Vahetult enne, kui märtsis jamaks läks, kirjutasin Edasisse kolumni, mis rääkis, et kohe võib nii minna. Ma ei varjagi, mul on hetkel sama tunne, et sellesse üleilmsesse viirusesse nakatunuid tuleb Eestisse lähinädalatel lademetes juurde.
Hetkel on pühapäeva hommik, 6. september 2020. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis täna lõunal saab Jüri Ratas anda Ott Tänakule üle suure koduse ralli võidukarika. Jüri on rahul, poliitik on saanud särada – millest muust üks Jüri elabki kui sellest, et saaks teha justkui midagi tähtsat, kulutada meie raha justkui oluliste asjade peale.
Loomulikult Ott Tänak ja ralli ongi olulised, aga mul on kahtlane tunne, et liiga vähe on pööratud tähelepanu suurematele ja väiksematele poodidele.
Reedel oli pensionipäev ehk paljude vanurite jaoks kuu tähtsündmus ja nad suundusid sel nädalavahetusel meelelahutuseks poodi vorsti ja juustu valima. Nad kohtusid nendes umbsetes väikepoodides väga paljude inimestega, kes olid rallit vaatama tulnud. Ma ei ole pandeemia- ega viirustespetsialist, küll aga tunnetan ma sotsiaalselt ja sotsioloogiliselt elu ning inimesi. Maapoed olid selleks nädalavahetuseks ilma ettevalmistuseta ja sellest võib tekkida suur jama. Aga muidugi – asi pole ju ainult rallis, viimase kahe nädalavahetusega on Tallinnas ja mujal Eestis korraldatud ära kõikvõimalikud sündmused. Seda kõike on olnud liiga palju, elu vajab praegu kordades rohkem ettevaatlikkust.
See viiruse nakkuskordaja läheb nüüd üles ja järgmisel nädalal sulgevad Läti ja Soome Eestile piirid. Jällegi loodan, et ma eksin, aga nende tatiste ilmadega pigem läheb nii. Eile uudistes näitas, kuidas Iraani lapsed läksid, maskid ees, üle seitsme kuu kooli. Inimeste heaolu ning psühholoogilise ja vaimse tervise nimel oleks väga tähtis, et koolid ja huviringid jätkaksid tegevust. Pange piirid kinni, kehtestage siseruumides avalike ürituste keeld, aga jätke koolid, lasteaiad ja huviringid lahti.
Pole mitte mingit suuremat jama kui see, et laste elu saab kannatada.
See saab olema väga suur probleem vanemate vaimsele tervisele, kui lapsed 24/7 kodus passivad. Sõitsin reedel Eestis ringi ja hüppasin ka Olustvere koolist läbi. Õpetajad rääkisid, kuidas nad ei taha koduõpet, et see on mahavisatud aeg põhikoolist kutsekooli tulevate noorsandide elus. Kodukontor võib olla ilus mõiste arvutiga töötavate inimeste jaoks, aga koduõpe on kõiki kooliastmeid vaadates nii umbmäärane asi, et enamus selles formaadis ei õpi.
Aeg on selline, et kui sul oleks üks tuba, mis on asjadest tühjaks tehtud ja mis luuakse remondiga sinu maitse järgi helgeks, siis mis sa sinna tuppa täna teeksid?
Maailm ja töökohad muutuvad sel sügisel ja talvel palju. Paljud töökohad ja ametid jäävad üle ning suur hulk inimesi hakkab mõtlema, kuidas ise midagi luua. Jah, suurt jõukust selle väikeses formaadist iseloomisega õuele ei too, aga saad teha midagi, kus sa pole niivõrd tuulte pöörises. Maailm vajab väikeärisid ja tegusid.
Meil on see tühi tuba praegu olemas. Sinna tuleb väikemeierei, kus hakkame veidi suuremas mahus tegema oma kitsede piimast toorjuustu ja võid. Loomulikult kaasneb iga remondiga tunne, et see on lõputu nii ajaliselt kui ka rahasöömise mõttes, aga tähtis on asju ette võtta, sest muidu ei muutu elus midagi.
Suitsukonidest ka
Mul on hea meel näha sotsiaalmeedias pilte, kuidas näitlejad korjavad loodusest suitsukonisid. Linnarahvas, korjake ka. Võimalusel viige kampaania suusõnaliselt ka teiste sihtrühmadeni – nendeni, kes ei käi Facebookis ehk vanemate inimesteni ja vene keelt emakeelena rääkivate inimesteni.
Aga ma ei salli, kui pannakse faktidega üle. Seega küsin üleskutset lugedes – et kuidas kurat saab üks suitsukoni mürgitada ruutmeetri mulda? Iga päev heinamaal ja põllulapil maapinda jälgides ja sellega olles võin öelda, et loomulikult on igasugused võõrobjektid mullas reostus, aga ruutmeetrit mulda küll üks suitsukoni mitte mingil juhul ei mürgita. Ruutmeetrite kaupa mulda mürgitavad ikka ilusti pritsiga laiali lastud taimekaitsevahendid.
Aga see selleks, keskendugem veele ja Läänemerele. Konid prügikasti, kulla tobirahvas!
Mis veel toimub?
Arvasin, et vahetan ise me võimsal rohuniidukil rihma ära. Sittagi, võtsin küll niidukil ratta alt ära ja sain uue rihma õigesse kohta, aga ikka tuleb kohe maha. Peab oskajamate poole pöörduma. Inimene õpib kogu elu ja lõpuks saab tehnikale ka vajaduspõhiselt veidi pihta. Piklikud punapeedid on ikka kordi mahlasemad kui traditsioonilised punapeedid. Õunu on sel aastal Lõuna-Eestis pea kõigis koduaedades vähe või kipuvad õunad puu otsa ära mädanema.
Ole aktiivne, liigu õues ja söö ikka kolm korda päevas sooja toitu!
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)
