Kell on lähenemas kaheteistkümnele. Olen jätnud ühe väikse seltskonnaga seljataha õhtusöögi turbasamblal ja supluse öises rabalaukas. Tunnen, kuidas kurnatud keha üritab mulle selgeks teha, et minu sõltuvus valgetest öödest tuleb vähemalt tänaseks ööks seljatada. Et saaks korrakski une täis magada.

Sellise sisemise heitluse pinnavirvenduseks on muie minu näol. Vaatan aina paksemasse udusse mattuvat rabamaastikku ja tunnistan matkakaaslastele, et isegi väga väsinuna on raske sellistest öödest ja varahommikutest loobuda. Kuid seekord olen sunnitud seda tegema, sest uus päev on täis kohustusi.

Jõuame oma rännakuga tagasi autode juurde, muljetame ning soovime siis üksteisele head koduteed. Istun autosse ja järgmise poole tunni jooksul põletavad need udused vaated mu ratsionaalse maailma maatasa. Ma jõuan koju, söön kiirelt, pakin oma fotovarustuse ja nagu sellest veel vähe oleks, haaran aerulaua ka kaasa. Rabasse – olen äkitselt surmkindel, et olen teinud ainuõige otsuse ja tunnen oma magamata kehale kaasa. Ilmselt on see üks põhjamaine haigus – ahmida sisse seda valgust kuniks veel saab, sest juba suvisest pööripäevast hakkab kõik tiksuma talvise ängi suunas.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (64)