Raivo Vare. Suur kokkuvõte – “põrgulik aasta” 2020 sai läbi. II osa: rahvusvaheline poliitika

Foto: Shutterstock

Aastavahetusel on ikka kombeks võtta kokku möödunud aasta ja püüda pisut ennustada uuel aastal ees ootavat. Nii ka seekord. Eks vaadakem siis tagasi lõppenud, mõneti ebatavalisele aastale ja püüdkem piiluda uue aasta kardinate taha rahvusvahelisel areenil nii poliitikas kui majanduses.

Niisiis, lõpuks ometi sai see “põrguliku aasta” hüüdnime omandanud 2020. aasta läbi. Mis siis jäi sellest aastast sõelale? Tundub, et nii mitmedki sel aastal toimunud sündmused ja käivitunud protsessid võivad avaldada meie elule mõju veel üpris kaua.

Kuna sõelale jäi palju, siis jagaks ja esitaks need kokkuvõtted kahes osas. Esimene osa keskendub pandeemiale ja majandusele, teine osa rahvusvahelisele poliitikale.

NB! Soovi korral saab artiklit ka kuulata (u 14 minutit).

II osa: rahvusvahelise poliitika arengud

Rahvusvahelise poliitika tõmbetuulte suunamuutus?

Teiseks möödunud aastat iseloomustanud suureks teemaks oli rahvusvahelise poliitika jaoks USA-s toimunud valimised. Eelkõige muidugi presidendivalimised. Maailm jälgis hinge kinni pidades, kas Trump jätkab või mitte. Seekord siiski mitte. Biden võitis nii valijameeste kui ka kumulatiivselt kõigi häälte osas kindlalt. Kuigi üksikutes osariikides oli tema enamus üpris napp. Kõik Trumpi katsed valimistulemusi vaidlustada lõppesid ebaõnnestumisega. Kuid see ei tähenda, et ta veel alla oleks andnud. Ta jätkab oma ristikäiku teemal “minult varastati valimised” ja paraku märkimisväärne osa tema toetajatest usubki seda. Paistab, et ta üritab end selle kaudu kehtestada demokraatide-vastase võitluse ja vabariiklaste leeri liidrina, et minna kas ise või toetades kedagi taas järgmistele, 2024. aasta presidendivalimistele. See oleks igasuguste tavade rikkumine, kuid poleks talle ju esimene kord… Kõige halvem aga on, et see strateegia lausa eeldab valimistejärgselt Ameerika ühiskonna polariseerumise jätkumist ning selle õhutamist kõigi vahenditega. Üksikud seni toimunud, ka verd kaasa toonud kokkupõrked on alles algus. Kahjuks mõjub taoline areng maailma juhtivas suurriigis negatiivselt kogu demokraatlikule arengule. Paraku ka meil Eestis.

Uus president Joe Biden toob kindlasti kaasa muutusi rahvusvahelises poliitikas, mille tingnimetaja võiks olla Ameerika juhtrolli taastamine Lääne alliansi eesotsas. Lisaks kuulub tema prioriteetide hulka kliima soojenemisega võitlemine ja roheagenda, samuti viirusepandeemiaga võitlemine, majanduskriisist väljatulek ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine, aga ka palju vastakaid arvamusi tekitanud eelkäija immigratsioonipoliitika negatiivsete tagajärgede silumine ning solidaarse meditsiinilise kindlustuse katte laiendamine.

