New Statesman. John Gray: miks see kriis on ajaloo pöördepunkt

Illustratsioon: New Statesman

Üleilmastumise tippaeg on läbi. Meie ülesanne on praegu korrastada oma mõtteid ja mõelda, kuidas muutunud maailmas elada.

Artikkel on originaalis ilmunud Briti kvaliteetajakirjas New Statesman. Edasi avaldab tõlgitud teksti New Statesmani loal.

Tühjaks jäänud tänavad täituvad taas ja me väljume oma ekraanidest valgustatud urgudest suure kergendustundega. Kuid maailm saab olema teistsugune, kui me seda normaalsel ajal ette kujutasime. Tegemist ei ole ajutise raputusega muidu stabiilses tasakaalusüsteemis: kriis, mida me praegu läbi elame, on ajaloo pöördepunkt.

Üleilmastumise tippaeg on läbi. Ülemaailmsele tootmisele ja pikkadele tarneahelatele tuginev majandussüsteem muutub vähem seotuks. Lakkamatult liikuv eluviis jääb seisma. Meie elu saab olema füüsiliselt piiratum ja virtuaalsem kui enne. Maailm muutub killustunumaks, mis võib mõnes mõttes olla ka tugevam.

Kunagi muljetavaldavat Suurbritanniat kujundatakse praegu kiiresti ja ennenägematus ulatuses ümber. Parlamendilt saadud erakorralisi volitusi kasutades on valitsus majandusliku ortodoksia tuulde visanud. Aastatepikkuse rumala kokkuhoiupoliitika tõttu on riigi tervishoiusüsteem – nagu ka relvajõud, politsei, vanglad, tuletõrje, hooldustöötajad ja koristajad – vastu seina surutud. Kuid tööliste ülla pühendumisega suudetakse viirust siiski tõrjuda. Meie poliitiline süsteem jääb kindlalt püsima. Paljudel riikidel nii hästi ei lähe. Kõikjal peavad valitsused võitlema viiruse mahasurumise ja majanduskrahhi piirimail. Paljud komistavad ja kukuvad.

Tuleviku väljavaates, millesse progressiivsed mõtlejad klammerduvad, on tulevik ilustatud versioon lähiminevikust. Kahtlemata aitab see neil kuidagi toime tulla. Sellega pisendatakse ka meie praegu kõige olulisemat omadust: võimet kohaneda erinevate eluviisidega ja neid kujundada. Meie ülesanne on ehitada üles majandused ja ühiskonnad, mis on vastupidavamad ja inimlikumalt elamiskõlblikud kui need, mis olid avatud maailmaturu anarhiale.

See ei tähenda üleminekut väikesemastaabilisele lokalismile. Inimeste arv on liiga suur selleks, et kohalik isemajandamine oleks elujõuline, ja suurem osa inimkonnast ei soovi naasta kauges minevikus väikestes suletud kogukondades elatud ellu. Kuid tagasi ei tule ka viimaste aastakümnete hüperglobaliseerumine. Viirus tõi välja 2008. aasta finantskriisi järel paika pandud majandussüsteemi saatuslikud nõrgad küljed. Liberaalne kapitalism on murtud.

Kogu vabaduse ja valikute jutu juures oli liberalism tegelikkuses eksperiment, mis tühistas traditsioonilised sotsiaalse sidususe ja poliitilise legitiimsuse allikad ning asendas need lubadusega materiaalse elatustaseme tõusust. See katse on nüüd läbi saanud. Viiruse tõrjumine nõuab majanduse seiskamist, mis saab olla ainult ajutine, kuid kui majandus taas käivitub, toimub see maailmas, kus valitsused püüavad maailmaturgu vaos hoida.

Olukorda, kus nii paljud maailmale hädavajalikud meditsiinitarbed pärinevad Hiinast – või mõnest muust üksikust riigist – ei saa enam aktsepteerita.

Tootmine selles ja teistes tundlikes valdkondades tõuseb taas riikliku julgeoleku küsimuseks. Arusaam, et selline riik nagu Suurbritannia võiks põllumajanduse järk-järgult lõpetada ja sõltuda vaid toidu impordist, visatakse üle parda kui üks suur jama, mis see tegelikult kogu aeg on olnudki. Lennundus kuivab kokku, kuna inimesed reisivad vähem. Globaalset maastikku hakkavad ja jäävad ilmestama tugevamad piirid. Kitsas majanduslikku efektiivsust taotlev eesmärk pole valitsustele enam teostatav.

