Johanna Maria Mängel: seriaalisoovitusi

Hetkeolukord on meid heas ja halvas oma kodudesse raamistanud. Nii tüütu kui läpakas küürutamine kodukontori raames ka pole, on kodustel tingimustel ka oma võlud. Sarjad on eskapismi üks mugavamaid platvorme ning telekunst pole enam ammu filmide kõrval teisejärguline, lisaks on viimase aasta jooksul vaadatud seriaalide nimekirja kogunenud nii mõndagi, mida just nüüd kõigiga jagada. Alljärgnevalt valik sarju, millest olen viimastel aastatel ise vaimustunud.  Loodetavasti leiab lugeja sellest tutvustusest endalegi midagi huvipakkuvat ja avastamist väärivat. Head vaatamist!

Enamik allolevatest sarjadest on vaadatavad Netflixi, HBO ja Amazon Prime’i kaudu.

  • Easy (Netflix)

“Easy” kolm hooaega on kimp lühifilme, mis vähemal või rohkemal määral omavahel läbi põimuvad. Mõni lugu kõnetab rohkem kui teine, kuid ükski ei valmista pettumust. Sari käsitleb värskendavalt, ausalt ja julgelt igivanu teemasid, nagu seks, suhted ja armastus, tehes seda režissöör Joe Swanbergile omases mumblecore‘i stiilis. Kui see naturalistlik ja dialoogile keskenduv laad meeldib, soovitan soojalt ka härra tehtud filme, nagu “Happy Christmas” ja “Drinking Buddies”, ning teiste mumblecore‘i viljelevate filmitegijate, näiteks vendade Duplasside ning Lynn Sheltoni tehtud teoseid vaadata. Kellele eelnev kruvib, võiks kindlasti ette võtta ka “High Maintenance’i”, mis on samuti lühiepisoodidest koosnev mahe mumblecore, mis pingeid maandab. Vaadata saab siit.

  • Glow (Netflix)

Mäletan, et selle ilmumisel mõned aastad tagasi suutsin tänu oma eelarvamustele ja ajapuudusele mingist tollal uuest Netflixi naistemaadlusest rääkivast sarjast pisut aega eemale hoida, kuid jõulude ja aastavahetuse vaheline ebamäärane aeg andis mulle võimaluse uudishimust üks osa peale panna. Ilmselgelt ei piirdunud ma selle ühega ning binge’isin esimese hooaja 10 osa ära nii, et silm ka ei pilkunud.

Sari toimub 80ndate Hulk Hogani stiilis lavastatud maadluse taustal, mis on minu jaoks alati arusaamatu meelelahutus olnud, kuid “Glow” (akronüüm 80ndatel tõesti väldanud maadlussarjast Gorgeous Ladies of Wrestling) on kuramuse hea. Peategelane on inimlikult ebatäiuslik fuck-up ning koos ülejäänud osaliste ja tagasitulekut tegevatele 80ndatele väga omaste, küsitava väärtusega võimlemistrikoodega ja veelgi küsitavamate sonksidega moodustavad suurepärased maadlusdaamid totaalselt sümpaatse ekstsentrikute kamba. Tänaseks on väljas kolm hooaega ja, muide, tegu on harva esineva nähtusega seriaalide maailmas, kus asi ajaga aina paremaks läheb. Vaadata saab siit.

  • Dear White People (Netflix)

Mõned aastad tagasi tehtud indie-filmil põhinev sari on teravmeelne, vaimukas, silmiavav ja aus kujutus mustanahaliste üliõpilaste elust (mitte nii väga) post-rassistlikus Ameerikas. Sari toob esile samu probleeme, mida 2017. aasta üks parimaid filme “Get Out”, kuid kui viimane tegi seda peene allegooria kaudu, siis “Dear White People” teeb seda satiiriga. Seriaal tõstatab ebamugavaid, kuid ilmselgelt lahendusi vajavaid küsimusi, mida paljud pigem väldiksid. Vastused on vahel naljakad ja tobedad, vahel masendavad ja frustreerivad. Väga-väga väärt kraam. Vaadata saab siit.

  • Fleabag (BBC Three)

Briti dramaturgi, lavastaja ja näitleja Pheobe Waller-Bridge’i kirjutatud/näideldud monotükk “Fleabag” sai 2016. aastal ekraniseeringu. Ka sarjas kehastab Fleabagi nime kandvat provokatiivset, otsekohest ja veidrat peategelast tema looja ise. Ärge ehmuge, sarjas astub esile ka teisi tegelasi ja kuiv briti huumor virvendab läbi Waller-Bridge’i unikaalse prisma oivaliselt. Sarja kaks hooaega teevad sarjast vastupandamatu kiiksuga täiusliku terviku, nii et rohkem osi oleks nõme tahta, aga samas on sari nii hea, et võimatu on seda ka mitte teha. Vaadata saab siit ja, muide, esimene osa peaks olema nähtav täitsa tasuta.