Kui rahvusvahelisel areenil toimuv tundub olevat enam eri parteide ühishuvide kohane ning lääne leerile kasulik, siis sisepoliitika arengud, eriti tingimustes, kus Senati enamus säilib siiski vabariiklaste käes, muutuvad paratamatult peamiseks tüliõunaks, mis küll muud maailma nii palju ei huvita, kuid ikkagi mõjutab. Kusjuures Bideni selja taga hingavad talle kuklasse rahulolematud radikaalsemad demokraadid, nn “progressiivid” (progressives), kes ammutavad tuge sealhulgas hiljutise BLM-liikumise, nagu ka nn antifa protestide laineid löönud levikust Ameerika paljudes suurlinnades. Samas kogenud tsentristi Bideni seadmine presidendikandidaadiks oligi just kantud demokraatide ladviku soovist mitte lasta partei poliitikal kalduda liiga vasakule ja radikaliseeruda, mis üldise ühiskonna polariseerumise foonil ei tõotaks midagi head ei ühiskonnale ega partei tulevikule. Igal juhul näeme me ilmselt eelseisval perioodil tõsiseid sisepoliitilisi lahinguid ja pingeid Ameerika Ühendriikides.

Venemaal pole põhjust oodata suuri muutusi, kuigi mingi katse suhteid läänega parandada võib ta teha. Samas jätkub kruvide kinnikeeramine igal tasandil sisepoliitikas. Lõppenud aastal viidi vaatamata pandeemiale ikkagi kõiki kehtivaid protseduure eirates läbi ka nn “nullistamine” ning konstitutsiooni- ja muud seadusmuudatused. Nendega pikendati president Putini võimuloleku võimalikku tähtaega lausa kuni 2036. aastani ja tegelikult ka suurendati tema võimuvolitusi, jättes samal ajal talle ka võimaluse soovi korral ametist lahkuda, ilma et ta kaotaks oma keskset rolli võimupüramiidis.

Kahjuks ka Valgevenes alanud rahumeelne rahvarevolutsioon käib ilmselt talve, väsimuse ja majanduslike põhjuste tõttu tasapisi maha, andes nii Venemaale toetudes lääne suhteliselt tuimale tegevusele sellega seoses võimaluse ette valmistada enda soovitud viisil president Lukašenka väljavahetamine ja oma positsioonide tegelik tugevdamine selles naaberriigis. Eesmärgiks selle kasutamine lääne suhtes sobiva puhvrina geostrateegilises kontekstis või pikemas ajaperspektiivis isegi selle ühendamine Venemaaga.

Ka Ukrainas pole põhjust mingeid läbimurdeid oodata ning jätkub senine status quo, kus Minski formaat tegelikult ei tööta, aga seda muuta ka ei suudeta, kuigi Kiiev seda soovib. Ida-Ukrainas jätkub vähese intensiivsusega sõjaline vastasseis ning Krimm hõlvatakse Venemaa poolt üha sügavamalt nii sõjaliselt kui majanduslikult. Samal ajal Ukraina sisepoliitikas kasvab rahulolematus president Zelensky võimetusega täita oma kunagisi lubadusi ja viia läbi vajalikke reforme. See omakorda kõigutab riigi sisepoliitilist stabiilsust ning pidurdab isegi neid reforme, mis on mingil kujul laual.

Viirusepandeemia ajal sai veelgi ilmsemaks Hiina jõuline tõus ning selle ajal nägime ka esimesi Hiina mõju ohjeldamisele suunatud vastulööke lääne poolt nii poliitikas, majanduses kui ka tehnoloogia osas.

Kui president Trumpi administratsiooni ajal toimus järsk Hiina “tagasihoidmise” poliitika aktiviseerumine Ühendriikide poolt, siis tegelikult pole põhjust arvata, et uue presidendi Bideni ajal selles suunas suuri muutusi toimuks. Vähemalt sisus. Kuigi väljendusvormides ilmselt küll. Trumpile ainuomast hoolimatut ja ühepoolsele, sealhulgas ka liitlaste suhtes avaldatavale survele rajatud poliitikat asendab targem, paindlikum ja enam liitudele toetumist väärtustav lähenemine.