Küsimus on, mis hakkab asendama materiaalse elatustaseme kasvu kui ühiskonna alustala.

Üks roheliste mõtlejate pakutud vastus on see, mida John Stuart Mill nimetas oma “Poliitilise ökonoomia alustes” (1848) “tasakaalumajanduseks”. Tootmise ja tarbimise laiendamine ei oleks enam esmatähtis eesmärk, ning inimeste arv kasvaks pidurdatult. Erinevalt enamikust tänapäeva liberaalidest tunnistas Mill ülerahvastatuse ohtu. Ta kirjutas, et inimesi täis maailm oleks “õitsvate tühermaade” ja eluslooduseta. Samuti mõistis ta keskse planeerimise ohte. Tasakaalumajandus ei oleks turumajandus, kus soodustatakse konkurentsi. Tehnoloogilised uuendused jätkuksid elamiskunsti täiustumise kõrval.

See nägemus on mõneski mõttes ahvatlev, kuid samas ka ebareaalne. Maailmas pole ühtegi sellist võimu, mis suudaks lõpetada kasvu, nagu pole ka ühtegi võimu, mis suudaks saada viirusest võitu. Vastupidiselt edumeelsele mantrale, mida Gordon Brown hiljuti kordas, pole globaalsetel probleemidel alati globaalseid lahendusi. Geopoliitilised lõhed välistavad maailmavalitsuse. Kui selline asi eksisteeriks, konkureeriksid praegused riigid selle kontrollimise üle. Usk, et selle kriisi saab lahendada enneolematu rahvusvahelise koostööga, on kõige puhtakujulisem soovunelm.

Muidugi pole majanduse lõputu laienemine jätkusuutlik. Esiteks teeb see vaid kliimamuutused veel halvemaks ja muudab planeedi prügimäeks. Kuid väga ebaühtlase elatustaseme, inimeste arvu pideva tõusu ja geopoliitilise rivaalitsemise intensiivistumise korral pole ka nullkasv jätkusuutlik. Kui lõpuks lepitakse sellega, et kasvul on piirid, saab see juhtuda vaid siis, kui valitsused seavad oma olulisimaks eesmärgiks oma kodanike kaitse. Nii demokraatlikke kui ka autoritaarseid riike, mis sellele hobbesilikule testile vastu ei pea, saadab ebaedu.

Pandeemia on järsult kiirendanud geopoliitilisi muutusi. Koos naftahindade langusega võib viiruse kontrollimatu levik Iraanis destabiliseerida ka selle teokraatlikku režiimi. Tulude vähenemise tõttu on ohus ka Saudi Araabia. Kahtlemata soovivad paljud neist mõlemale “hea teed”. Võib suure kindlusega väita, et Pärsia lahe riikide majanduse kokkuvarisemine ei too kaasa mitte midagi muud kui pikaaegse kaose. Vaatamata aastatepikkustele juttudele majanduse mitmekesistamisest on need režiimid endiselt nafta pantvangis ja isegi kui selle hind mõnevõrra taastub, on globaalse sulgumise majanduslik mõju laastav.

Ida-Aasia edasiminek seevastu kindlasti jätkub. Siiani on kõige edukamalt epideemiale vastu astuda suutnud Taiwan, Lõuna-Korea ja Singapur. Raske uskuda, et nende kultuuritraditsioonid, mis keskenduvad rohkem kollektiivsele heaolule kui isiklikule autonoomiale, pole nende edus mingit rolli mänginud. Samuti on nad suutnud vastu seista minimaalse riigi kultusele. Poleks sugugi üllatav, kui nad kohanevad deglobaliseerumisega paremini kui paljud lääneriigid.

