Igor Sööt: kes otsustab veinipudeli sisu ja hinna üle?

Viinamarjaistandus I Foto: Karsten Wurth, Unsplash

Mis küsimus see siis nüüd on? Loomulikult otsustab oma toodangu saatuse üle iga veinimõisa omanik ja veinimeister, võiks ju arvata. Paraku tundub, et viimastel aastatel asi enam päris nii must-valge ja selge ei olegi. Tahaksin tänases artiklis käsitleda ülaltoodud küsimust aspektis, kus asjade otsustamisel lööb üha sagedamini kaasa tegelane, keda me kõik tegelikult teame ja tema tegemisi omal nahal tunda saame – Ilmataat.

Ilmajutt ei ole “mull”

Nagu enamik veinisõpru teab, on käinud ja näinud, asuvad kõik tuntud veinipiirkonnad üldjuhul looduskaunites kohtades, kus viinaaiad lasuvad maalilistel nõlvadel ja valitseb mõnus kliima – suvel särab taevas soe päike ja ka talvel ei ole ilm ülemäära vastikult külm. Just eelkõige klimaatilistel põhjustel on juba ajalooliselt saanud paika piirkonnad, kus tähtsaimat veiniviinamarja liiki Vitis Vinifera’t edukalt viljeleda on võimalik. Ülimalt oluline on see, et aastane keskmine õhusoe jääks +10o – +20o C vahemikku. Talvisel perioodil peaks ööpäevane keskmine õhutemperatuur olema alla +10o C, et viinapuu saaks vegetatsiooni aeglustada ja raskest suvisest marjade valmistamise ja  –kandmise tööst puhata. Samas on ülitähtis, et talvel ei langeks temperatuurid oluliselt alla 0o C, kuna pikemate miinuskraadide puhul hävib viinapuu kiirelt ja täielikult. Lisaks on ülimalt olulised ka muud ilmastikutegurid: vihmad, tuuled, õhuniiskus, äikesetormide sagedus, kevadiste öökülmade võimalused jpt.

Kõikide nende faktorite koosmõju on surunud olemasolevad veinipiirkonnad kahele kitsale ribale, mis jäävad meie planeedi nii põhja- kui lõunapoolkeral suures mahus 50 ja 30 laiuskraadi vahele aladele, kus ka muud terroir elemendid nagu pinnase struktuur ja koostis ning maapinna reljeef võimaldavad viinapuudel areneda ja kvaliteetseid marju toota. Lõppkokkuvõttes on sobilikud territooriumid kogu Maa mastaapi vaadates tühiselt väikesed ja ega suures mahus kusagilt midagi juurde võtta või radikaalselt muuta polegi võimalik.

Küllap on paljud meist rohkem või vähem kuulnud-lugenud tuntud veinikriitikute hinnanguid erinevate veinide kohta. Väga sageli tuleb sellistes hinnangutes juttu veinide aastakäikudest. Et kuidas on ühe aastakäigu veinid väga-väga head ja teise aastakäigu omad keskpärased või hoopistükkis kehvakesed. Kõik see kajastub ka veinipudelite hinnasiltidel. Miskipärast on suurepäraste aastakäikude veinid palju kallimad, kui kehvakeste omad. Siis veel need jutud, et mõnedel aastatel on viinamarjade saagikus suurem, teistel aastatel väiksem, mõnel suisa olematu. Ma pean ausalt tunnistama, et veel mõniteist aastat tagasi pidasin ma selliseid jutte veinispetside targutamiseks või müügimeeste moosijuttudeks, et veini hinda üles kruttida – hea aastakäigu vein peab ju olema kallim ja kehva saagikusega aasta veinid on üliharuldased ja loomulikult peavad olema ka ju hinnalisemad.

