Hedvig Hanson: kuhu jäi õnnelik lapsepõlv?

Hedvig Hanson.

Ühel rahulikul pühapäevaõhtul, kui olin oma poegadega lõpetanud õhtusöögi, pesin veel nõusid ning pidime hakkama mängima lauamängu, ütles äkki mu noorem poeg: “Täna pärastlõunal tõi senituvastamata mees Eesti Islami Keskuse ning Türgi ja Aserbaidžaani saatkonna juurde sea pea…” Ta luges seda oma telefonist, uudistest. Ja ma mõtlesin taas oma korduvat mõtet: mida kõike peab tänapäeva laps küll teada saama! Ning neil hetkedel kangastub mulle ikka mu oma infomüravaba ja ärevusevaba lapsepõlv.

Elu on täis paradokse. Plussid-miinused igas valikus, olukorras. Kasvanud ajal, mil meil justkui polnud vabadust, varjati ja moonutati poliitilist infot, kuuldavasti oli meil puudus nii toiduvalikust kui tööstuskaupadest, elasin mina ometi rahulikku elu ühes väikelinnas koos oma vanaemaga.

Ma ei teadnud midagi sellest, mis toimub maailmas või Nõukogude Eesti poliitikas – olin säästetud kõigist kurioosumitest ja meelelahutusmaailma pahnast. Ma ei vajanud seda ega tundnud sest puudust. Mul oli mu helge maailm, kus toimetasin. Tahtsin saada heaks haldjaks. Võisin tunda rõõmu lihtsatest tegevustest – valada vihmavett ühest anumast teise, imetleda lendlevaid liblikaid, toita siile, kiikuda võrkkiiges, mängida oma nukkudega või vormida koos naabripoisiga liivast kooke ja mängida temaga kodu.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (77)