Seekordse muusikarubriigi ülevaates otsustasime avaldada vaid külalisautorite soovitusi, et anda platvorm ilusalt erineva taustaga inimestele, kes Eestis elavad. Sõna saavad visuaalikunstnik/fotograaf, dokumentaalfilmi looja ja aktivist Anrike Piel, muusik YASMYN, Eesti roma kogukonna liige Zalina Dabla ning loovisik, jumestaja/stilist Liisa-Chrislin Saleh.
Pühendame juuli Helifiltri ja annetame selle loo honorari Eesti Inimõiguste Keskusele, sest sealsete inimeste igapäevane töö on oluline ja tänuväärne. Kutsume ka Edasi lugejaid võimalusel igakuiste annetustega neid toetama.
Anrike Piel soovitab: Sampa the Great
Sampa the Great on Zambiast pärit räppar, kelle muusika räägib naiselikkusest, kodutundest, päritolust, ümberpaigunemisest ja vabadusest. Ta sündis Zambias, kasvas üles Botswanas ning kolis Californiasse, kui oli 19-aastane. 2013. aastal kolis Sampa Sydneysse, kus hakkas kuulsust koguma. Tänaseks on ta esinenud üle maailma ja soojendanud artiste nagu Lauryn Hill ja Kendrick Lamar.
Sampa the Great – Energy, Healer, Healing, Black Girl Magik
Aafrika naisena muusikamaailmas mõistis ta, kui vähe tema päritoluga inimesi esindatakse. Meedia hakkas rutakalt teda Austraalia räppariks sildistama. Aafrikas ei tuntud teda enam kui kohalikku. Ta rääkis, et paratamatult sai temast terve rassi esindaja, mitte individuaalne artist, lisades, et ‘’ma kartsin, et teen miskit, mida peegeldatakse valesti tervele grupile inimestele’’.
Sampa edule loodi narratiiv, mis oli kustutanud tema Aafrika päritolu, kuigi just aeg Austraalias õpetas talle, mida tähendab rassism ja kui karm on olla siin maailmas aafriklane. Ta kadus mõneks ajaks orbiidilt, sest tundis, et on kaotanud iseenda, samal ajal, kui peaks kasutama enda platvormi, et seista kõikide nende ebaõigluste vastu, mida ta oli ise mustanahalisena kogenud.
Sampa the Great on minu jaoks lüürikaline geenius, kes jutustab tähenduslikke lugusid ning defineerib ümber, milline koht on Aafrika. Hoolimata oma hirmust aktivismi eest, on ta läbi enda loome leidnud viisi, kuidas seista õigluse eest ja avardada maailma arusaama Aafrika kultuurist.
Eestis on aktivism veel niivõrd noor, et sellel on rohkem negatiivne, kui positiivne kõla. Jagades siin Sampa the Great muusikat, soovin, et seda kuulataks inspiratsiooniks olla julgelt aktivist. Kuna George Floydi mõrva videot oli pea võimatu vältida, muutus rassism vestlusteemaks ka meil ning rõõm oli näha mitmeid eesti inimesi kasutamas enda platvormi, et mudida suunda mõistlikuma Eesti suunas. Samuti jäid silma ka need Eesti artistid, kes loovad mustast kultuurist inspireeritud loomet, aga otsustasid sõna mitte võtta. See iseloomustas minu jaoks, kuidas Eesti ühiskonnas aktivismi peljatakse ja pigem jäetakse apoliitiline mulje, tihti mõjutatult ümbritsevatest inimestest. Aga olla aktivist tähendab kasutada enda mistahes oskusi ja võimalusi, et olla osa muutusest.
Minu arvates on meie väikses Eestis rassism ja ksenofoobia muutunud igapäevasteks nähtusteks mustanahalistele ja vähemustele ning see on äärmiselt oluline, et me praegu näeksime vaeva luua ühiskond, mis austab inimõigusi selle inimfaktori pärast.
YASMYN soovitab: Spillage Village “Fryin’”
See on laul, mida olin kuulanud tuhandeid kordi aastatel 2015-2018, sest ta on nii mängulise ja lõbusa old school meeleoluga, kuid ma kuidagi unustasin ta ära. Nüüd viimastel päevadel vanu playliste kuulates jäi see pala mulle uuesti kõrva, kuid mitte selle sama mängulise ja lõbusa loona, vaid just kurba reaalsust kajastava loona.
Kuulates musta muusikat, on väga hästi aru saada, millest mustad läbi lähevad. Nad panevad enda kogemused, tunded ja poliitilised vaated enda muusikasse.
“Fryin’” laulusõnu kuulates tekib väga selge pilt silme ette, kuidas on olla mustanahaline Ameerikas. Minu jaoks isiklikult emotsionaalne kuulamine, nii heas kui kurvas mõttes. Imelise kõlaga meeleolu, sügava tähendusega sõnadega. Siinkohal soovitan soojalt lugeda netist selle laulu lüürikat, võib-olla isegi enne, kui laulu kuulata.
Hidin’ down, duck in the place, from trigger happy murderers
The government pays, America KKK
They stuck in their ways, loading AKs
They leveled at my face, in front of my place
I’m feeling out of place
Another black body gone without a trace
And niggas still saying it’s bigger than race
Then why they lightened up Christ and changed the features of his face? (huh?)
Why’d they strip us down, and then confined us to a space? (huh?)