Kümmekond aastat tagasi, kui hakkasin veiniäriga tegelema, olin oma teadmistega veiniviljelusest üsna valge leht. Suutsin küll mõista, et üks vein on parem ja ägedam kui teine ja tõesti, olles maitsnud eri aastakäikude veine, tekkis arusaam, et ühe ja sama tootja ja sama viinaaia marjadest valmistatud veinid on sageli üsna erinevad. Kuid miks? Õnneks tekkis üha enam ja enam häid kontakte erinevate marjakasvatajate ja veinimeistritega ning nendega suheldes ja neilt infot välja puurides hakkasin aduma, et kvaliteetsete veinide valmistamine tähendab tegelikkuses viinamarjakasvatajate ja veinimeistrite jaoks pidevat võitlust selle nimel, kas ühel või teisel aastal viinamarjad ikka küpsevad täiuslikult välja, kas ilmastikuolud või viinapuude kahjurite ja -haiguste rünnakud ikka võimaldavad seda erinevatel aastatel sündida.

Täna, olles üdini sukeldunud veinimaailma, võin kindlalt väita, et kõik see veinimeistrite ja müügimeeste jutt ei olnudki üldjuhul tegelikult hala ja häma, vaid toetus täiesti pragmaatilistele tõdedele ja reaalsusele.

Kliima ja ilmastikuolud on veiniviljeluse üks alustala ning määravad täiesti üheselt ära valmivate veinide hulga, olemuse ja kvaliteedi eri regioonides ja eri aastatel.

Vitis Vinifera on pärit Lähis-Ida ja Vahemere-äärsete regioonide aladelt, kus juba kunagi ürgsel ajal seadis emake loodus tingimused, et see taimeliik metsikult kasvada ja areneda sai. Nii on ka tänapäeval, et selle viinapuuliigi parim ja muretuim kasvuareaal jääb just vahemerelise kliimaga aladele. Aga just eelkõige mujal, kuhu inimene ajaloo jooksul viinapuude istikud viis, istutas, aretas, hooldas ja tema viljadest hüva veini valmistada on üritanud, käib see ülalpool nimetatud võitlus viinamarjade väljaküpsemise nimel. Või noh, kas just võitlus, pigem ootus ja lootus, sest üldjuhul otsustab Ilmataat asja üsna ühepoolselt ära.

Otsustavad tegurid hea veini saamiseks

Mis on siis need kriitilised aspektid lisaks juba artikli alguses kirjutatud viinapuude eduka viljelemise aluseks olevatele klimaatilistele tingimustele?

  • Talvel ja kevadel peab esinema sademeid, et neist tekkiv vesi imenduks aluspinnasesse, kust suvisel kuival ajal viinapuu seda koos kivimeist lahustunud mineraalidega oma juurte kaudu ammutada saaks.
  • Vegetatsiooni perioodil ei tohi esineda öökülmasid. Eriti tähtis on see leheloome ja õitsemise ajal, kuna miinuskraadid hävitavad lehepungad, noored lehed ja õied kiirelt.
  • Suve teises pooles ei tohiks esineda suurel hulgal sademeid, kuna liigne niiskus soodustaks viinaaias kahjurite ja haiguste levikut. Samuti vähendaks pilvisus küpsevatele marjakobaratele hädavajalikku päikesekiirguse ja soojuse hulka.
  • Viinamarjade viimase küpsemise faasis ja korje ajal peab vihm olema välistatud, et tagada küpsete, tervete ja vigastamata marjade korje

Teades kõiki neid aspekte on viinaaiad juba ajalooliselt rajatud kohtadesse, kus kliima ja mikrokliima võimaldab vajalike tingimuste stabiilset olemasolu aastast aastasse. Loomulikult tekib eri aastatel erisusi. Teinekord kimbutavad marjakasvatajaid ootamatud kevadised öökülmad või suvised ja sügisesed äikesetormid, vihma- ja rahevalingud, üleujutused, tugevad tuuled, suvised jahedad perioodid, pilvised ilmad jne. Üldjuhul on siiski aastasadade pikkune kogemus õpetanud vältima viinaaedade rajamist kohtadesse, kus sellised loodusnähtused tihedalt esinevad.

