Kui keegi räägib hästi, siis ma kontrollin vähemalt kolm korda, kas tema hoolega valitud sõnad edastavad hästi läbimõeldud mõtteid, või vastupidi, peidavad nende puudumist.
“Aga mul ei ole midagi öelda,” kaebasin ma Edasi toimetajale kaks päeva enne ajakirja trükkiminekut. “Kas sul mõnda teist lugu ei ole sinna panna?” Ma tean küll, mida ta selle peale mulle öelda tahtnuks. Ma olen toimetaja olnud: autorile, kes tuleb sellise jutuga loetud tunnid enne trükiaega, tahaks parima meelega anda ühe korraliku keretäie. Aga ta ei näidanud seda välja, ja me leppisime kokku, et kirjutan siiski. Midagi. Ja siis ma otsustasin, et kirjutangi sellest, miks midagi öelda on raske.