Hiina positsioon on keerulisem. Arvestades selle varjamisi ja läbipaistmatu statistika juhtumeid, on selle toimimist pandeemia ajal raske hinnata. Kindlasti ei ole see mudel, mida ükski demokraatia võiks või peaks jäljendama. Londoni uus Nightingale’i haigla näitab, et kahe nädalaga suudavad neid ehitada mitte ainult autoritaarsed režiimid. Keegi ei tea, kui suured on Hiina sulgumise inimkaotused. Kuid siiski näib, et Xi Jinpingi režiim on pandeemiast kasu saanud. Viirus on andnud aluse riigis jälitustegevust laiendada ja veelgi tugevamat poliitilist kontrolli rakendada. Kriisi raiskamise asemel kasutab Xi seda riigi mõju laiendamiseks. Hiina trügib EL-i asemele, aidates hädasolevate riikide valitsusi, näiteks Itaaliat. Paljud selle tarnitud maskid ja testimiskomplektid on osutunud vigasteks, kuid näib, et see fakt ei ole Pekingi propagandakampaaniale märkimisväärset mõju avaldanud.

EL on kriisile reageerides paljastanud oma olulise nõrkuse. Pole just palju ideid, millesse EL-i kõrgemad pead suhtuvad suurema põlgusega kui suveräänsusse. Praktikas tähendab see suutlikkust rakendada laialdast, kooskõlastatud ja paindlikku hädaolukorra lahendamise kava, nagu seda tehakse Ühendkuningriigis ja teistes riikides. Juba praegu on kasutusele võetud meetmed mahuliselt suuremad kui mistahes riigi meetmed teise maailmasõja ajal. Oma kõige olulisemates aspektides on nad käitunud ka vastupidiselt sellele, mida tehti siis, kui Suurbritannia mobiliseeris elanikke enneolematult ja tööpuudus vähenes dramaatiliselt. Täna on Suurbritannia töötajad, kui välja arvata elutähtsate teenuste osutajad, demobiliseeritud. Kui seiskumine kestab veel kuid, nõuab see majanduselt veelgi suuremat sotsiaalvaldkonnale keskendumist.

On kaheldav, kas EL-i kokkukuivanud neoliberaalsed struktuurid suudavad midagi sellist. Siiani pühaks peetud reeglid on lõhutud Euroopa Keskpanga võlakirjade ostmise programmiga ja tööstusele antava riigiabi piirangute leevendamisega. Kuid Põhja-Euroopa riikide, näiteks Saksamaa ja Hollandi vastupanu maksukoormuse jagamisele võib takistada Itaalia päästmist – riik on Kreeka kombel laostamiseks liiga suur, kuid võib-olla päästmiseks liiga kulukas. Nagu ütles Itaalia peaminister Giuseppe Conte märtsis: “Kui Euroopa ei astu sellele enneolematule väljakutsele vastu, kaotab kogu Euroopa struktuur on eksisteerimise mõtte.” Serbia president Aleksandar Vučić on olnud otsekohesem ja realistlikum: “Euroopa solidaarsust ei eksisteeri… see oli muinasjutt. Ainus riik, kes saab meid selles raskes olukorras aidata, on Hiina Rahvavabariik. Ülejäänutele, aitäh mitte millegi eest.”

EL-i peamine viga seisneb selles, et ta ei suuda täita riigi kaitsefunktsioone.

Eurotsooni lagunemist on ennustatud nii sageli, et see võib tunduda juba mõeldamatu. Ent siiski pole Euroopa institutsioonide lagunemine praeguste raskustega vastu seistes ebareaalne. Vaba liikumine on juba peatatud. Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani hiljutine väljapressimisavaldus, kus ta ähvardas lasta migrandid oma piiridest läbi EL-i, ning Süüria Idlibi provintsis toimuv lõppmäng võivad viia sadade tuhandete, isegi miljonite põgenike põgenemiseni Euroopasse. (On raske ette kujutada, mida võib sotsiaalne distantseerumine tähendada tohututes, ülerahvastatud ja ebasanitaarsetes põgenikelaagrites.) Veel üks rändekriis koos mittefunktsioneerivat eurot survestavate teguritega võib saada sellele saatuslikuks.

Kui EL jääb püsima, võib see meenutada Püha Rooma keisririigi hilisemat ajajärku, fantoomi, mis hõljub pea kohal põlvkondade kaupa, samal ajal kui võimu teostatakse mujal. Rahvusriigid teevad juba hädavajalikke otsuseid. Kuna poliitiline keskus ei ole enam juhtiv jõud ja kuna suur osa vasakpoolsetest on ebaõnnestunud Euroopa projektiga laulatatud, hakkavad paljudes valitsustes domineerima paremäärmuslased.