Maakera kliima on olnud pidevas muutumises kogu oma umbkaudu 4,5 miljardi aastase ajaloo vältel. Meie planeedi suurim kliima mõjutaja on Päike. Selle aktiivsuse lühema- ja pikemajalised regulaarsed muutumised põhjustavad maakera temperatuurirežiimi kõikumisi. On olnud perioode, kus Maa on olnud kuum troopiline või lausa kõrbeline keskkond, millele oponeerivad suured jahtumised ja jääajad. Lisaks nendele pikkadele tsüklitele mõjutab Päike meie kliimat ka lühemaajaliste perioodide kaupa, mil tähe aktiivsus vaheldumisi tõuseb ja langeb.

Väga olulisteks mõjutajateks on selle pika aja vältel olnud ka erinevad looduskatastroofid – meteooride tabamused, supervulkaanide pursked, Maa magnetvälja fluktuatsioonid ja nendest tulenevad globaalsed üleujutused, põlengud ja atmosfääri soojuse läbilaskvuse muutumisest tingitud temperatuuride pikaajalised kõikumised, mis on kaasa toonud tervete liikide hävimise.

Tehas I Foto: Noël Zia Lee, Flickr, CC

Paraku räägivad teadlased üha enam ja enam uuest kliimat muutvast faktorist ehk siis inimkonna tegevusest viimase paarisaja aasta jooksul, mil industrialiseerumine, linnastumine ja tehnoloogia kiire areng olevat tekitanud kõrvalproduktina meid ümbritseva keskkonna kiire muutumise floora ja fauna tasakaalu muutmise ja samuti erinevate keemiliste ainete kunstliku emissiooni ehk siis teisisõnu saastamise läbi. Kõige hullemateks faktoriteks peetakse CO2 massiivset tootmist tööstustegevuse ja transpordivahendite poolt ja teisalt süstemaatilist metsade ja taimestiku hävitamist. CO2 kontrollimatult suurenenud paiskamine atmosfääri ja roheliste taimede, kui suurimate süsihappegaasi tarbijate, hävitamine on teadlaste sõnul tekitanud nn kasvuhoonegaaside kuhjumise Maa atmosfääri. Sellised gaasid võimaldavad päikese kiirgusel ja –soojusel tungida Maa pinnani, kuid takistavad planeedi soojuse hajumist tagasi külma avakosmosesse. Kõik see peaks tekitama protsessi, kus kogu planeedi kliima hakkab soojenema ja seeläbi võib kapitaalselt muutuda hüdrosfääri ja atmosfääri temperatuurirežiim ja dünaamika.

Niipalju kui inimesi, niipalju on ka arvamusi.

See käib nii teadlaste kui indiviidide, aga ka tervete koolkondade kohta. Mäletan, kui Eesti geoloogiateaduste suurkuju akadeemik Anto Raukas ütles ühes oma kliimamuutusi puudutavas artiklis, et inimkond ei peaks end nüüd nii väga tähtsaks pidama ja puhevile ka ajama, oleme ikkagi vaid pesakond sipelgaid suure Emakese Maa rüpes. Arvamus, et oleme paarisaja aastaga suutnud terve planeedi kliima pea peale pöörata, oli Raukase arvates pisut liiga arrogantne. Tema väitel suutis ainuüksi 1883. aastal Indoneesias toimunud Krakatau vulkaani purse emiteerida atmosfääri rohkem CO2 ja muid saasteaineid, kui terve inimkond kogu oma eksistentsi vältel. Samas on eriti just viimasel aastakümnel kogu maailma teadlaste kogukond pigem teisel arvamusel ja käib hoogne üleilmne võitlus keskkonna saastamise ja vihmametsade hävitamise pidurdamise nimel, mis on iseenesest ju tervitatav nähtus, aga samas ka globaalse mastaabiga äri.

