Apple’i asutaja Steve Jobs pidas 2005. aastal Stanfordi Ülikooli lõpetajatele oma kogemustest mõtlemapaneva, innustava ja aegumatu kõne, mida võib soovitada korraliku annuse motivatsiooni saamiseks igaühele ka täna.
Allpool Steve Jobsi kõne üleskirjutus, milles ta jutustab kolm õpetlikku ja julgustavat lugu oma elust.
Mul on au olla täna siin koos teiega ühe maailma parima ülikooli lõpuaktusel. Kui aus olla, siis mina ei lõpetanudki ülikooli. See hetk siin praegu on minu lähim side ülikooli lõpetamisega. Tahan teile täna rääkida kolm lugu oma elust. See ongi kõik. Ei midagi märkimisväärset. Lihtsalt kolm lugu.
Esimene lugu räägib punktide ühendamisest
Ma kukkusin kuus kuud pärast Reedi Kolledžisse astumist sealt välja, kuid jäin peale seda veel umbes 18-ks kuuks vabakuulajana sinna, kuni lõplikult ära tulin. Aga miks ma siis välja kukkusin?
See sai alguse juba enne mu sündi. Mu bioloogiline ema oli noor, vallaline tudeng ja ta otsustas mu adopteerimiseks ära anda. Tema tungiv soov oli, et mu adopteeriksid inimesed, kes on ülikooli lõpetanud. Ta lõi kõik tingimused selleks, et minu sündides adopteeriksid mu üks advokaat ja tema naine. Ent kui mina ema kõhust välja vupsasin, otsustasid nemad viimasel hetkel, et nad tahaksid tegelikult hoopis tüdrukut. Niisiis, mu vanemad, kes olid ootenimekirjas, said keset ööd telefonikõne, kus küsiti: “Meil on siin üks soovimatu poisslaps, kas te tahate teda endale?” Nemad vastasid: “Muidugi!”
Mu bioloogiline ema sai hiljem teada, et mu emal ei olnud ülikooli diplomit ja mu isa polnud isegi keskkooli lõpetanud. Mu ema keeldus adopteerimispaberitele alla kirjutamast. Aga paar kuud hiljem, pärast seda kui mu vanemad olid talle lubanud, et ma lähen kindlasti kunagi ülikooli, andis ta järele. Nii mu elu algas.
Ja 17 aastat hiljem läksingi ma ülikooli. Aga naiivselt valisin ma sellise ülikooli, mis oli peaaegu sama kallis kui Stanford, ja kogu mu töölisklassist vanemate säästud kulusid minu õppemaksule. Peale kuut kuud ei näinud ma selles enam väärtust. Mul polnud aimugi, mida ma oma eluga peale hakata tahan ja kuidas ülikool mind selles selgusele jõuda aitaks. Ja nii ma siis kulutasingi seda raha, mida mu vanemad olid terve elu kõrvale pannud. Otsustasin koolist välja kukkuda ja uskusin, et kõik laheneb. See tundus tol hetkel üsna hirmus, kuid tagantjärele vaadates oli see üks parimaid otsuseid, mida ma teinud olen. Sellest hetkest, kui ma välja kukkusin, ei pidanud ma enam kohustuslikes ja mulle ebahuvitavates loengutes käima ning ma sain hakata osa võtma neist, mis näisid mulle palju huvitavamad.
Kõik polnud siiski nii roosiline. Kuna mul ei olnud ühikatuba, magasin ma sõprade juures põrandal, viisin tühje koolapudeleid taarasse, et toitu osta, ja ma olin valmis kõndima igal pühapäeval seitse miili läbi linna Hare Krishna templisse, et süüa vähemalt üks korralik eine nädalas. Ma nautisin seda. Ja enamus asju, mille otsa ma uudishimust ja intuitsiooni ajel koperdasin, omasid hiljem hindamatut väärtust. Lubage ma toon ühe näite.
