Teenusedisainer Marko Russiver keskendub oma töös protsessidele, võttes need üksipulgi lahti ja pannes siis paremini kokku. Tema klientideks on olnud suured korporatsioonid, valitsused ning idufirmad ja innovatsioonilaborid. Hiljuti muutus ta aga ise enda kliendiks, kui tal diagnoositi depressioon. Kuidas leida lahendused, mis aitaks depressioonist välja tulla? Kas oskad märgata enda ümber neid, kes kannatavad?

Mõtteid ettekandest:

• 2019. aasta aprillis istusin kliinilise psühholoogi kabinetis ja sain testi tulemused, mis ütlesid, et mul on keskmise ja raske tõsidusastme vahele maanduv kliiniline depressioon. Kui aus olla, siis see ei olnud mulle üllatus, sest 2 kuud varem olin ma otsustanud mitte endalt elu võtta.
• Aga mis siis juhtus? Iroonilisel kombel ma ei põlenud läbi siis, kui ma juhtisin ettevõtet, mille olin viis aastat enne loonud. Ma põlesin läbi, kui astusin sellest eemale, et päriselt puhata. Mul on kahtlane tunne, et meil endal pole päris head arusaama sellest, kui ereda leegiga me tegelikult ise iga päev põleme.
• Mis on depressioon? Minu jaoks see polnud see, et ma oleks olnud kurb. Ma olin täiesti apaatne. Mul oli kõigest täiesti suva. Kaasa arvatud endast. Ja kui sul lõpuks ükski asi seiereid ei liiguta, siis see muutub täiesti talumatuks.
• Inimese näost ei ole näha, kas tal on depressioon või mitte. Me kõik oleme harjunud kandma maske. Ma ei taha, et keegi teaks, et mul midagi viga on. See on ju halb, kui mul on midagi viga. Või kas on? Äkki ei peagi olema kogu aeg happy sunshine?
• Ma pidin hakkama enda protsesside kallal töötama. Unikaalne selles olukorras oli see, et ma pidin hakkama enda protsesside vastu töötama iga päev. Ja see oli paras maraton. Esimene asi oli, et ma pidin saama oma une korda. Ja ma sain. Uni on kõige alus, ilma selleta ei taastu.
• Kehakeemia toetab ajukeemiat väga tugevalt. Ma ei olnud kunagi mingi jõusaali-inimene. Arvasin, et see on mingi mõttetu nühkimine, kui aus olla. Aga ma sain aru, et võib-olla see, et ma olen nii mõelnud, on probleemi osa. Kuna mul oli suva, olin apaatne, siis polnud ju vahet – võib ju minna ka. Ja siis ma käisin 5 korda nädalas, kuigi ma üldse ei viitsinud. Selle tulemus oli -10 kilo rasva, +10 kilo lihast ja aeglaselt, rahulikult paranev minapilt.
• Ma otsustasin olla radikaalselt läbipaistev selle osas, mis minuga toimub. Ma panin kirja kõik, mis oli mu sellesse punkti viinud. Ja ma tegin selle avalikuks – mis oli väga hirmus. Aga see, et mul oli väga hirmus, oli märk protsessist, sest ma ju tundsin midagi. Olin juba hakanud paranema.
• Peale avalikustamist hakkasid inimesed minuga rääkima. Ja ma võin vist julgelt öelda, et ma ei tea terveid inimesi üldse. Ja see on väga okei. Kõigil on oma tee. Ja ka täiesti tundmatud inimesed tänaval hakkasid rääkima oma asjadest. See oli ootamatu, aga näitas, kui oluline on rääkida.
• Minu palve on, et kui sina oled praegu selline inimene, kellel vaikne võitlus elu eest käimas on, siis räägi sellest. Ise tead, kas räägid avalikult või oma lähedastele. Aga võin omast kogemusest öelda, et avalikult on lihtsam. Kui me hakkame neist asjadest rääkima, siis juhtub ühiskonnas üks väike, aga hästi oluline muutus: standardid ja nõudmised, mis meil on teistele ja iseendale, hakkavad muutuma veidi inimlikumaks.