Katrin Veiksaar: peab oskama ka kaotada! Veneetsia filmifestival

Veneetsia 77. filmifestival. I Foto: Katrin Veiksaar

Kui augusti teises pooles avati piletimüük Veneetsia 77. filmifestivalile, tundsid itaallased siirast heameelt selle üle, et festival siiski toimub. Veneetsia biennaali president Roberto Cicutto oli ju arhitektuuribiennaali edasi lükanud, Thierry Fremaux Cannes 2020 ära jätnud, linnakinod olid alles hiljuti lahti tehtud ja kogu filmitööstus seisis lockdown’ist nõrgestatud savijalgadel.

Võis kihla vedada, et pandeemia värvib festivali oma nägemuse järgi ja nii see ka oli: kaitsemaskid olid kohustuslikud ka kinoseansside ajal, pileteid müüdi poole täituvusega saalidesse ja kehatemperatuuri mõõdeti igal sisenemisel. Festivali plakat kujutas julgeid trapetsiste, kes hüppasid tühjusesse ja tegid edukaid, kuid kaelamurdvaid piruette – just selliselt võis end nüüd tunda Alberto Barbera, festivali pikaajaline peakorraldaja.

Veneetsia filmifestivali kuldlõvi. I Foto: Daniele Milito

Uudisena juhatas Venezia 77 nädal varem sisse filmiklassikale pühendatud festival Classici fuori Mostra – biennaali aedades toodi publiku ette tosin kino ajalugu mõjutanud (ja hiljuti restaureeritud) linateost. Kinolinal jalutasid Julie Christie ja Donald Sutherland, Hsu Feng ja Tadeusz Janczar. Septembri alguses võttis teatepulga üle festivali toimumiskoht Lido di Venezia. Žüriid juhtis Cate Blanchett ja esmakordselt kirjutasid festivalile kokku kutsutud Euroopa suurimate filmifestivalide juhid (Venezia + Cannes, Berliin, Karlovy Vary, Rotterdam, London, San Sebastian ja Locarno) alla ühisele dokumendile filmitööstuse toetuseks. Staarid saabusid tavapäraselt hotell Excelsiori paadisillale fotosessiooniks, samas kui punase vaiba sündmusi kanti üle ainult suurtelt ekraanidelt. Tseremooniad ja filmid – mida korrati igast mõeldavast kanalist – on vaadatavad ka voogedastuse kaudu.

Avatseremoonial näitas oma hiilgust itaalia kino: Rooma sümfooniaorkester mängis armastatud Oscari-võitja, hiljuti lahkunud maestro Ennio Morricone filmimuusikat ja avafilmiks oli valitud itaallase Daniele Luchetti konkursiväline täispikk film “Lacci” – vaimustava näitlejavalikuga mängufilm, mis uurib abielusidemeid ühendavaid salajasi, armastusest tugevamaid jõude 80ndate Napolis ja aastaid hiljem.

Võistlusprogrammides osalevate filmide arv oli eelmise aastaga võrreldes enam-vähem sama. Uudisena kandideeris Kuldlõvile ootamatult suur arv naisrežissööre (kaheksa kaheksateistkümnest) ja samas võistlusprogrammis osales tavatult vähe ameeriklasi. Silma hakkas suur hulk dokfilme eriti itaallaste endi hulgas, andes tunnistust itaalia kino uuest tõusulainest, mida on juba aastaid tiivustanud dokumentaalide areng. 

Itaalia filmidest kandideerisid Kuldlõvile neli kineasti. Gianfranco Rosi, Veneetsia Kuldlõvi ja Berliini Kuldkaruga pärjatud dokumentalist, tõi ekraanile “Notturno”. Kolm aastat Lähis-Idas filmitud traagiliste episoodide peategelaseks on sõja jalus elav kohalik rahvas. Susanna Nicchiarelli pikisilmi oodatud “Miss Marx” räägib Karl Marxi noorimast tütrest; on ingliskeelne ja naistegelasele keskendunud, nii nagu “Nico 1988″, Nicchiarelli eelmine täispikk film Velvet Undergroundi lauljast Christa Päffgenist. Claudio Noce tõi Veneetsiasse biograafiliste sugemetega “Padrenostro”. Film maalib pildi 70ndate “tina-aastate” Itaaliast – kord Calabrias, kord Roomas – kus kümnene Valerio on tunnistajaks isale tehtud atentaadile. Ja neljas: dramaturgist režissöör Emma Dante, kes kohaldas suurele ekraanile oma hiljutise lavatüki “Le sorelle Macaluso”. Peategelased õed Macalusod kohtuvad vanema õe matustel Palermo äärelinnas ja äratavad läbi mälestuste ellu surnud pereliikmed.

Laupäeval toimunud autasustamistseremoonial kumas läbi Itaalia ajakirjanduse halvasti varjatud pettumus ja produktsioonifirma Rai Cinema poleemika, kes oma väljaütlemistes pani kahtluse alla žürii kalibreerituse. Favoriitideks, ahimè, oli peetud nii publikult 10-minutilise aplausi saanud Gianfranco Rosi kui ka Susanna Nicchiarelli filme. 

Peapreemia Leone d’Oro läks niisiis Ameerikasse: parimaks filmiks valiti Chloé Zhao tänapäeva nomaadlusest rääkiv “Nomadland”. Parima režissööritöö eest tunnistati Hõbelõvi vääriliseks Kiyoshi Kurosawa (“Wife of a spy”) ja žürii Grand Prix’ sai mehhiklane Michel Franco oma düstoopiateemalise trilleri “Nuevo Orden” eest. Parimaks naisnäitlejaks valiti Vanessa Kirby filmi “Pieces of a Woman” eest (meenutuseks, Berliin oli äsja loobunud parima mees- ja naisnäitleja väljaandmisest “parima näitleja” tiitli kasuks). Itaalia sai kokku kaks suuremat preemiat: Pierfrancesco Favino filmist “Padrenostro” autasustati parima meesnäitleja karikaga Coppa Volpi ja Pietro Castellitto parima käsikirja preemiaga kõrvalprogrammis “Orizzonti” võistelnud filmi “I predatori” eest.

Poleemikast hoolimata oli festivali peakorraldaja Alberto Barbera suurepärases tujus ja tviitis Itaalia bändi The Rokes lauluga “Bisogna saper perdere”, tõlkes: peab oskama ka kaotada.

Elagu kino! Lunga vita al cinema!

Katrin Veiksaar

Katrin Veiksaar

Katrin Veiksaar on filoloog, eest keele lektor, blogija ja kultuurivahendaja. Ta on elanud imelises Bolognas üle kahekümne aasta. Katrin on Edasi kirjasaatja Itaalias. Loe artikleid (8)