Reedi Kolledžis pakuti sel ajal vist parimat kalligraafiaõpet terves riigis. Kõik ülikoolilinnakus olnud plakatid ja sildid sahtlitel olid ilusas käsitsi kirjutatud ja kujundatud kirjas. Kuna ma olin välja kukkunud ja ei pidanud tavaloengutest osa võtma, otsustasin osaleda kalligraafiatundides, et õppida, kuidas seda teha. Õppisin kirjastiilide kirjapilti, kuidas mängida erinevate tähekombinatsioonide vahele jääva ruumiga ja ka seda, mis teeb heast trükikunstist suurepärase. See oli ilus, ajalooline, kunstiliselt peen viisil, mis jääb teadusele kättesaamatuks. Ja mind võlus see.
Samas ei olnud mul lootustki seda kuidagi oma elus praktiliselt rakendada. Kuid kümme aastat hiljem, kui disainisime esimest Macintoshi arvutit, tuli see mulle meelde. Ja me kasutasime seda kõike Mac’i disainimisel. Sellest sai esimene ilusa tüpograafiaga arvuti. Kui ma poleks sellest loengust osa võtnud, ei oleks Mac’il iialgi nii palju erinevaid kirjastiile ja proportsionaalsete vahedega tähti. Ja kuna Windows lihtsalt kopeeris Mac’i, siis tõenäoliselt poleks neid mitte ühelgi alarvutil. Kui ma poleks ülikoolist välja kukkunud, poleks ka sinna kalligraafiatundi sattunud ja arvutitel ei oleks sellist imelist tüpograafiat nagu praegu. Loomulikult oli mul ülikooli ajal võimatu neid punkte ühendada ja näha suurt pilti. Kuid tagasi vaadates, kümme aastat hiljem, on see väga-väga selge.
Ehk siis, punkte ei saa ühendada, vaadates tulevikku, seda saab teha vaid vaadates tagasi. Sul pead olema usku, et mingil viisil need punktid sinu tulevikus kokku saavad. Sa pead midagi usaldama, kas oma kõhutunnet, saatust, elu ennast, karmat, ükskõik mida. Usk, et need punktid saavad kuskil kunagi kokku, annab sulle julgust järgida oma südant. Selline lähenemine ei ole mind iial alt vedanud ja see on mänginud minu elus suurt rolli.
Minu teine lugu on armastusest ja kaotusest
Mul vedas, sest ma avastasin selle, mida teha tahan, juba varajases eas. Asutasime Woziga Apple’i minu vanemate garaažis, kui olin 20. Tegime kõvasti tööd ja kümne aastaga kasvas Apple kahe mehe firmast 2 miljardi dollari väärtusega ettevõtteks, kus oli üle 4000 töötaja. Olime just aasta varem lansseerinud oma viimase loometöö – Macintoshi – ja mina olin just saanud 30.
Aga siis mind vallandati.
Kuidas on võimalik, et sa saad kinga firmast, mille sa ise asutasid? Kui Apple kasvas, palkasime kellegi, keda pidasin väga andekaks, koos minuga firmat juhtima ja esimesel aastal läksid asjad kenasti. Aga siis hakkasid meie tulevikuvisioonid lahknema ja lõpuks läksime tülli. Ettevõtte juhatus toetas teda ja 30. eluaastaks olin ma firmast väljas. Langesin väga avalikult välja. See, mis oli terve mu täiskasvanuelu vältel olnud minu siht, oli nüüd kadunud – ja see kõik oli laastav.
Paar kuud ma tõepoolest ei teadnud, mida teha.
Tundsin, et olen ettevõtjate eelmist generatsiooni alt vedanud, nagu oleksin mulle üle antud teatepulga maha pillanud. Kohtusin David Packardi ja Bob Noyce’iga ja üritasin vabandada, et kõik nii hullusti untsu keerasin. Kukkusin väga avalikult läbi ja mõtlesin isegi minema kolida. Kuid siis hakkas mulle vaikselt koitma, et ma ikka veel armastan seda, mida ma teen. Apple’is toimunu ei olnud seda karvavõrdki muutnud.
