Ühel rahulikul pühapäevaõhtul, kui olin oma poegadega lõpetanud õhtusöögi, pesin veel nõusid ning pidime hakkama mängima lauamängu, ütles äkki mu noorem poeg: “Täna pärastlõunal tõi senituvastamata mees Eesti Islami Keskuse ning Türgi ja Aserbaidžaani saatkonna juurde sea pea…” Ta luges seda oma telefonist, uudistest. Ja ma mõtlesin taas oma korduvat mõtet: mida kõike peab tänapäeva laps küll teada saama! Ning neil hetkedel kangastub mulle ikka mu oma infomüravaba ja ärevusevaba lapsepõlv.
Elu on täis paradokse. Plussid-miinused igas valikus, olukorras. Kasvanud ajal, mil meil justkui polnud vabadust, varjati ja moonutati poliitilist infot, kuuldavasti oli meil puudus nii toiduvalikust kui tööstuskaupadest, elasin mina ometi rahulikku elu ühes väikelinnas koos oma vanaemaga.