Kui olin alles noor müügimees (jah, see oli üsna ammu), külastasime koos müügijuhiga omaalgatuslikult ühe potentsiaalse kliendi kontorit. Külastuse eesmärgiks oli jätta sinna mõned teabematerjalid ja saada teada selle inimese nimi, kes tegi organisatsioonis koolitusi puudutavaid otsuseid.
Tahtsin sinna jätta kaks dokumenti. Kui hakkasin oma kaustast teist paberit välja võtma, nägin, kuidas ettevõtte administraator viskas esimese paberi prügikasti. Teise dokumendi üleandmisel küsisin temalt, mida ta just esimese paberiga tegi.
Ta vastas: “Kiirendasin protsessi.”
Ütlesin talle, et ma ei saa aru. Misjärel selgitas naine mulle, et kui ta annaks selle paberi oma ülemusele, viskaks ülemus selle niikuinii minema… seega ta lihtsalt kiirendas protsessi. Tegin paar kommentaari ta ebaprofessionaalse käitumise kohta (kuigi poleks pidanud tegema) ja me lahkusime hoonest.
Autosse istudes kirusin müügijuhi kuuldes naist, kes oli dokumendid meie silme ees prügikasti visanud. Juhi vastus üllatas mind.
Ta ütles: “Mis naine? Ma ei mäleta ühtegi naist, lähme edasi, me peame veel paljusid kliente külastama.”
Ainuüksi sellega oli tema seisukoht selge. Ta oli teinud valiku mitte lasta teistel röövida üht oma kõige väärtuslikumat vara – positiivset suhtumist. Tundus, et ta oli juhtunu unustanud juba enne, kui parklast lahkusime. Tõenäoliselt loeb ta seda postitust ega mäleta sellest midagi, kuid see on vaid üks paljudest asjadest, mida Mark mulle õpetas. Mina seevastu mäletan seda väga hästi, kuigi see juhtus pea 30 aastat tagasi.
Ja see on minu jaoks üks väljakutse, millega olen oma karjääri jooksul kaua silmitsi seisnud. Ma lasen liiga paljudel asjadel oma suhtumist negatiivselt mõjutada. Ma ei suuda neil kergesti minna lasta. See on halb, aga veel halvem on, kui levitan seda suhtumist ka teistele.
Alati on “asju”, mis rikuvad tuju. Alati on asju, mis võivad meie suhtumist negatiivselt mõjutada. Kuid seejuures tuleks meeles pidada üht olulist aga – nimelt et need asjad saavad meie suhtumist negatiivselt mõjutada vaid siis, kui me ise laseme sel juhtuda.
Ja see on juba valikute küsimus.
Alati, kui mulle meenub, et minu suhtumine on minu enda valik, valin positiivse suhtumise.
Aga alati, kui mul läheb meelest, et positiivne suhtumine inimestesse ja “asjadesse” on minu enda valida, teevad need inimesed ja asjad valiku minu eest. Kuid see pole kunagi selline valik, mille ma ise teeksin.
Vean kihla, et paljud teist seisavad silmitsi sama väljakutsega, kuidas teha see valik, et suhtuda asjadesse positiivselt. Mina kavatsen selleks teha järgmist: salvestan oma iPhone’i meeldetuletuse, mis kuvatakse alates tänasest IGAL hommikul kell kuus mu telefoni ekraanile. See meeldetuletus sisaldab vaid üht sõna… ja see sõna on Vali. See tuletab mulle meelde, et valiksin positiivse suhtumise.
Julgustan teidki sama tegema. Positiivsel suhtumisel on niivõrd suur mõju, et me ei tohi lasta teistel inimestel ja asjadel valida meie eest hoopis negatiivset suhtumist.
Kontrollides oma suhtumist, on meil kontroll ka oma elu üle. Juhul kui me oma suhtumist ei kontrolli, on me elu kontrolli alt väljas. Seda tuleb silmas pidada, kui soovime, et meie elu oleks meie enda kontrolli all.
Allikas: Lead Today. Tõlge Egle Takai
Steve Keating
Steve Keating on 30-aastase kogemusega müügijuhtimise ja turunduse professionaal. Edasi avaldab kokkuleppel autoriga tema valitud juhtimismõtteid. Loe artikleid (19)
