Kuidas sünnivad uued asjad? Vanamoodi enam ei saa või ei taha, kuid uut lahendust ka veel silmapiiril ei paista. Aga muutuste seeme on pandud mulda ja ühel päeval on ta ühtäkki meie ees. Elus ja päris ning ignoreerida teda ei saa. Parem siis juba emmata.
Edasil on mõnes mõttes 2 sünnipäeva: 21. september, kui avasime veebiajakirja (2016); ja 22. aprill, mil ilmus meie esimene paberajakirja number (2019), mida tähistasime täna täpselt aasta tagasi Jazzkaare raames toimunud vestlusringiga Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus Vaba Laval.
Äratundmine
Maailm on aastaga palju muutunud. Aga muutused ei toimu kunagi äkki ja üleöö, meile vaid tundub nii. Enne kui “plahvatus” kõigile nähtava vormi võtab, võib kuluda kuid, aastaid, aastakümneid. Nii käivad asjad looduses, nii on ka Edasi paberajakirja sünniga. Üks sündmus viib teiseni jne.
Edasi on end määratlenud kui haridusprojekti. Jah, tegutseme meediaväljal, aga ajakirjandusel laiemalt ongi hariv eesmärk.
Edasi paberajakiri sündis orgaaniliselt ja vajadusest. Olime paar aastat veebiajakirja tehes näinud, et nõudlik lugeja on olemas ja et paberajakiri võiks teenida meie lugejate huve, sest Edasi tekstid ei võistle peameediaga kiiruses, need on ajatumad ja mõeldud pakkuma lugemisnaudingut pikema aja vältel (Edasi võiks olla kollektsioneerimise väärtusega ajakiri). Leidsime, et paberajakirja formaat vastab hästi sellele soovile pakkuda lugemist tähelepanumajandusest väsinud inimestele, kes hindavad läbimõeldud tekste.
See, et rahulikku ja aeglast ajakirjandust viljelev ning suurtest meediamajadest sõltumatu väljaanne kestab, näitab muu hulgas ilmselt ka seda, et Edasi tabas mingit ühiskondlikku närvi, et tormamisest (kuhu?) tekkinud ärritust on tundnud suur hulk inimesi, kes tundsid, et see on tupiktee (mitte õnn) ja et vähem on rohkem. Näiteks veebis on Edasil täna stabiilselt 45–60 tuhat unikaalset kasutajat (koroonakriis on seda kasvatanud veelgi, märtsis pea 90 tuhandeni), see näitab, et Edasi pakub midagi väärtuslikku, millest Eesti meediaruumis on olnud puudus.
Mõneti on Edasi sünd ja areng tervikuna selline kollektiivne otsus. Ühine äratundmine ja kokkulepe, vastuhakk maadvõtvale viirusele, kui päevakajalist võrdlust otsida. Organismi loomulik kaitse. Immuunsüsteem.
Mida ma loodan, et edasi juhtub
Tundub vähemalt, et mõnda aega kestev karantiin on pannud inimesi oma elu peale rohkem mõtlema ja mõningaid väärtusi ümber hindama. Ehk jääb sellest “Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!” emotsioonist ja lubadustest olukorra normaliseerudes ka midagi tulevikuks meelde ja käitumine leiab vähemalt mingis osas muutmist.
Aga muutused juba toimuvad. Seda ka meediaturul, kus oleme tunnistajaks suurenenud meediatarbimisele, ajakirjandus on muutunud inimeste jaoks oluliseks, usaldusväärne sisuloome läheb korda. Ja loodetavasti tekib selle äratundmise käigus juurde ka neid lugejaid, kes on valmis hea ajakirjandusloome sünniks püsitellimustega oma lemmikväljaannetele kaasa aitama. Lisaks on Eesti ajakirjandusmaastik saanud rikkamaks ka uue väljaande näol, mis pakub analoogselt Edasiga rahulikku lugemist ja pikemaid käsitlusi Eesti elust – Levila.
Mida ma veel loodan?
Et väikeettevõtlus tõuseks ausse, et väärtustaksime perefirmasid. Et oleks vähem umbisikulist.
Kihutamine annab adrenaliini, aga ka slow motion võib pakkuda pinget, andes võimaluse märgata, süveneda, nautida. Tehnoloogia areng on toonud kaasa üha kiireneva elutempo, kus kraavipervele ei tohi jalgu puhkama istuda – jääd elust maha. Aga mis teha, kui ei taha kogu aeg karusselliga sõita? Selleks tulebki lihtsalt maha astuda ja endale aega võtta.