Mind oli küll eemale tõugatud, kuid ma olin ikka veel armunud. Nii ma otsustasingi otsast peale alustada. Sel ajal ma seda nii ei näinud, kuid hiljem selgus, et Apple’ist vallandamine oli parim asi, mis minuga iial juhtuda võis. Edukas olemise raskus asendus algaja kergusega, milles on rohkem ebakindlust kõige suhtes. See vabastas mind ja ma suundusin oma elu kõige loomingulisemasse perioodi.
Järgmise viie aasta jooksul asutasin ma firma nimega NeXT, teise firma nimega Pixar ja armusin imelisse naisesse, kellest sai hiljem mu abikaasa. Pixar tegi maailma esimese ainult arvutiga loodud animafilmi “Lelulugu” ja on nüüdseks kõige edukam animafilmi-stuudio maailmas. Järgmiste pöördeliste sündmuste käigus ostis Apple NeXT-i ja mina läksin tagasi Apple’isse ning see tehnoloogia, mis arendati välja NeXT-is, on praeguses Apple’i renessansis võtmetähtsusega. Lisaks on meil Laurene’iga imearmas pere.
Olen üsna kindel, et seda kõike poleks juhtunud, kui mind poleks Apple’ist vallandatud. See oli vastiku maitsega rohi, aga m arvan, et patsient vajas seda.
Vahel lööb elu sulle telliskiviga vastu pead. Ära kaota lootust. Ma olen veendunud, et ainus asi, mis mind edasi tegutsema sundis, oli see, et ma armastasin seda, mida ma tegin. Sa pead leidma selle, mida armastad. Ja see kehtib nii töö kui ka armastuse kohta. Töö võtab enda alla suure osa su elust ja ainus võimalus tõeliselt rahul olla on teha tööd, mida sa ise suurepäraseks pead. Ja ainus viis suurepäraselt tööd teha on armastada seda, mida sa teed. Kui sa pole seda veel leidnud, jätka otsimist! Ära lepi vähemaga! Nagu kõikide südant puudutavate asjadega on – sa saad aru, kui oled selle õige leidnud. Ja nagu suurepärased suhtedki, läheb see aastatega ainult paremaks ja paremaks. Nii et jätka otsinguid seni, kuni selle leiad. Ära lepi vähemaga!
Minu kolmas lugu räägib surmast
Kui olin 17-aastane, lugesin üht tsitaati, mis kõlas umbes nii: “Kui sa elad igat päeva nii, nagu see oleks su viimane, siis ühel päeval on sul kindlasti õigus.”
See avaldas mulle muljet ja sellest ajast peale, viimased 33 aastat, olen ma igal hommikul endalt peeglisse vaadates küsinud: “Kui täna oleks mu elu viimane päev, kas ma tahaksin siis teha seda, mida ma täna tegema hakkan? Ja kui vastus sellele on mitu päeva järjest olnud “Ei”, siis tean ma, et pean midagi muutma.
Selle meeles pidamine, et ma suren varsti, on üks tähtsamaid vahendeid, millega olen elus kokku puutunud ja mis on aidanud mul elus tähtsaid otsuseid langetada. Sest peaaegu kõik – välised ootused, kogu uhkus, hirm, häbi või läbikukkumine – need lihtsalt hääbuvad, kui ollakse silmitsi surmaga, ja järele jääb vaid see, mis on tõeliselt oluline. Meeles pidamine, et sa kunagi sured, on minu teada parim viis, kuidas vältida mõtet, et sul on midagi kaotada. Surma ees oled sa juba alasti. Seega pole mitte mingit põhjust mitte järgida oma südant.
