Asjade edasilükkamise põhjuseks pole soov vältida tööd, vaid hoiduda negatiivsetest emotsioonidest.
1980ndate alguses oli Douglas Adams hädas oma menuka ulmesarja “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” neljanda osa kirjutamisega. Suur ulmehumorist oli eelmisi raamatuid kirjutades avastanud, et tavaliselt tulevad talle head ideed pähe siis, kui ta on vannis. Ja nii veetiski ta oma hommikud vannis ligunedes, kuni saabus heureka-moment. Siis astus ta vannist välja, et hakata kirjutama, aga kuna riietumisel jõudis idee juba ununeda, tähendas see seda, et tal ei jäänud muud üle, kui vanni tagasi minna.
Mitu kuud hiljem, kui härra Adams polnud kirjutamisega ikka veel kuhugi jõudnud, otsustas ta minna mõneks nädalaks ühte maamõisa, kus omaette kirjutamisele pühenduda. Paraku sõbrunes ta seal oma võõrustajatega nii hästi, et veetis suurema osa ajast veini juues. Vaid mõni nädal enne käsikirja üleandmise tähtaega oli Adamsil kirja pandud ainult 25 lehekülge. “Mulle meeldivad tähtajad” on härra Adams öelnud. “Mulle meeldib see vihisev hääl, mida need möödudes teevad.”