Üha suuremat mõju hakkab EL-ile avaldama Venemaa. 2020. aasta märtsis naftahindade langemisel vallandunud probleemidest saudidega on Putin teinud parema partii. Kui saudide jaoks on tasuvuspiir – hind, mida on vaja avalike teenuste tasumiseks ja selleks, et hoida riiki maksejõulisena – umbes 80 USA dollarit barrel, siis Venemaa puhul võib see olla poole väiksem. Samal ajal tugevdab Putin Venemaa positsiooni energiajõuna. Läbi Baltikumi kulgevad Nord Streami torujuhtmed meres tagavad usaldusväärse maagaasi tarne Euroopasse. Samas aga aheldavad need Euroopa Venemaa sõltuvusse ja võimaldavad tal kasutada energiat poliitilise relvana. Kuna Euroopa on balkaniseerunud, soovib ka Venemaa oma mõjusfääri laiendada. Nagu Hiina, astub temagi kõhkleva EL-i asemele, lennutades Itaaliasse arste ja varustust.

USA-s peab Donald Trump ilmselgelt majanduse päästmist olulisemaks kui viiruse ohjeldamist. 1929. aasta stiilis aktsiaturu langus ja 1930ndatest halvem töötuse tase võivad tema presidendiks olemisele eksistentsiaalset ohtu kujutada. St Louisi föderaalreservi panga tegevjuht James Bullard on väitnud, et ameeriklaste töötuse määr võib jõuda 30 protsendini – kõrgemale kui suure depressiooni ajal. Teisalt, USA-s – kus on detsentraliseeritud valitsussüsteem; laostavalt kallis tervishoiusüsteem ja kümned miljonid inimesed ilma tervisekindlustuseta; kolossaalne arv kinnipeetavaid, kellest paljud on vanad ja väetid; linnad, kus on palju kodutuid ja juba niigi ulatuslik opioidiepideemia – võib seiskamisaja lühendamine tähendada viiruse kontrollimatut levikut laastavate tagajärgedega. (Trump ei ole ainus, kes sellega riskib. Rootsi pole seni kehtestanud sellist karantiini nagu teised riigid.)

Erinevalt Suurbritannia programmist on Trumpi 2 triljoni dollarine stimuleerimisplaan vaid järjekordne suurettevõtete päästmine. Kuid kui uskuda küsitlusi, toetab üha rohkem ameeriklasi tema epideemiaga toimetulemise viisi. Mis saab siis, kui Trump väljub sellest katastroofist Ameerika enamuse toetusega?

Olenemata sellest, kas ta suudab oma võimu säilitada või mitte, on USA positsioon maailmas pöördumatult muutunud. Koost ei hargne mitte ainult viimaste aastakümnete hüperglobaliseerumine, vaid ka teise maailmasõja lõpus paika pandud globaalne kord. Kujuteldava tasakaalu kõikumalöömisega on viirus vaid kiirendanud juba aastaid kestnud lagunemisprotsessi.

Oma teoses “Katkud ja rahvad” kirjutas Chicago ajaloolane William H. McNeill järgmist: “Alati on võimalik, et mõni seni varjul olnud parasiitorganism põgeneb oma harjumuspärasest ökoloogilisest nišist ja ohustab tihedalt asustatud, Maale nii silmatorkavalt iseloomulikuks saanud inimpopulatsioone, mõne uue ja vahel laastava surmaga.”

Veel pole teada, kuidas Covid-19 oma nišist pääses, kuigi on kahtlus, et rolli võisid mängida Wuhani “märjad turud”, kus müüakse metsloomi. 1976. aastal, kui McNeilli raamat esmakordselt avaldati, polnud eksootiliste liikide elupaikade hävitamine kaugeltki nii tõsine kui praegu. Kuna üleilmastumine on jätkunud, kasvab ka nakkushaiguste leviku oht. Hispaania gripp sai aastatel 1918–1920 üleilmseks pandeemiaks massilise õhutranspordita maailmas. Kommenteerides, kuidas ajaloolased on katke mõistnud, täheldas McNeill: “Nii nende kui ka teiste jaoks jäid nakkushaiguste aeg-ajalt katastroofilised puhangud äkilisteks ja ettearvamatuteks normikatkestusteks, mida ajalugu ei suuda seletada.” Paljud hilisemad uuringud on jõudnud sarnaste järeldusteni.