Niiet, mine võta kinni, kellel on õigus – kas need, kes arvavad, et süüdi on Päikesejumal või need, kes taovad rusikaga rindu, et kõike siin ilmas võib muuta end looduse krooniks pidav Inimene või äkki hoopistükis ärihiiud, kelle kaukasse voolab keskkonnavaldkonna voolimisel miljardeid. Aga kas sellel ongi meie loo kontekstis just suurim tähtsus. Muutused kliimas on toimunud ja toimuvad edasi – see on fakt, mida enam eirata ei saa.

Häid aastakäike on jäänud harvemaks

Nüüd on paslik taaskord tagasi tulla aastakäikude jutu juurde. Paljud veinikriitikud on veinitarbijatele koostanud aastakäikude tabeleid, kus on näha, milliste korjeaastate veinid on need parimad, komplekssemad ja pika arengupotentsiaaliga, milliste omad keskpärasemad ja milliste aastate veine ei tasuks üldse keldrisse panna. Kui neid tabeleid nüüd kriitilise pilguga vaadata, siis möödunud sajandi 60-70-80ndate ja ka 90ndate tabelid oleks justkui sinusoidid, kus üks või paar järjestikust suurepärast aastat vaheldub keskpärase või 1-2 kehvema aastaga. Loomulikult, täiuslikku mustrit pole kunagi olnud – looduses pole midagi kindlat ja absoluutset. Kuid siiski, häid aastaid oli laias laastus võrdväärsel hulgal keskpäraste ja kehvematega.

Uuel milleeniumil on hakanud muutused toimuma ja eriti veidraks on need tabelid muutunud viimasel dekaadil. Kui võtame näiteks Prantsusmaa erinevad piirkonnad, siis võib öelda, et suurepäraseid aastakäike on olnud veel eelmisel aastakümnel – klassikalised 2000, 2005 ja 2009, üldiselt head 2001, 2004, 2006 ja 2010. Kuid edasi tuleb pikk vahe, kus domineerivad kehvakesed või miskipärast üliväikese saagiga aastad, kuni 2015ni, mis oli paljudes piirkondades üle pika aja taaskord üsna kena aasta, aga sealt edasi jälle aastad, mis kas liiga palavad või ebastabiilsed.

Mis on siis juhtunud, et neid häid ja ideaalseid aastaid on vähemaks jäänud?

Üleujutus Pessac-Leognanis I Foto: JEAN-Pierre Muller/AFP/Getty Images

Vastus on justkui lihtne – kliima on muutunud! Paraku on muutuste loogikast aru saamine ja nende ennustamine muutunud ülimalt raskeks või õigemini on osutunud võimatuks. Kõik räägivad kliima soojenemisest. Võiks ju arvata, et asi on lihtne – ilmad muutuvad järjest soojemaks ja veiniviljelejatel on pidupäevad – marjad küpsevad järjest paremini ja ägedamateks ja suurepärast veini voolab ojadena. Oleks see vaid nii…

Tegelikkuses on meie Maa aastaste keskmiste temperatuuride tõus ja maailmamere soojenemine viimastel aastakümnetel viinud olukorrani, kus on hakanud tekkima üha suuremad muutused planeedi atmosfääri ja vesikonna dünaamikas. Kõik see on viinud selleni, et ajalooliselt aastast aastasse sarnaselt ja stabiilselt aset leidnud klimaatilised ja mikroklimaatilised tingimused on järsult ja ettearvamatult hakanud muutuma.

Paljudes piirkondades on vähenenud sademete hulk talvel ja kevadel. Viinapuud on jäänud janusse ja toodavad väiksemaid marjaterasid.

Saagikus on drastiliselt vähenenud. See on kujunenud suureks probleemiks just soojemates piirkondades, nagu Lõuna-Prantsusmaa, enamus Itaaliast ja Hispaaniast. Aga mitte ainult. Sama probleemi käes on mõnel viimasel aastal vaevelnud juba näiteks ka oluliselt põhjapoolsemad Loire oru ja Alsace viinaaiad Prantsusmaal. Paljudes kohtades on marjakasvatajad olnud sunnitud küsima luba erakorraliseks põldude kastmiseks. Kahjuks on investeeringud selliste süsteemide rajamiseks väga kallid.

