Isa suri jaanuari lõpus. See oli ju miski, milleks me nagu pidime valmis olema – tal jäi mõni kuu puudu üheksakümne üheksast eluaastast –, aga tühja me olime. Olime ja polnud.
Surm on lõpuks maailma kõige tavalisem asi. Kõige demokraatlikum. Ta juhtub absoluutselt kõigiga. Aga ainult üks kord elus. Nii et ega me keegi ei saagi päriselt teada, mis ta on. Ta on üllatus, mis elul meie jaoks alati varuks on, kuni lõpuni.