Kusjuures eurooplaste nägemuses, juhul kui ei õnnestu realiseerida oma ulma saada kolmandaks globaalseks tehnoloogilis-majanduslikuks pooluseks, on kasulikum püüda istuda mõlemal toolil ja võtta kummastki rivaalitsevast laagrist parimat. Kui Huawei juhtumis pigem minnakse USA tuules, siis näiteks kaubanduses ja investeerimise alal püütakse pigem omaette Hiinaga asju ajada. Selle tunnistuseks on ka aastavahetuseks vastava EL-i ja Hiina vahelise leppe sõlmimiseks juba kuus aastat peetud läbirääkimiste järsk aktiivne kiirendamine, mille tagant paistab mõlema osapoole soov jõuda sellega ühele poole enne, kui ametisse asub uus USA president ja kestab veel üleminekuperioodi segaduste aeg…

Samas võib eeldada, et Hiina-poolne täna rakendatav poliitiline, sõjaline ja majanduslik surve oma lähimerede ja Taiwani enda kontrolli alla võtmiseks ei vaibu ning see võib omakorda luua uusi pingeid just selle kaudu oma Hiina tagasihoidmise poliitikat teostada püüdva Ameerikaga.

Suure Lähis-Ida katlas aga hakkas lõppenud aastal keema üksjagu uutmoodi supp. USA-l õnnestus saavutada, et rida Araabia riike sõlmis pretsedenditult diplomaatilised suhted vihatud vaenlase Iisraeliga. Taustal, muidugi, ameeriklaste majanduslik-poliitiline surve ja ühise vaenlase – Iraani – vastu võitlemise huvi. Nagu ikka, parim ühendaja oponentide vahel on ühine vaenlane. Samuti kiirendas Trump veel oma lubaduste täitmise tempot vägede väljaviimisel Iraagist ja Afganistanist, jättes seejuures selle sammu oma NATO liitlastega kooskõlastamata. Arvata võib, et Biden püüab siin rohkem koostööd teha, kuid üldine lähenemine regioonile ei muutu eriti ka tema ajal. Iisrael aga on juba ilmselgelt alustanud tegevust eesmärgiga välistada Bideni poolt lubatud tagasipöördumine peavaenlasest Iraani tuumaambitsioonide piiramiseks mõeldud mitmepoolse lepingu juurde, mis näeb ette sanktsioonide leevendamist, juhul kui Teheran oma relvastusprogramme piirab, aga millest Trumpi ajal USA välja astus. Seejuures jagades Jeruusalemma eurooplaste ja venelaste omast erinevat arvamust, et see lepe annab vaid hingetõmbeaega mulladele, aga ei välista nende ambitsioonide realiseerimisele suunatud relvaprogramme. Seda enam, et silme ees on ju analoogia Põhja-Korea näol.

President Trumpi katsed Põhja-Korea suunal selle liidriga rajatud isiklike suhete pinnalt edasi liikuda ja tolle ambitsioone raketi- ja tuumarelvastumisel pidurdada ebaõnnestusid ning lõppenud aastal liikus nende suhtlus tagasi traditsioonilistesse vastandumise raamidesse. Samal ajal tuleb üha enam informatsiooni viirusepandeemiaga seotud suurtest probleemidest ja lisaks loodusõnnetuste tõttu tekkinud näljahädast Korea poolsaare põhjaosast. Kuid ka see ei ole muutnud tolle rahvusvahelises terminoloogias “erakliku kuningriigi” järjekindlat, taas lausa demonstratiivset relvastumisprogrammi arendust ning soovi hirmutada jätkuvalt oma naabreid, et nad ei segaks end riigi siseasjadesse ja “ostaks” end vabaks läbi sanktsioonide lõdvendamise ja abiprogrammide. Samas vaimus, nagu selline väljapressimise taktika on ennegi toiminud, jätkub see ilmselt ka edaspidi. Seda enam, et Hiina koos Venemaaga on vaikimisi asunud “suures mängus” Ameerikale vastandumise huvidest lähtuvalt taas Pyongyangi aktiivsemalt toetama.

Lõppenud 2020. aasta nägi president Erdogani ambitsioonikast Uus-Otomani strateegiast tulenevalt Türgi aktiivset tegevust nii Suures Lähis-Idas kui Taga-Kaukaasias, aga mujalgi.