Samas on olnud ebameeldivaks üllatuseks sagedased vihmahood ja lausa paduvihmad kesksuvel ja sügise poole, kui marjad juba küpsevad või on korjamiseks valmis. Kõik see on tekitanud võimaluse vohada viinapuude haigustel, hallitusseentel ja kahjuritel. Lisaks sellele on liigne sügisene niiskus ja pilvisus paljudes piirkondades takistanud marjade vajalikku lõplikku väljaküpsemist.

Hallarüüs viinaaed I Foto: vinepair.com

Maailmas on palju veinipiirkondi, kus marjakasvatajaid kollitab ja öökülmade oht viinapuude leheloome ja õitsemise ajal. Ajalooliselt on selliseid asju ikka teinekord ette tulnud, kuid siiski pigem harva ja väga piiratud aladel. Viimastel aastatel on Euroopa ja ka Ameerika põhjapoolsetes kontinentaalse kliimaga piirkondades öökülmade probleem aga juba katastroofilised mõõtmed võtnud. Alates 2011. aastast on pea igal aastal vähem või rohkem tõsise hävingu osaliseks saanud Burgundia, Champagne, Loire Oru, Saksamaa ja Austria marjakasvatajad. On olnud juhtumeid, kui mõni tootja on kogu saagist ilma jäänud, kuna öökülm hävitas pea kõik viinapuude õied. Kevadised öökülmad on üks põhifaktoreist, miks viimastel aastatel on Prantsusmaa põhjapoolsete piirkondade veinitootmise maht drastiliselt langenud. Eriti hulluks on asi arenenud, aga just viimastel aastatel, kui öised miinuskraadid on hakanud regulaarselt viinaaedu laastama ka Burgundia lõunaosas, Jura’s, Rhône Orus, Piemontes, Venetos ja isegi Languedoc’i sisemaistel viinamägedel.

Ookeani- ja mereäärsetes regioonides on äikesetormid suvel ja sügisel üsna tavalised nähtused, kuna vee kohal levivate jahedate ja maismaa kohal tekkivate soojade õhumasside kokkupõrked tekitavad kiirete tõusvate õhuvoolude liikumisi, kõrgeid ja pakse pilvi ning õhu elektrifitseerumist. Tulemus on kõigile tuttav – tugev tuul, paduvihm, rahe ning välkude sähvimine. Viimaste aastate „uus trend“ on massiivsete äikesetormide ja rahede ilmumine sisemaistesse Euroopa piirkondadesse nii suviti, sügiseti kui ka kevadeti. Eriti rängalt on viimastel aastatel kannatada saanud Champagne, Burgundia (eriti Chablis alad), Loire Org, Saksamaa ja Põhja-Itaalia. Internetiavarustes levib küllaga pilte viinaaedadest, mis on rahevalingute ja tuulte teele jäänud. Tulemus on alati sama – raagus viinapuud, millelt lehed ja marjakobarad küljest rebitud.

Rahetormis laastatud viinaaed Languedoc’is I Foto: decanter.com

Küllap oskab iga tõsisem veinisõber meenutada ajaloost aastakäike, kus veinimeistrid väitsid, et liig pikka aega väldanud suvine kuumus küpsetas viinamarjad liiga vara välja ja veinid tulid ülikontsentreeritud ja liiga alkohoolsed. Nii oli paar korda 1980ndatel, siis paar korda 1990ndatel, siis 2003 ja siis äkitsi riburadapidi eri piirkondades alates 2008ndast pea igal aastal mõnes kohas, kus see ei oleks pidanud nii olema. On üsna kindel, et üks eriti markantseid näiteid väga kuumast suvest saab olema ka 2018. aastakäik.

Kõik see on sundinud veinimeistreid valmistama üha enam ja enam veine vähem komplekssemat mahla andvatest ülimagusatest marjadest.