Siiski püsib arusaam, et pandeemiad on pigem üksikud sähvatused kui ajaloo lahutamatu osa. Selle taga on usk, et inimesed ei ole enam looduse osa ja suudavad luua autonoomse ökosüsteemi, mis on ülejäänud biosfäärist eraldatud. Covid-19 ütleb neile aga, et nad ei saa seda teha. Ainult teaduse rakendamine aitab meid end selle epideemia vastu kaitsta. Massiivsed antikehade testid ja vaktsiin on üliolulised. Kuid selleks, et olla tulevikus vähem haavatavad, tuleb teha püsivaid muudatusi meie eluviisis.

Igapäevaelu on juba muutunud. Kõik tundub väga habras. Mitte ainult ühiskond ei ole ebakindel, vaid ka inimese positsioon maailmas. Internetis levivad kulutulena erinevad pildid inimeste puudumisest. Põhja-Itaalia linnades jalutavad ringi metssead; Tais Lopburis võitlevad tänavatel ahvijõugud, keda turistid enam ei toida. Viirusest tühjaks jäänud linnades on tärganud ebainimlik ilu ja tuline võitlus elu pärast.

Mitmed kommenteerijad on märkinud, et J. G Ballardi ulmeromaanis prognoositud postapokalüptilisest tulevikust on saanud meie tänapäevane reaalsus. Oluline on siiski mõista, mida see “apokalüpsis” meile räägib. Ballardi jaoks olid inimühiskonnad lavarekvisiidid, mida võib igal hetkel maha võtta. Inimloomusse kodeeritud normid haihtusid teatrist lahkudes. Ballardi kõige hirmsamad lapsepõlve-elamused 1940ndate aastate Shanghais ei olnud seotud vangilaagris viibimisega, kus paljud kinnipeetavad kohtlesid teisi ustavalt ja sõbralikult. Leidliku ja ettevõtliku poisina oli Ballardil seal enamasti tore. Tema sõnul nägi ta kõige halastamatumat isekust ja motiivitut julmust alles peale laagri sulgemist, kui sõda lõpes.

Tema õppetund oli, et need ei olnud maailmalõpusündmused. See, mida tavaliselt kirjeldatakse apokalüpsisena, on tavaline ajaloo kulg. Paljud on saanud püsivaid traumasid. Kuid inimloom on liiga tugev ja liiga mitmekülgne, et need murrangulised sündmused suudaksid teda murda. Elu läheb edasi, aga sel juhul teisiti kui varem. Need, kes räägivad sellest kui ballardilikust hetkest, ei ole märganud, kuidas inimesed tema kujutatud äärmuslikes olukordades kohanevad ja suudavad isegi rahuldust tunda.

Tehnoloogia aitab meil praeguses ekstreemsuses kohaneda. Füüsilist liikuvust saab vähendada, viies paljud meie tegevused küberruumi. Kontorid, koolid, ülikoolid, perearstid ja muud töökeskused muutuvad tõenäoliselt jäädavalt. Epideemia ajal loodud virtuaalsed kogukonnad on võimaldanud inimestel üksteist tundma õppida paremini, kui oleme seda iial varem teinud.

Pandeemia taandumisel toimub pidusid, kuid nakatumisohul ei pruugi olla selget lõpp-tähtaega. Paljud inimesed võivad kolida veebikeskkondadesse nagu Second Life – virtuaalsesse maailma, kus inimesed kohtuvad, kauplevad ja suhtlevad enda valitud kehades ja maailmades. Mõned kohandused võivad olla moralistide jaoks ebamugavad. Veebipornograafia tõuseb tõenäoliselt õitsele ja suur osa Interneti-kohtingutest võivad sisaldada erootilise sisu vahetamist, aga ei lõpe kunagi inimeste füüsilise kohtumisega. Liitreaalsuse tehnoloogiat võidakse kasutada lihalike naudingute simuleerimiseks ja virtuaalseksist võib peagi saada norm. Küsida, kas see on samm edasi hea elu poole, ei pruugi kuigi kasulik olla. Küberruum tugineb infrastruktuurile, mis võib sõjas või loodusõnnetuses kahju saada või hävida. Internet võimaldab vältida isolatsiooni, mis varem katkudega kaasnes. See ei võimalda inimestel pääseda oma surelikust kehast ega vältida progressi iroonilisi ilminguid.

