Mis küsimus see siis nüüd on? Loomulikult otsustab oma toodangu saatuse üle iga veinimõisa omanik ja veinimeister, võiks ju arvata. Paraku tundub, et viimastel aastatel asi enam päris nii must-valge ja selge ei olegi. Tahaksin tänases artiklis käsitleda ülaltoodud küsimust aspektis, kus asjade otsustamisel lööb üha sagedamini kaasa tegelane, keda me kõik tegelikult teame ja tema tegemisi omal nahal tunda saame – Ilmataat.
Ilmajutt ei ole “mull”
Nagu enamik veinisõpru teab, on käinud ja näinud, asuvad kõik tuntud veinipiirkonnad üldjuhul looduskaunites kohtades, kus viinaaiad lasuvad maalilistel nõlvadel ja valitseb mõnus kliima – suvel särab taevas soe päike ja ka talvel ei ole ilm ülemäära vastikult külm. Just eelkõige klimaatilistel põhjustel on juba ajalooliselt saanud paika piirkonnad, kus tähtsaimat veiniviinamarja liiki Vitis Vinifera’t edukalt viljeleda on võimalik. Ülimalt oluline on see, et aastane keskmine õhusoe jääks +10o – +20o C vahemikku. Talvisel perioodil peaks ööpäevane keskmine õhutemperatuur olema alla +10o C, et viinapuu saaks vegetatsiooni aeglustada ja raskest suvisest marjade valmistamise ja –kandmise tööst puhata. Samas on ülitähtis, et talvel ei langeks temperatuurid oluliselt alla 0o C, kuna pikemate miinuskraadide puhul hävib viinapuu kiirelt ja täielikult. Lisaks on ülimalt olulised ka muud ilmastikutegurid: vihmad, tuuled, õhuniiskus, äikesetormide sagedus, kevadiste öökülmade võimalused jpt.
Kõikide nende faktorite koosmõju on surunud olemasolevad veinipiirkonnad kahele kitsale ribale, mis jäävad meie planeedi nii põhja- kui lõunapoolkeral suures mahus 50 ja 30 laiuskraadi vahele aladele, kus ka muud terroir elemendid nagu pinnase struktuur ja koostis ning maapinna reljeef võimaldavad viinapuudel areneda ja kvaliteetseid marju toota. Lõppkokkuvõttes on sobilikud territooriumid kogu Maa mastaapi vaadates tühiselt väikesed ja ega suures mahus kusagilt midagi juurde võtta või radikaalselt muuta polegi võimalik.