Kertu Moppel. Sitapeadest

Foto: Shutterstock.com

Sitapea on isik, kes trügib järjekorras vahele, segab teiste inimeste juttu, osutab teiste inimeste puudustele, on ülitundlik näilise solvangu suhtes, kuid ei märka enda jämedat käitumist teistega. Põhiline asi, miks sitapead nii võimsad on, on see, et nad teevad mitte-sitapead relvituks. Oma käitumisega asetab sitapea ennast väljapoole meie kokkulepitud reegleid. Väljaspool neid on ta puutumatu. Kui me tahame teda mõjutada, siis tekib tunne, et peame selleks omaenda norme rikkuma ja see on mitte-sitapeale ülikeeruline. Siin tekibki paradoks. Kas ma pean tegema midagi enda jaoks amoraalset, et moraal taastada?

Artikkel on esmalt ilmunud ERRi arvamusportaalis.

Tule mulle poolele
teele vastu
ütleb ülekohtune
mees.
Sa astud sammu
ta poole
ja tema teeb sammu
tagasi.
Tule mulle poolele
teele vastu
ütleb ülekohtune
mees.
(A.R Moxon)

California ülikooli filosoofiaprofessor Aaron James kirjutas aastal 2013 uurimuse nimega “Sitapead” (“Assholes”), milles ta võttis ette “sitapea” kui fenomeni. Ta üritas mõista, miks ei püsi osad inimesed kokkulepitud moraalinormide raamides, miks on nii keeruline neid korrale kutsuda, ja jagas sitapead nende karakteri järgi kategooriatesse.

James sai oma raamatuks tõuke surfar olles. Ta pani tähele, et igas maailma rannas on mõni surfisitapea, kes käitub alati täpselt samamoodi ärritavalt. Ehk siis rikub kõiki surfarite vahel sõlmitud vaikivaid kokkuleppeid, et saada endale parimat lainet. Sealgi kehtib elementaarne viisakus, peetakse kinni tavaliselt järjekorra-printsiibist. Kes on kõige kauem oodanud, saab vinge laine peale minna.

James ütleb, et tema teooria on lihtne: “Isik kvalifitseerub sitapeaks siis, kui ta omastab süstemaatiliselt teatud privileege inimestevahelistes suhetes vankumatu privilegeeritustunde pärast, mis annab talle immuunsuse kaasinimeste kaebuste suhtes.”

Lihtsamalt öeldes, sitapea on isik, kes trügib järjekorras vahele, segab teiste inimeste juttu, osutab teiste inimeste puudustele, on ülitundlik näilise solvangu suhtes, kuid ei märka enda jämedat käitumist teistega.

“Kuna sitapea peab end teistest paremaks, pole tema jaoks mingi probleem eirata üldtunnustatud sotsiaalseid tavasid, see on tema jaoks peaaegu nagu elustiil. Enamgi veel – ta elab sellist elu kohati enam-vähem varjamatult. Ta jääb täiesti häirimatuks ka siis, kui inimesed teda nördinult põrnitsevad või tema käitumise vastu protesteerivad. Ta on immuunne kõigi suhtes, kes teda kritiseerivad, olles üsna kindel, et tal pole erilist vajadust vastata küsimustele, kas see vabadus, mille ta endale võtab, on teistele vastuvõetav ja nende suhtes õiglane. Tegelikult tunneb ta sageli ise nördimust, kui tema käitumine vaidlustatakse.”

Põhiline asi, miks on sitapead nii võimsad, on see, et nad teevad mitte-sitapea relvituks. Näiteks, oled oodanud teiste korralike inimestega tunnikese järjekorras, et saada midagi. (“Kui enamik inimesi ei nõustuks sabas ootama, muutuksid järjekorrad lihtlabasteks rüselusteks.”) Oled jõudnud sihtmärgile lähedale, keegi marsib sisse, seisab sinu ette ja nõuab teenindust.

Sa püüad talle viisakalt selgeks teha, et see on sinu koht. Ta vaatab sind põlastavalt ja ütleb: “Kas siin on kuskil kirjas, et see on sinu koht?”. Ei, kirjas tõesti ei ole, aga kõik ei peagi kirjas olema. Sul on nii palju öelda, et sa oled lihtsalt vait.