Kõige selle sagedaseks tulemuseks on mineraalsusest ja heast happest vaesed, vähem tanniinsed, kuid marjased, ülitäidlased ja alkohoolsed veinid, mille arengupotentsiaal pea olematu, kuid mis on juba noorelt lihtsalt tarbitavad.

Siin tuleb mängu nn „100 päeva reegel“. Vitis Vinifera viinapuuliik võimaldab toota marju, mis suudavad endasse puu juurte kaudu koguda erinevaid keemilisi aineid ja mineraale, mille abil tekivad marjamahla happed, suhkrud ja maitseelemendid ning marjakestadesse parkained. Kogu see protsess võtab aega ja on selgeks saanud, et just umbes-täpselt 100 päeva on väga erinevate marjasortide puhul see miinimumaeg, kus viinapuu suudab aluspinnasest koguda vajalikul hulgal mineraale ja moodustada neist marjadesse ained, et me saaksime nautida neist marjadest valmistatud hea puuviljasuse-happe-tanniinsuse tasakaaluga, maitseküllaseid ja pika järelmaitsega üllaid nesteid. Kui korjata marjad varem, kipub tulemus olema igav, õhuke ja balansist väljas olev lurr.

Mingil põhjusel ei ole kliimamuutustest tingitud nihked toonud varasemaks kevadist soojust, et viinapuud varasemalt õitsele puhkeksid, kuid paljudes piirkondades on suvekuumus suurenenud ja see sunnib marju varem välja küpsema ja korjet järjest varasemaks nihkuma. Varasematel aegadel oli marjade korje põhikriteeriumiks suhkruküpsus. Ehk siis veinimeister mõõtis küpsevate marjade mahla suhkrusisaldust ja otsustas korje just selle järgi – ta ju teadis, milline on soovitav ja mõistlik alkoholisisaldus valmivas veinis. See on otseses seoses marjade magususega – mida magusam mari, seda rohkem on pärmil toitu ja seda rohkem suudab see alkoholi toota. Tulemuseks olid mõõduka alkoholisisaldusega, erksa happega ja tanniinsed punaveinid.

Mida aeg edasi, seda rohkem on probleeme 100 päeva kriteeriumiga ja seda järgides lastakse marjad üle küpseda ja saavutada lisaks suhkruküpsusele ka polüfenoolne küpsus. Ehk siis marjad küpsevad ülimagusaks ja sunnivad veinimeistreid tootma kõrgema alkoholisisaldusega veini. Samas küpsevad viimases järgus välja ka polüfenoolid e parkained, sh tanniinid ja värvained. Kuna tanniinid on punaveinide üks tähtsamaid konservante ja arengupotentsiaali määrajaid, siis uue stiili üleküpsenud pehmete tanniinidega veinid ei oma enam eriti pikka arengut ja selleks, et võimaldada veininautlejal saada elamust 10-20 aastat keldris laagerdunud väärikast joogist, on pigem hakatud mängima pigem uute tammevaatidega, et sealt vajalikud lisaparkained veinile lisada. Kuna see trend on alles üsna noor, siis ei oska keegi ette ennustada, kas 2009 ja nooremate aastakäikude veinid on ikka 2029. aastal sama ägedad, kui 1995. aasta omad olid 2015. aastal.

Kuna kvaliteetse punaveini tootmine muutub üha keerulisemaks, on veinimeistrid nooleteraviku suunanud valgete ja roosade veinide suunas. Ka nende veinide valmistamisel varitsevad samad probleemid, mis punaveinide puhul, kuid õnneks on võimalik lühemat aega küpsenud marjadest saadavast kehvemast virdest valmistada suurema jääksuhkru sisaldusega ja madalal temperatuuril fermenteerimisest saadavatest estritest tulenevast puuviljasusest tulvil veine, mis tunduvad ju täiesti toredad. Ilmselgelt jäävad siinkohal vaeslapse rolli klassikaliste valgete suurte veinide tootjad (Burgundia, Chablis, Bordeaux, kuiv Riesling jne), kes niikuinii kaotavad enam ja enam oma saaki ja ei saa ka järelejäänuga kuidagi oma veine niiviisi üle võlli keerata. Ja kogu selle jama juures ongi suurte valgete veinide tootmine oluliselt vähenenud ja hinnad sageli suisa eksponentsiaalses kasvutrendis.