Seejuures pole ta kartnud astuda konfrontatsiooni, nii poliitilisse, majanduslikku kui isegi füüsilisse ka nii oluliste jõukeskustega nagu Ameerika, EL või Venemaa. Regiooni teistest olulistest mängijatest rääkimata. Ning mida enam räsib Türgit viirusepandeemia ja majanduslik kriis, seda enam kasvab Ankara välispoliitiline ambitsioonikus. Võib arvata, et seda ka edaspidi.

Viimaseks näiteks sellest oli aasta lõpu poole lahvatanud kiirsõda türklaste laialdaselt toetatud Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, kus aserite kasutatud, eelkõige türklaste, aga ka Iisraeli moodne sõjatehnika koos eriüksusi laialt kasutava uudse ründetaktikaga nullis ära venelaste toetatud, välja õpetatud ja varustatud armeenlaste traditsioonilise sõjapidamise arusaamade kohaselt mägisel maastikul rajatud kaitserajatiste süsteemi eelised. Muuseas, see uutmoodi sõda Kaukaasias näitab teed ja muudab jõuvahekordi mitte ainult selles rahutus piirkonnas. See on andnud tõuke sõjalise mõtte ja ettevalmistuse arengusse, tuues esimese kogemuse modernsete tehnoloogiate mastaapsemast kasutamisest konventsionaalses regulaarmeede osalusel toimuvas sõjas. Enne seda oli ju seda harjutatud vaid õppustel ja mingis piiratumas ulatuses ka operatsioonides mitte-regulaarjõudude vastu eelkõige Suures Lähis-Idas.

Euroopa vaevad

Möödunud aastaga lõppes ka vaevaline Brexiti üleminekuperiood formaalses mõttes. See, et see lõpeb korraliku läbimõeldud ja töökindla kaubandusleppeta, oli karta. Vaatamata asjaolule, et see toob kaasa märkimisväärseid kaotusi mõlemale poolele ja eriti Ühendkuningriigile, kus ennustuste kohaselt võinuks leppeta lahkumine minna maksma lähiaastatel lausa kuni 15% võimalikust majanduskasvust. Muudest kahjudest ja ebamugavustest ei tasu rääkidagi.

Samas Brexiti-järgsete suhete korraldus EL-iga sai viimasel hetkel siiski mingil kujul lepinguks vormistatud mõlemapoolse poliitilise trikitamise ja propagandafanfaaride saatel. Kuigi 2000-leheküljeline ja väidetavalt 65 põhiteemat hõlmav lepe on ikkagi mõneti tundmatute tagajärgedega valik Londoni valitsuse jaoks. Vaatamata isegi viimaste väitele, et nad said 2,5 korda rohkem võite kui EL leppes olevates vaidlusküsimustes.

Peaminister Boris Johnson (hüüdnimega BoJo) asus täiesti teadlikult juba kevadel, viiruspandeemia kriisi puhkedes mängima selle peale, et viimasest ja eriti sellega seotud piirangute mõjust tulenevad kahjulikud tagajärjed varjavad ära Brexitist ja lisaks veel ka selle halvast korraldusest tingitud reaalsed kahjud Briti majandusele ja muule elukorraldusele. Samas aasta lõpu järsk viirusepuhang näitas ära, kui suureks võivad kasvada riigi isoleerimise probleemid näiteks leppeta lahkumise korral, ja see tõukas BoJo-t siiski leppe sõlmimise poole.