See ei ole harjumuspärane, see on võõras ja ebaõiglane. Sa ei oska käituda. Aga ebaõigluse lained löövad su pea kohal kokku. Endalegi ootamatult tõstad hetke pärast tema peale häält, aga ta ei kuula. Kuulavad hoopis inimesed saba lõpus ja kuulab kassapidaja. Nemad ei tea, mida sitapea tegi või ütles, nemad kuulevad ainult seda, et sina hakkasid tühja koha pealt karjuma. Sa tunned ennast selle pärast järgneva päeva halvasti. “Ma ei ole selline inimene, kes teiste peale häält tõstaks”.

Sinul on piinlik, aga temal ei ole. Sest temal ei ole häbitunnet.

Sitapeaga pole ka mõtet vaielda. Tihti teeme me selle vea, et eeldame, et ka teine pool peab lugu nendest moraalinormidest, millest meiegi. Neile osutamine ei tähenda talle midagi. Intelligentne sitapea teeb sellel hetkel küll näo, et jah, muidugi, ma arvestan sellega. Aga järgmise poole tunni jooksul on ta kahe uue sitaga hakkama saanud.

Oma käitumisega asetab ta ennast väljapoole meie kokkulepitud reegleid. Väljaspool neid on ta puutumatu. Kui me tahame teda mõjutada, siis tekib tunne, et peame selleks omaenda norme rikkuma ja see on mitte-sitapeale ülikeeruline. Siin tekibki paradoks. Kas ma pean tegema midagi enda jaoks amoraalset, et moraal taastada?

Me ei saa loota, et me oleme mitte midagi tehes nii tugevad moraalsed magnetid, et tõmbame sitapea keskele tagasi. Seni kuni meie loodame, et ta tuleb tagasi poksiringi, et reeglite järgi mängida ja kohtuniku käsklusi kuulata, on tema areenilt minema jooksnud ja pool maja maha põletanud.

Me oleme sisenenud ajastusse, mil sitapead kütavad üksteist üles. Meediale meeldib avaldada nendest lugusid, see on intrigeeriv. Kui teadlane läheb debatisaatesse ja talle tuuakse vestluspartneriks inimene, kes usub, et Maa on lapik, siis ei ole see arvamuste tasakaalustamine. See on hullude ärakasutamine.

Kes meist ei oleks viimastel aastatel sattunud vestlusesse, milles kõlab lause: “Jah, ma olen rassist. Mis siis valesti on?” Kõik. Absoluutselt kõik on sellega valesti.

Sitapeadega tegelemine on peen mäng, see on keerukas tants. Aga kõige halvem lahendus on mitte millegi tegemine. Vaikimine ja vaatamine.

Normaalsust ei saa tagasi sellega, et me viime sitapeale tordi. Ta tunneb, et ta on võitnud. Pluss saanud tasuta tordi. Miks peaks ta oma käitumist muutma?

Sitapead ei karda olla valjuhäälsed. Neil ei ole piinlik, sest neil ei ole midagi kaotada, sest nemad ei hooli üldiste moraalinormide püsimisest. Nad tahavad, et kehtiksid normid, mis oleksid ainult neile kasulikud. Nad on geniaalsed leidma võimalust öelda, et neile tehti liiga.

Näiteks kui temale kehtivaid õigusi hakatakse laiendama ka teistele, karjub sitapea, et see on tema õiguste rikkumine.

Mida siis teha? Kõige hullem asi on jääda sitapeaga üksi. Sest siis tekib illusioon, et tal võibki olla õigus ja on ainult sinu sõna tema vastu. Et sa reageerid üle. Et näiteks olla rassist on sama okei kui olla mitte-rassist. Siis vaatame me ümberringi ja otsime teistelt tuge. Aga kui toetamise asemel tuleb etteheide: “Vaata, et sa nüüd kuidagi ei eskaleeri!”?

Ja isegi siis, kui suur osa ühiskonnast tunneb, et sitapeade sõnavõtud riivavad nende õiglustunnet, saavad sitapead teha seadusi ja korraldada rahvahääletusi ja otsustada, kui palju õigusi kellelgi on.

Ja need inimesed, kelle töö on sitapäid kontrolli all hoida, ei taha neid pidurdada, sest kõik on liiga ametis vaidlemisega, kas anda sitapeadele piitsa või präänikut. Või üldse mitte midagi. Või viia veel üks tort. Või kuidas nad välja paistavad, kui nad seda teevad.

Nii et meil ei jää muud üle, kui üksteise eest välja astuda. Hea uudis on see, et puhtakujulisi sitapäid on tegelikult vähe, nad on lihtsalt häälekad ja jultunud. Märkame siis ise sitapäid ja astume välja nende kaitseks, kes nende teerulli alla on jäämas.

Kertu Moppel

Kertu Moppel

Kertu Moppel on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (1)