Apple’i asutaja Steve Jobs pidas 2005. aastal Stanfordi Ülikooli lõpetajatele oma kogemustest mõtlemapaneva, innustava ja aegumatu kõne, mida võib soovitada korraliku annuse motivatsiooni saamiseks igaühele ka täna.

Allpool Steve Jobsi kõne üleskirjutus, milles ta jutustab kolm õpetlikku ja julgustavat lugu oma elust.

Mul on au olla täna siin koos teiega ühe maailma parima ülikooli lõpuaktusel. Kui aus olla, siis mina ei lõpetanudki ülikooli. See hetk siin praegu on minu lähim side ülikooli lõpetamisega. Tahan teile täna rääkida kolm lugu oma elust. See on kõik. Ei midagi suurejoonelist. Lihtsalt kolm lugu.

Esimene lugu räägib punktide ühendamisest

Ma kukkusin kuus kuud peale Reedi Kolledžisse astumist koolist välja. Kuid jäin sinna veel umbes pooleteiseks aastaks vabakuulajana, enne kui lõplikult ära tulin. Aga miks ma välja kukkusin?

See sai alguse juba enne mu sündi. Mu bioloogiline ema oli noor vallaline tudeng ja otsustas mu lapsendamiseks ära anda. Tema tungiv soov oli, et mu adopteeriksid inimesed, kes on ülikooli lõpetanud. Ta lõi kõik tingimused selleks, et minu sündides lapsendaksid mu üks advokaat ja tema naine. Ent kui mina parajasti sündisin, otsustasid nemad viimasel hetkel, et nad tahaksid tegelikult hoopis tüdrukut. Niisiis, mu vanemad, kes olid ootenimekirjas, said keset ööd telefonikõne, kus küsiti: “Meil on siin üks soovimatu poisslaps, kas tahaksite teda endale?” Nemad vastasid: “Muidugi!”

Mu bioloogiline ema sai hiljem teada, et mu emal ei ole ülikooli diplomit ja mu isa polnud isegi keskkooli lõpetanud. Mu lihane ema keeldus adopteerimispaberitele alla kirjutamast. Aga paar kuud hiljem, kui mu vanemad olid talle lubanud, et ma lähen kindlasti kunagi ülikooli, jäi ta nõusse. Nii mu elu algas.

Ja 17 aastat hiljem läksingi ma ülikooli. Aga naiivselt valisin ma sellise kooli, mis oli peaaegu sama kallis kui Stanford, ja kogu mu töölisklassist vanemate säästud kulusid minu õppemaksule. Kuue kuu möödudes ei näinud ma selles enam väärtust. Mul polnud aimugi, mida ma oma eluga peale hakata tahan ja kuidas ülikool mind selles selgusele jõuda aitaks. Ma lihtsalt kulutasin raha, mida mu vanemad olid terve elu kõrvale pannud. Otsustasin koolist välja kukkuda ja lootsin, et kõik laheneb. See tundus tol hetkel üsna hirmus, kuid tagantjärele vaadates oli see üks parimaid otsuseid, mis ma eales teinud olen. Väljakukkumise hetkest peale ei pidanud ma enam kohustuslikes ja mulle ebahuvitavates loengutes käima ning sain hakata osalema neis, mis tundusid mulle palju põnevamad.

Kõik polnud siiski roosiline. Kuna mul ei olnud ühikakohta, magasin ma sõprade juures põrandal, viisin tühje koolapudeleid taarasse, et toitu osta, ja kõmpisin igal pühapäeval seitse miili läbi linna Hare Krishna templisse, et vähemalt kord nädalas korralikult süüa. Ma nautisin seda. Ja enamus asju, mille otsa ma kas uudishimust või intuitsiooni ajel komistasin, osutusid hiljem hindamatult väärtuslikuks. Lubage ma toon ühe näite.

Reedi Kolledž pakkus toona võib-olla parimat kalligraafiaõpet terves riigis. Kõik ülikoolilinnakus olnud plakatid ja sahtlisildid olid filigraanselt kujundatud käsitsikirjas. Kuna ma olin koolist välja langenud ega pidanud tavaloengutes käima, otsustasin minna kalligraafiakursusele seda õppima. Õppisin kirjastiilide kuju, kuidas mängida erinevate tähekombinatsioonide vahele jääva ruumiga ja ka seda, mis vahe on heal ja suurepärasel tüpograafial. See oli ilus, pika ajalooga, kunstiliselt peen viisil, mida ei saa teadusega seletada. Ja mind võlus see.

Samas ei olnud mul lootustki seda kuidagi oma elus praktiliselt rakendada. Kuid kümme aastat hiljem, kui disainisime esimest Macintoshi arvutit, tuli see mulle meelde. Ja me kasutasime neid teadmisi Mac’i disainimisel. Sellest sai esimene ilusa tüpograafiaga arvuti. Kui ma poleks sellele kursusele sattunud, poleks Mac’il iialgi nii palju erinevaid fonte ja proportsionaalsete vahedega tähti. Ja kuna Windows lihtsalt kopeeris Mac’i, siis tõenäoliselt poleks neid mitte ühelgi tavaarvutil. Kui ma poleks ülikoolist välja kukkunud, poleks ma kalligraafiakursusele sattunud ja arvutid ei oleks nii kauni tüpograafiaga nagu praegu. Loomulikult oli mul ülikooli ajal võimatu neid punkte ühendada ja näha seda suurt pilti. Kuid tagasi vaadates, kümme aastat hiljem, on kõik selge.

Ehk siis, punkte ei saa ühendada tulevikku vaadates, seda saab teha vaid tagasi vaadates. Sul peab olema usku, et need punktid mingil viisil saavad tulevikus ühendatud. Sa pead midagi usaldama: kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Usk, et need punktid jooksevad kuskil millalgi kokku, annab julgust järgida oma südant. See mõtteviis pole mind kunagi alt vedanud ja on mänginud mu elus väga suurt rolli.

Minu teine lugu on armastusest ja kaotusest

Mul vedas, et ma avastasin selle, mida teha tahan, juba noorelt. Asutasime Woziga Apple’i minu vanemate garaažis, kui olin 20. Tegime kõvasti tööd ja kümne aastaga kasvas Apple kahe mehe firmast 2 miljardi dollari väärtusega ettevõtteks, kus oli üle 4000 töötaja. Olime just aasta eest välja tulnud oma värske loominguga – Macintoshiga – ja mina äsja saanud 30.

Aga siis mind vallandati.

Kuidas on võimalik saada kinga firmast, mille ma ise asutasin? Apple’i kasvades palkasime me minu kõrvale firmat juhtima ühe inimese, kes oli minu arust väga andekas, ja esimesel aastal sujus kõik kenasti. Aga siis hakkasid meie tulevikuvisioonid lahknema ja lõpuks läksime tülli. Ettevõtte juhatus toetas teda ja 30. eluaastaks olin ma oma firmast vallandatud. Avalikkuse suure tähelepanu all. Siht, mille nimel olin terve oma täiskasvanuelu töötanud, oli järsku kadunud – ja see mõjus laastavalt.