Viirus ei näita meile üksnes seda, et progress on pöörduv – sellest on aru saanud isegi progressiivse maailmavaate pooldajad –, vaid et see võib kahjustada iseennast. Võtame kõige ilmsema näite, globaliseerumine tõi kaasa mõned olulised eelised: miljonid inimesed on vaesusest pääsenud. See saavutus on nüüd ohus. Üleilmastumine sünnitas praegu käimas oleva deglobaliseerumise.

Kuna väljavaade pidevalt tõusvast elatustasemest kahaneb, ilmnevad muud autoriteedi ja legitiimsuse allikad. Nii liberaalne kui ka sotsialistlik progressiivne meel jälestab rahvuslikku identiteeti. Ajaloos on palju näiteid selle kuritarvitamisest. Kuid rahvusriik on üha võimsam jõud, mis juhib laiaulatuslikke tegevusi. Viirusega toimetulek nõuab ühiseid jõupingutusi, mida ei tehta mõttega, et kõik inimesed on üks.

Altruismil on piirid samamoodi nagu kasvulgi. Enne kui kriisi tipp saab ületatud, näeme erakordset omakasupüüdmatust.

Suurbritannias on tervishoiusüsteemi abistamiseks end vabatahtlikult appi pakkunud üle poole miljoni inimese. Kuid kriisist välja tulemiseks poleks mõistlik tugineda ainuüksi inimlikule kaastundele. Heatahtlikkus võõraste suhtes on niivõrd hinnaline, et seda tuleb kasutada mõistlikult.

Siin tuleb mängu protektsionism. Oma olemuselt on Suurbritannia alati olnud hobbesilik riik. Rahu ja tugev valitsus on olnud kõige olulisemad prioriteedid. Samas on see hobbesilik riik enamasti toetunud konsensuslikele otsustele, eriti riikliku hädaolukorra ajal. Valitsuse sekkumises on ohu eest kaitsmine saanud olulisemaks kui vabadus.

Kui palju oma vabadusest tahavad inimesed tagasi, kui pandeemia on jõudnud haripunkti, on lahtine küsimus. Sotsialismi sunnitud solidaarsus neile eriti ei meeldi, kuid nad nõustuvad oma tervise paremaks kaitsmiseks heal meelel biojärelevalve režiimiga. Enda kaevikust välja kaevamine nõuab rohkem – mitte vähem – ja väga leidlikku riigi sekkumist. Valitsused peavad teadusuuringuid ja tehnoloogia innovatsiooni palju enam toetama. Ehkki riik ei pruugi edaspidi alati olla suurem, on selle mõju ulatuslik ja vana maailma standardite järgi pealetükkivam. Postliberaalne valitsus saab lähitulevikus normiks.

Vaid liberaalse ühiskonna nõrkade külgede tunnistamine võimaldab hoida selle kõige olulisemaid väärtusi. Lisaks õiglusele kuulub nende hulka ka üksikisiku vabadus, mis on väärtuslik iseenesest, aga vajalik ka valitsuse kontrollimiseks. Need, kes usuvad, et isiklik autonoomia on inimese kõige olulisem vajadus, ei tunne eriti hästi psühholoogiat, sealhulgas iseenda oma. Sest pea kõigi jaoks on sama olulised või isegi olulisemad turvalisus ja kuulumisvajadus. Liberalism oli tegelikult selle fakti süstemaatiline eitamine.

Karantiini eeliseks on, et see võimaldab meil mõelda uutmoodi. Meie ülesanne on praegu korrastada oma mõtteid ja mõelda, kuidas muutunud maailmas elada. Eesliinil mitte töötavatele inimestele peaks sellest kriisi lõpuni piisama.

Tõlge: Egle Taklai

John Nicholas Gray (sündinud 17.04.1948) on inglise poliitikafilosoof, kelle huvivaldkonnaks on analüütiline filosoofia ja ideede ajalugu. Ta on töötanud Euroopa mõtteloo professorina mainekas Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Koolis. Gray kirjutab regulaarselt artikleid Guardianile, Times Literary Supplementile ja New Statesmanile, kus ta on on peamine raamatuarvustaja.