  • Feud: Bette and Joan (FX)

Feudi esimene hooaeg räägib legendaarsetest Hollywoodi OG’dest, Joan Crawfordist (Jessica Lange) ja Bette Davisest (Susan Sarandon), filmi “What Ever Happened to Baby Jane” võtetel. Siit käib läbi filmitööstuse telgitagune ussipesa; siiani rakendatav ebaõiglane süsteem ning sooline ja vanuseline diskrimineerimine, mis on hiljutiste sündmuste valguses loodetavasti muutumas. Visuaalselt pakub rohkelt naudingut vana kooli Hollywoodi glamuur, mille taustal teevad Sarandon ja Lange fantastilised etteasted. “American Horror Story” tegija Ryan Murphy sari toimib nii, et igal hooajal võetakse ette erinevad inimesed ning nende vahel tõesti sündinud vaenud; teine hooaeg, mis pidi rääkima printsess Dianast ja prints Charlesist, jääb küll ära, aga selle asemel võiks hoopis põhjalikumalt kuningliku pere saaga ette võtta Netflixi sarjas “Crown”. Vaadata saab siit.

  • Broad City (Comedy Central)

“Broad City” viimane osa läks küll eetrisse aasta tagasi, aga BFF-ide Abbi ja Ilana seiklusi New Yorgis vana kooli hiphopi rütmis ja kanepivines läbi viie hooaja tasub alati vaadata. Peategelasi kehastavad sarja loojad, koomikud Ilana Glazer ja Abbi Jacobson. Lisaks neile teevad sarjas kaasa muretut hambaarsti kehastav fantastiline Hannibal Buress, Ilana Guatemalast pärit geist toakaaslast mängiv Arturo Castro ning Abbi parasiidist korterikaaslase rollis John Gemberling. Iga osa on naljakas 20-minutiline tripike. Vaadata saab siit.

  • Insecure (HBO)

Issa Rae loodud “Insecure” on ilmselt parim asi, millele mõne aasta eest peale sattusin, ja iga uus hooaeg kinnitab sarja kohta isiklike lemmikute top‘is. Sari põhineb Rae populaarsel veebiseriaalilAwkward Black Girl, mille keskmes on Rae mängitud hilistes 20ndates Issa Dee ning tema elukaaslane ja sõbrad. Seeria juurdleb kaasaegsete sotsiaalsete ja rassiliste küsimuste üle. Imelised LA linnavaated ning üle mõistuse hea soundtrack, mille eest, muide, vastutab Solange Knowles, ja peategelase peegliräpsi hetked on ainult boonused. Fantastiliselt naljaka ja teravmeelse stsenaariumi ning huvitava ja orgaanilise tegelaste arenguga on “Insecure” ülimalt nauditav vaatamine. Neljanda hooaja osad tulevad aprilli keskel. Mega jee! Vaadata saab siit.

  • Girls (HBO)

Kui Lena Dunham 2012. aastal “Girlsiga” alustas, oli see nagu sõõm kibemagusalt ausat värsket õhku. Läbi lumehelveste põlvkonna sündroomi põdevate tegelaste sünnib banaalsusest hüsteeriliselt naljakaid olukordi ning palju äratundmisrõõmu ja -valu. “Girlsi” tegelased on nagu päris inimesed, nad on isekad jobud ja halvad sõbrannad, kes 9 juhul 10-st ei õpi oma vigadest. Samas on neil supersümpaatseid hetki. Nad ei ole halvad ega head, mis käib vastu sellele, mida oleme sarjades harjunud nägema. Läbi seriaali tegelesid tüdrukud (ja poisid nende elus) suureks kasvamisega ning sarja kuuendaks ehk viimaseks hooajaks hakkasid nad, kui mitte kohale jõudma, siis vähemalt õiges suunas kulgema ja ma igatsen neid ever sinceVaadata saab siit.

  • Grace & Frankie (Netflix)

“Grace & Frankie” on oma advokaatidest abikaasadega abielus olnud 40 aastat, kui härrad teatavad, et nad on armunud ning soovivad lahutust, et saaksid omavahel abielluda. Hipist kunstnik Frankie ja Martinide toimel funktsioneeriv ärinaine Grace on totaalsed vastandid ning on siiani teineteist semi-viisakalt talunud, kuid pärast ühist läbielamist saavad nad teineteise toel taas jalad alla. Nimitegelasi kehastavad 77-aastane Lily Tomlin ja 80-aastane Jane Fonda saadavad kõik vanusega seotud ebaõiglased stereotüübid p*rse ja teevad juba 6. hooaega sarjast võrratu ja hea energiaga tasemel komöödia. Vaadata saab siit.

  •  Better Things (FX)

Pamela Adlon oli mu girl crush juba “Californicationis Marcy Runkle’it mängides. Siis tuli “Better Things”, Adloni enda elul põhinev komöödia/draama, millega ta võitis mu südame. Naise loodud ja lavastatud sarjas mängib ta peategelast Sami, kes kasvatab üksinda kolme tütart ning peab tegelema ka oma pehmelt öeldes kummalise naabermajas elava emaga. Adlon loob sundimatult olukordi üksikvanema igapäevaelust, mis panevad vaataja märkamatult naerma ja nutma, ning maalib ausalt ilusa pildi maailma kõige tänamatumast, kuid samas kõige tänuväärsemast rollist, milleks on emaksolemine. Märtsist alates tilgub iga nädal ka uusi osi! Vaadata saab siit.

PS. Pean ära märkima ka sarjad “Handmaid’s Tale, Stranger Things ja “Master of None, mis oleksid kindlasti ka eespool figureerinud, kuid olen juba jõudnud oma vaimustust siin ja siin jagada.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (45)