Võib sellegipoolest eeldada, et 2021. aasta jooksul, eriti selle algusperioodil just Brexiti viletsast tehnilisest läbiviimisest tulenevad ja senise avatud ja lihtsa piiriületuskorra asemel juba rakendunud ja rakendatavad piirangutest tingitud tagasilöögid igapäevase elu, sealhulgas ka majanduse korralduses saavad nähtavamaks ja tekitavad ka mõningat rahulolematust. Pealegi, leping kiideti kiiruga heaks vaid provisoorselt, palju on veel lahtisi detaile ja ta peab veel läbima ettenähtud ratifitseerimisprotseduurid, mille käigus pole välistatud erinevad üllatusedki. Kuid aeg parandab haavad, inimesed väsivad, firmad lahkuvad või viivad EL-i turuga seotud tegevused mujale, nagu juba on hakanud üha kasvavalt juhtuma, majandus kohaneb ja elu läheb edasi. Kui konservatiividel tulebki võimu juues tagasilööke, siis pigem seoses viirusepiirangutega ja meditsiinisüsteemi toimetuleku puudustega, veelgi enam aga taas päevakorda kerkinud Šotimaa iseseisvusreferendumi poole liikumisega, mitte niivõrd seoses Brexiti teostamisega.

Euroopa jaoks aga tähendab see uuel perioodil majanduslikust kahjust enam hoopis jõutasakaalu muutumist seoses ClubMedi elik Lõuna-Euroopa riikide rühmituse tugevnemisega Põhja bloki mõju suhtes, kuhu meiegi kuulume.

Samuti seoses Euroopa juhtriigi Saksamaa bloki sisuliseks juhiks olnud pikaaegse ja eduka kantsleri Angela Merkeli ametistlahkumisega 2021. aastal ning Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni keerulise sisepoliitilise olukorra mõju leevendamise soovi tõttu veelgi lisakütust saava ambitsiooni tugevnemisega asumaks Euroopa liidri kohale Saksamaa lahkuva kantsleri asemel.

Juba seni kuhjunud pinged nn Vana Euroopa ja mõningate Kesk-Euroopa riikide vahel seoses nn “õigusriigi” põhimõtete tõlgendamise ja kohandamisega, samuti esimese soovimatus minna kaasa EL-i edasise laienemisega, aga ka Kesk- ja Ida-Euroopas arenevad muud protsessid ei soodusta samuti kavandatava eurointegratsiooni süvenemise sujuvat kulgu vaatamata Brüsseli soovidele. Ka uue Euroopa Komisjoni rõhutatud geopoliitilise ambitsiooni realiseerimine ei saa vaatamata ponnistustele olema kerge ei geopoliitilises ega geoökonoomilises mõttes ega isegi kliimavõitluse ja migratsiooni valdkondades.

Samas Euroopas rakendatud pretsedenditud meetmed nii viirusekriisiga toimetulekuks kui ka edasise sotsiaalmajandusliku arengu kindlustamiseks annavad lootust mõningaseks eduks kriisijärgsel perioodil. Eeldusel, et seda siiski ei riku uus, nüüd juba loomulikel majanduslikel põhjustel vallanduda ähvardav globaalne finantsmajanduslik kriis. Aga ükskõik mis arengustsenaariumi puhul erinevate faktorite koostoimel võib Skandinaavia hoopiski võita. Ja meie selle regiooni äärealal ja tihedas, eelkõige majanduslikus ja kultuurilises seoses nendega nn Põhjala-Balti 8 (Nordic-Baltic eight) tekkinud koosluse raames,võiks sellest võidust ka oma osa saada. Eeldusel, et riik ja erasektor selles suunas targalt ja sihikindlalt tegutsevad.

Kokkuvõteks

See kriis varem või hiljem lõpeb, aga mis saab pärast seda? Loogika ütleb, et päris samasuguseks see maailm tagasi ei pöördu. Ja ka taastumine võtab aega, mõnes osas isegi rohkem kui aasta. Toimuvad muutused. Nii suured kui väikesed, senist asjade seisu kohendavad või hoopis järsult muutvad, kriitilised ja mitte. Peamine on see, kas me õpime sellest aastast midagi ja suudame õpitu parimal viisil ära kasutada. Selleks on juba paras aeg saabunud. Head nuputamist meile kõigile edaspidiseks!

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (60)