Viimaste aastate Prosecco võidukäik ja üleüldine vahuveinide buum on üsna paljuski tingitud samadest asjaoludest, millest rääkisime eelnevas lõigus. Vahuveinide tootmise puhul kasutatavate tehnoloogiate ja jääksuhkru mahtudega mängimine võimaldab veinimeistritel üsna hõlpsasti toorainest tulenevaid vigu peita ja saada sageli vägagi joodav tulemus.

Viinaaed päikesepaistes I Foto: wallpaperup.com

Ilmataat on otsustanud mahtu vähendada ja hinda tõsta

Kogu ülalnimetatud sündmuste ja põhjuste jada on tegelikult viinud kogu maailma veinituru veel ühe olulise staadiumini, mille lõpptulemuseks on pidev ja mõnedel juhtudel ka üsna märkimisväärne veinide hindade tõus. Kuna vein on viimasel perioodil muutunud üha populaarsemaks ja tarbijatele atraktiivsemaks, siis on nõudlus selle järele üsna kindlas kasvutrendis. Ja nuta või naera, Ilmataat on otsustanud, et tootmist peab langetama. Kogu selle veinipiirkondade ülekuumenemise ja –kuivenemise ning seda šokeerivate vahepaladena pikkivate tormide-rahede-õõkülmade-üleujutuste virrvarri kajastab karm numbrite maailma reaalsus. „The Drinks Business Magazine“ poolt avaldatud statistika kohaselt langes 2017. aastal Euroopa riikide üldine veinitootmise maht võrreldes 2012. aastaga 14%, kusjuures tähtsamate veiniriikide numbrid olid sellised: Itaalia -19%, Prantsusmaa -17%, Hispaania -15% ja Saksamaa -11%. Võttes kokku kapitalistliku maailmakorra põhimudeli, et toote hinna määrab selle nõudluse ja pakkumise vahekord, siis on diletandilegi selge, et hinnad peavad tõusma…ja tõusevadki.

Kas veinimeistrid ja –mõisnikud selle üle õnnelikud on? Võiks ju olla, hinnad ju tõusevad. Aga…vaevalt, et ükski kunstnik oleks nõus, et keegi tuleb ja otsustab tema teoste valmimise ja lõpptulemuse üle ja muudab taiest võõraste pintslitõmmetega. Tegelikult on veinimeistrid täpselt samasugused kunstnikud, kes vormivad viinamarjadest pudelisse oma näo ja teoga taiese. Ja ma ei usu, et ühelegi neist meeldib, et keegi kõrvalt jõuliselt ja vääramatult tema otsustesse sekkub, olgu see siis ilmavalgust andev Päike, meile juba tuttavaks saanud Ilmataat või Vanajumal ise. Ja kohe kindlasti ei ole selle kõige üle õnnelikud meie, kes kõik selle lõbu päeva lõpuks kinni maksavad.

Tundub, et ellu jäävad ja edukad on need meistrid ja mõisnikud, kes suudavad kohaneda, õppida ja oma traditsioonid ning tõekspidamised ümber vaadata.

Mul on helesinine unistus, et kogu see kammajaa on pelgalt üks looduse riugas või lihtsalt Päikese 11 või 33 aastane aktiivsustsükli ilming ja varsti läheb kõik vanadesse rööbastesse tagasi. Aga kas kõik siis juba uute tuultega harjunud asjaosalised selleks valmis on või sellega rahulduvad? Elame-näeme…

Käesolevas artiklis on kasutatud lõike, mis pärinevad käesoleva jutu autori sulest 2017. aasta maikuus ajakirjas „Köök” #16 ilmunud artiklis. 

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (25)