivali raames peipsiveerlase ja tartlase Raul Oreškiniga. Vestlusõhtu teemad ulatuvad Minu Tartust Minu Peipsiveereni ja tagasi, hõlmates kirjandust, kulinaariat muusikat ja kunsti. Mine tea, ehk kinokunstigi.

Njah!  Ei saa öelda, et siin kino ei saa. Saab küll. Peamiselt Apollos. Varsti võib-olla ainult Apollos. Cinamon kadus Tartust kui pakk laialipuistatud kaneeli seitsme tuule poole. Kahju, aga mis teha. C’est la vie! Tartlased, kel Cinamoni-igatsus tuleb, saavad sõita näiteks Riiga. Riia on üldse üks paganama mõnus linn. Meeleolult ja õhustiku mõttes paiguti Tartuga ehk sarnasemgi kui me enda pealinn. Ainult et Tartust ühistranspordiga Riiga pääsemine on paganama tüütu ja keeruline. Sahinate tasemel kuulukse, et kaks Liivimaa (just nimelt Liivimaa!) linna isekeskis suhtlevad sel teemal juba õige pea.

Võrreldes Linnaga, nagu tallinlased Tartus käies oma kodu kutsuvad, on Tartu kui muinasjutulinn, kus päriselt ja mängult teinekord kohad vahetavad. Linn, mis siia ajutised tulijad alatiseks lummab ja nii mõnegi igaveseks enda külge kütkendab. Mured muutuvad siin rõõmudeks lihtsamini kui mõnes suures Linnas. Ka vaen vaibub vendluseks ja arutusest saab armastus oluliselt kiiremini kui mujal. Muide, tagantjärele kuulukse, et sel suvel paksu verd tekitanud Autovabaduse puiestee oli projekt, enne mida pole ükski teine linna erinevaid osakondi (horisontaalset) koostööd tegema pannud. See olevat silunud isegi sääraseid suhteid, mis aastaid vindunud.

Aga loodus lavastab oma iga-aastast nelja vaatusega draamat hoolimata sellest, mis toimub linna ilmaelus. Käes on sügis ja sügisene Tartu on tõesti kaunis. Eriti pühapäevased varahommikud, mil tänavatel ei käi inimesed ega ajalehed. Aegki tundub paigal seisvat. Otsige need hetked üles. Äärelinna tänavatel, linnasüdames või Emajõe kaldaid ääristavatel radadel. Need on hetked, mil päriselt ja mängult on omavahel kohad vahetanud. Ent ometi valdab teid siis see imeline päriselt elus olemise tunne. Nagu tuul, mis muutub tõeliseks siis, kui tal on asju, mida liigutada.

Imetlege, kuidas vihm on lakanud, aga puud sajavad endiselt. Nii vihma kui ka lehti. Ja seda, kuidas sügis on märkamatult puuvõradesse pesa pununud. Rohelus on end ehtimas kirevatesse värvidesse, justkui aimates, et tulekul on selle hooaja kõige vägevam, kuid viimane pidu. Sügisball. Milline saatanlik ilu, kuidas sügis surmab aeglase suudlusega suve.

Lauri Räpp

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud kolm raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (17)