Meie juhtimiskultuur on viimase 10 aastaga palju muutunud. Koroona-kriis pani mind neid muutusi paari lähedalseisva juhiga läbi vaidlema. Tekkis huvitav mõttevahetus ja nii valmis allolev kirjatükk.
Umbes kuu aega tagasi sattus minu kätte 10 aastat tagasi kirjutatud blogipostitus sõjaaja juhtidest ja rahuaja juhtidest. Blogi teksti autor on üks maailma tunnustatumaid riskikapitaliinvestoreid Ben Horowitz. Leiate blogi, kui sisestate otsingusse “Peacetime CEO, Wartime CEO”. Lugesin teksti läbi ja tekkis tunne, nagu oleksin läbinud kriisijuhtimise kiirkursuse. Tuleb ju keset kriisi pikalt mõtlemata tegutseda, võtted seejuures on karmid. Ja kui rahuaja juhid mõtlevad ja kaaluvad oma sõnu, siis sõjaaja juhid võivad vabalt tatti pritsida.
Veidi hiljem paluti mind esinema ühel virtuaalsel konverentsil, teemaks kriisijuhtimine. Mõtlesin kasutada oma ettekande põhjana viidatud blogipostitust ja sealt loetut. Üllatusega avastasin, et tegelikult ei suuda ma enamikku tõdesid Horowitzi blogist endale õigustada ja veel vähem kõva häälega teistele ette kanda. Sain aru, et mul tekkis kolm konflikti. Esiteks teemal “kuidas”, teiseks “mille nimel” ja kolmandaks “kriis kui sõda”. Mulle hakkas tunduma, et meie juhtimiskultuur on viimase 10 aastaga palju muutunud. Muutunud on suurem eesmärk (kas aktsionäride vara maksimeerimine vahendeid valimata saab olla ülim eesmärk?) ja arusaam, et iseenesest saab kriise läbida ka ilma sõdimata. Pärast on vähem haavu lakkuda.