Umbes aasta tagasi diagnoositi mul vähk. Mulle tehti uuring kell 7.30 hommikul ja see näitas selgelt, et mul on kõhunäärmes kasvaja. Ma isegi ei teadnud, mis see kõhunääre on. Arstid ütlesid mulle, et see on üpris kindlasti sellist tüüpi vähk, mida ei saa ravida, ja mul ei ole lootust elada rohkem kui 3–6 kuud. Mu arst soovitas mul minna koju ja oma asjatoimetused korda ajada – arstide keeles tähendab see valmistumist surmaks. See tähendab, et pead proovima oma lastele öelda vaid mõne kuuga kõike seda, milleks sa arvasid, et sul on aega veel 10 aastat. See tähendab, et sa pead garanteerima, et kõik on tipp-topp, et see perele võimalikult lihtne oleks. See tähendab hüvastijätmist.
Ma elasin selle diagnoosiga terve päeva. Sama päeva õhtupoolikul tehti mulle koeproovi uuring, mille käigus torgati mulle endoskoop kurku, läbi kõhu ja soolestikku ning võeti nõelaga mu kõhunäärmekasvajast mõned rakud. Olin üldtuimastuse all, kuid mu naine, kes oli ka seal, ütles mulle hiljem, et kui arstid rakke mikroskoobi all uurisid, hakkasid nad nutma, sest selgus, et mul oli väga haruldane kõhunäärmevähi vorm, mis on operatsiooniga ravitav. Mulle tehti see operatsioon ja minuga on nüüd kõik korras.
See oli mu lähim kontakt surmaga ja ma loodan, et see jääb nii ka paariks järgmiseks aastakümneks. Olles selle ise läbi elanud, saan ma seda nüüd pisut veendunumalt öelda kui siis, mil surm oli vaid kasulik, kuid üdini intellektuaalne mõiste.
Mitte keegi ei taha surra. Isegi inimesed, kes tahavad taevasse minna, ei taha sinna pääsemiseks surra. Ja samas on surm meie kõigi ühine lõpp-punkt. Mitte keegi pole sellest veel pääsenud. Ja nii see peabki olema, sest surm on suure tõenäosusega üks elu parimaid leiutisi. See on elu muutja. See teeb korrektuure, et teha ruumi uuele. Praegu oled selleks uueks sina, kuid ühel päeval, üldse mitte kauges tulevikus, saab sinust aegamisi vana ja pead teed tegema uutele. Vabandust, et nii dramaatiline olen, aga nii see on.
Sinu aeg on piiratud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades. Ära jää kinni dogmadesse, mis tähendab elamist kellegi teise arvamuste järgi. Ära lase teiste arvamusel oma sisehäält summutada. Ja mis kõige tähtsam, kuula julgelt oma südamehäält ja intuitsiooni. Kuidagiviisi nad juba teavad, mida sa tõeliselt saavutada tahad. Kõik muu on teisejärguline.
Minu nooruses oli üks imeline väljaanne nimega The Whole Earth Catalogue, mis oli justkui minu generatsiooni piibel. Selle asutas Stewart Brand siit mitte eriti kaugel Menlo Parkis, ja ta pani selle elama oma poeetilise stiiliga. See oli hilistel 60ndatel, enne arvuteid. Kõik tehti trükimasinate, kääride ja polaroidkaameratega. See oli justkui Google paberkandjal 35 aastat enne Google’i asutamist. See oli idealistlik, suurepäraste juhendite ja märkmetega. Stewart avaldas oma meeskonnaga mitu numbrit seda kataloogi, ja siis kui selle aeg sai läbi, anti välja viimane number. See juhtus 1970ndate keskpaigas ja mina olin teievanune.
Viimase numbri tagakaanel oli foto varahommikusest külateest – sellisest, kus võiks piisava seiklusjanu korral end hääletamas leida. Selle all olid sõnad: “Olge näljased. Olge hullud.” See oli nende lahkumissõnum oma lugejatele. Olge näljased. Olge hullud. Ja ma olen seda alati endalegi soovinud. Ja nüüd, teie lõpetamisel ja uue alguse eel, soovin ma seda teile.
Olge näljased. Olge hullud.
Suur tänu teile kõigile.