They control us with the paper we ain’t got but gotta chase (huh)
And as long as we dying they let the killer get away
Okay, I get the gist, another nigga hit
Another news story turned Family Guy skit, shit
I’m just trying to get a grip
Every time I look down I see somebody on my dick
I’m just trying to get a grip
Every time I look down I see somebody on my dick
Shit
Zalina Dabla soovitab: Esma Redzepova “Gelem Gelem”
Mind, kui roma aktivisti on alati rasketes olukordades (rassismi või diskriminineerimise puhul) moraalselt toetanud roma rahva hümn, mis on samas ka populaarseim laul roma kogukondades üle kogu maailma. Laul ’’Gelem Gelem’’ sai kuulsaks tänu Makedooniast pärit roma lauljale Esma Redzepova (1943- 2016), keda kutsuti ka roma rahvalaulu kuningannaks. Esma oli kuulus balkani laulja ja roma aktivist, kes inspireeris paljusid kaitsma ja seisma oma õiguste eest ja tundma ennast täisväärilise inimesena vaatamata rahvusele, rassile ja religioonile.
1971. aastal kuulutati ’’Gelem Gelem’’ laul ametlikuks roma rahva hümniks. Igal maal, austavad romad selle maa hümne, kus nad elavad, kuid oma identiteedi ja rahvuse säilitamiseks ei unusta nad ka oma rahvalaule ja edastavad neid oma tulevaste põlvkondadele.
’’Gelem Gelem’’ räägib pikast eluteest, mida roma rahvas on läbinud – nii kannatustest kui ka rõõmudest. Laulu sõnad julgustavad oma rahvast liikuma eluteel raskustele vaatamata edasi ja seisma oma rahva olemasolu õiguse eest ja et seda saab teha ainult siis, kui me kõnnime koos ja Jumala abiga. Koos kõndimise all on mõeldud, üksteise hoidmist, abistamist, kasvatamist ning teineteisega arvestamist.
Gelem, gelem, lungone dromensa
Maladilem bakhtale Romensa
A Romale, katar tumen aven,
E tsarensa bakhtale dromensa?
A Romale, A Chavale
I went, I went on long roads
I met happy Roma
O Roma, where do you come from,
With tents happy on the road?
O Roma, O Romani youths!
Liisa-Chrislin Saleh soovitab: Sevdaliza “The Calling”
Tundlik, tugev ja tume Sevdaliza.
Pean tunnistama,et Sevdalizast ja “ The Calling” EP-st kirjutamine ei ole mulle lihtne, kuna mul on väga sügav austus ja isegi aukartus selle Iraani päritoluga artisti vastu. Esmalt tahan öelda, et Sevda on minu jaoks rohkem kui muusik – ta on visionäär, kelle tunnetus ja nägemus laieneb poeetiliselt mitmetähendusliku lüürikani ja kunstiliselt täiuseni lihvitud muusikavideoteni, mis mõjuvad kui art-house tasemel lühifilmid (soovitan siinkohal vaadata muusikavideosid lugudele “Shamaran” ja “The Other Girl”).
Ta on ise kirjeldanud oma loomingut kui tundlikku ja tumedat kontrastide mängu ning see on see, mis mind paelub nii muusikas kui elus. Elu värvid ja maitsed tumedusest kirkasse ja mõrudast magusasse. Kuigi Sevdaliza lüürika on pigem krüptiline, tundub mulle, et suures osas jutustavad ta lood filosoofilisel viisil inimkogemusest laiemalt.
Ta on minu jaoks justkui wise-woman, spirituaalne õpetaja. Mis toobki mind selle EP “The Calling” juurde, mille esmakuulamise kogemust oskan ainult seletada kui spirituaalset kogemust-katarsist.
Sevdaliza helikeele juures on mind alati paelunud tema signatuurne õrnuse ja tugevese kontrast. Vokaal, mis mõjub justkui sensuaalselt sosistatud loits ning trip-hopile omased tumedad bassiliinid. Selle EP puhul on mul tunne,et Sevda on läinud helikeeles veel enam oma pärsia juurte juurde ja ma usun, et just see on see, mis mõjub mulle nii tugevalt. Kuigi minu juured isa poolt on Jeemenis mitte Iraanis, tekib mul teatud lugude puhul sügaval sees mingi äratundmine – justkui oleksin osa millestki, mida pole veel teadvustanud, justkui koju jõudmise tunne. Seepärast resoneerub ilmselt ka albumi nimi “The Calling” minuga nii tugevalt. Soov ja vajadus olla oma isa-poolsetele juurtele lähemal ja oma kogukonnale kuidagi kasulik, eriti praegu, kui pikalt kestnud kodsõda Jeemenis on endaga kaasa toonud näljahäda ja välja kannatamatud elutingimused.
Sevda on mulle suureks eeskujuks ka selles osas, kuidas ta kasutab oma platvormi tuues tähelepanu ühiskonnna valupunktidele.
Selle EP kaks kõige mõjusamat lugu on kahtlemata “Soothsayer” ja “Human Nature”. “Soothsayer” on justkui sisekõnelus wisewomaniga, kes tegelikult on meie kõigi sees olev kõrgeim teadvus, “Human Nature” on aga teos mille kuulamine viib mind alati pisarateni ja mitte kurbusest, kuigi lugu on pigem melanhoolse tooniga.
***
25. juulil on toimumas inimõigusi ja mitmekesisust tähistav, toetav ning kokkuhoidev üritus nimega Ühine! Infot leiab Instagramist
“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.
