Apple’i asutaja Steve Jobs pidas 2005. aastal Stanfordi Ülikooli lõpetajatele oma kogemustest mõtlemapaneva, innustava ja aegumatu kõne, mida võib soovitada korraliku annuse motivatsiooni saamiseks igaühele ka täna.

Allpool Steve Jobsi kõne üleskirjutus, milles ta jutustab kolm õpetlikku ja julgustavat lugu oma elust.

Mul on au olla täna siin koos teiega ühe maailma parima ülikooli lõpuaktusel. Kui aus olla, siis mina ei lõpetanudki ülikooli. See hetk siin praegu on minu lähim side ülikooli lõpetamisega. Tahan teile täna rääkida kolm lugu oma elust. See ongi kõik. Ei midagi märkimisväärset. Lihtsalt kolm lugu.

Esimene lugu räägib punktide ühendamisest

Ma kukkusin kuus kuud pärast Reedi Kolledžisse astumist sealt välja, kuid jäin peale seda veel umbes 18-ks kuuks vabakuulajana sinna, kuni lõplikult ära tulin. Aga miks ma siis välja kukkusin?

See sai alguse juba enne mu sündi. Mu bioloogiline ema oli noor, vallaline tudeng ja ta otsustas mu adopteerimiseks ära anda. Tema tungiv soov oli, et mu adopteeriksid inimesed, kes on ülikooli lõpetanud. Ta lõi kõik tingimused selleks, et minu sündides adopteeriksid mu üks advokaat ja tema naine. Ent kui mina ema kõhust välja vupsasin, otsustasid nemad viimasel hetkel, et nad tahaksid tegelikult hoopis tüdrukut. Niisiis, mu vanemad, kes olid ootenimekirjas, said keset ööd telefonikõne, kus küsiti: “Meil on siin üks soovimatu poisslaps, kas te tahate teda endale?” Nemad vastasid: “Muidugi!”

Mu bioloogiline ema sai hiljem teada, et mu emal ei olnud ülikooli diplomit ja mu isa polnud isegi keskkooli lõpetanud. Mu ema keeldus adopteerimispaberitele alla kirjutamast. Aga paar kuud hiljem, pärast seda kui mu vanemad olid talle lubanud, et ma lähen kindlasti kunagi ülikooli, andis ta järele. Nii mu elu algas.

Ja 17 aastat hiljem läksingi ma ülikooli. Aga naiivselt valisin ma sellise ülikooli, mis oli peaaegu sama kallis kui Stanford, ja kogu mu töölisklassist vanemate säästud kulusid minu õppemaksule. Peale kuut kuud ei näinud ma selles enam väärtust. Mul polnud aimugi, mida ma oma eluga peale hakata tahan ja kuidas ülikool mind selles selgusele jõuda aitaks. Ja nii ma siis kulutasingi seda raha, mida mu vanemad olid terve elu kõrvale pannud. Otsustasin koolist välja kukkuda ja uskusin, et kõik laheneb. See tundus tol hetkel üsna hirmus, kuid tagantjärele vaadates oli see üks parimaid otsuseid, mida ma teinud olen. Sellest hetkest, kui ma välja kukkusin, ei pidanud ma enam kohustuslikes ja mulle ebahuvitavates loengutes käima ning ma sain hakata osa võtma neist, mis näisid mulle palju huvitavamad.

Kõik polnud siiski nii roosiline. Kuna mul ei olnud ühikatuba, magasin ma sõprade juures põrandal, viisin tühje koolapudeleid taarasse, et toitu osta, ja ma olin valmis kõndima igal pühapäeval seitse miili läbi linna Hare Krishna templisse, et süüa vähemalt üks korralik eine nädalas. Ma nautisin seda. Ja enamus asju, mille otsa ma uudishimust ja intuitsiooni ajel koperdasin, omasid hiljem hindamatut väärtust. Lubage ma toon ühe näite.

Reedi Kolledžis pakuti sel ajal vist parimat kalligraafiaõpet terves riigis. Kõik ülikoolilinnakus olnud plakatid ja sildid sahtlitel olid ilusas käsitsi kirjutatud ja kujundatud kirjas. Kuna ma olin välja kukkunud ja ei pidanud tavaloengutest osa võtma, otsustasin osaleda kalligraafiatundides, et õppida, kuidas seda teha. Õppisin kirjastiilide kirjapilti, kuidas mängida erinevate tähekombinatsioonide vahele jääva ruumiga ja ka seda, mis teeb heast trükikunstist suurepärase. See oli ilus, ajalooline, kunstiliselt peen viisil, mis jääb teadusele kättesaamatuks. Ja mind võlus see.

Samas ei olnud mul lootustki seda kuidagi oma elus praktiliselt rakendada. Kuid kümme aastat hiljem, kui disainisime esimest Macintoshi arvutit, tuli see mulle meelde. Ja me kasutasime seda kõike Mac’i disainimisel. Sellest sai esimene ilusa tüpograafiaga arvuti. Kui ma poleks sellest loengust osa võtnud, ei oleks Mac’il iialgi nii palju erinevaid kirjastiile ja proportsionaalsete vahedega tähti. Ja kuna Windows lihtsalt kopeeris Mac’i, siis tõenäoliselt poleks neid mitte ühelgi alarvutil. Kui ma poleks ülikoolist välja kukkunud, poleks ka sinna kalligraafiatundi sattunud ja arvutitel ei oleks sellist imelist tüpograafiat nagu praegu. Loomulikult oli mul ülikooli ajal võimatu neid punkte ühendada ja näha suurt pilti. Kuid tagasi vaadates, kümme aastat hiljem, on see väga-väga selge.

Ehk siis, punkte ei saa ühendada, vaadates tulevikku, seda saab teha vaid vaadates tagasi. Sul pead olema usku, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus kokku saavad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Usk, et need punktid saavad kuskil kunagi kokku, annab sulle julgust järgida oma südant. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud ja see on mänginud minu elus suurt rolli.

Minu teine lugu on armastusest ja kaotusest

Mul vedas, sest ma avastasin selle, mida teha tahan, juba varajases eas. Asutasime Woziga Apple’i minu vanemate garaažis, kui olin 20. Tegime kõvasti tööd ja kümne aastaga kasvas Apple kahe mehe firmast 2 miljardi dollari väärtusega ettevõtteks, kus oli üle 4000 töötaja. Olime just aasta varem lansseerinud oma viimase loometöö – Macintoshi – ja mina olin just saanud 30.

Aga siis mind vallandati.

Kuidas on võimalik, et sa saad kinga firmast, mille sa ise asutasid? Kui Apple kasvas, palkasime kellegi, keda pidasin väga andekaks, koos minuga firmat juhtima ja esimesel aastal läksid asjad kenasti. Aga siis hakkasid meie tulevikuvisioonid lahknema ja lõpuks läksime tülli. Ettevõtte juhatus toetas teda ja 30. eluaastaks olin ma firmast väljas. Langesin väga avalikult välja. See, mis oli terve mu täiskasvanuelu vältel olnud minu siht, oli nüüd kadunud – ja see kõik oli laastav.