Mulle tundub, et kätte on jõudnud/jõudmas aeg, kus väike on jälle ilus. Väike ja oma karakteriga toidukoht (slow food), väike moefirma, mis toodab riideid, mis vastanduvad anonüümsele masstootmisele (slow fashion) ja mille tarbimisiga on pikem. Slow mõtteviisi iseloomustab teostuse kõrge kvaliteet, põhjalikkus, läbimõeldus, isikupärasus, inimest ja keskkonda väärtustav rahulik, jätkusuutlik lähenemine. Mu meelest sobib siia ritta ka aeglane ajakirjandus.
Kas kõik on ikka nii oluline, et peame olema kogu aeg sisse lülitatud (push notification)? Kas meil on ikka kõike ja nii palju vaja? Ja kiiresti? Ja korraga?
Kas meist on olnud kasu?
Ajakirja eesmärgi kohta kirjutasin alguspäevil “Mitte säutse ja pressiteateid, vaid inimlikku juttu”:
“Oled 5 aasta pärast täpselt sama inimene kes täna, ainult vahega, mis raamatuid oled lugenud, milliste inimestega kohtunud. Edasi soovib olla üks selline kohtumispaik. Keskkond, mis aitab inimesel kasvada. Viies teda kokku erinevate teemade, tegude ja inimestega, mis kõik on omal moel innustavad.”
Edasi esimene tekst, mille värskelt avatud veebilehel 21. septembril 2016. kell 9.31 aastal avaldasime, seisab, tsiteerin Mihkel Mutti:
“Kes poleks kuulnud väljendit “hüüdja hääl kõrbes”? Selle traditsiooniline tõlgendus on teada. Aga seda võib võtta ju hoopis teises võtmes: mõelda vaid, isegi kõrbes on keegi, isegi sealt kajab üks hääl! Tähendab, kõik pole veel kadunud. See hääl võib kasvada valjemaks ja nakatada teisigi.”
Kas me oleme seda suutnud? Tagasiside põhjal, mis meieni jõuab, võime rõõmuga tõdeda, et Edasi on paljude lugejate jaoks kasulik ja inspireeriv kaaslane ning tõsiseltvõetav väljaanne. Olgu siinkohal väljavõte vaid mõnest tagasisidest.
Mida ütleksid oma sõbrale, kes pole Edasist midagi kuulnud, miks ta seda ajakirja lugeda võiks?
- “Sellepärast, et Edasi on kirjutatud oma peaga mõtlevate inimeste poolt oma peaga mõtlevatele inimestele.” /Kaijo Kuusing, Hawaii Expressi asutaja/
- “Ajakiri tundus vägagi tuumakas. Arvan, et nii umbes neli-viis korda rohkem sisu kui “tavalises eesti ajakirjas”, mis see ka poleks. Üldmulje: väga suureks plussiks on autorite koosseis. On nii tuntud kirjutajaid kui üllatajaid. Jätab soliidse ja usaldusväärse, aga mitte igava mulje.” /Tõnu Õnnepalu, kirjanik/
- “Mulle avaldab muljet selle väljaande võimekus tuua lugejateni just need teemad, mis eristuvad väga selgesti igapäevasest uudisteportaalides ja päevalehtedes ilmuvatest. Artiklid on väga erinevatest valdkondadest, kuid ometi on nad paeluvad kõigile, olenemata erialast ja huvidest.” /Kadi Kibbermann, Edasi 1. tellimiskampaania võitja/
- “Mulle meeldib Edasi rahulik ja arutlev stiil, siin on lood, millel on nii sisu kui isikupära. Tegu on ka tegelikult tekstidega, mida tahad lõpuni lugeda, mitte vaid pikendatud pealkirjadega.” /Lauri Peil, Edasi 2. tellimiskampaania võitja/
- “Edasi on kui Michelini tärniga vaimutoidu restoran – menüüst leiad alati midagi, mis pakub sulle oivalise maitseelamuse. Iga Edasi vaimutoidu restoranis veedetud hetk on väärtustloov.” /Sten Argos, Edasi 3. tellimiskampaania võitja/
Tänuavaldused
Soovin paberjakirja pidupäeval kasutada ka võimalust ja tänada algusaegade toetajaid – nii eraisikuid kui ettevõtteid. Uuega kaasa tulemine on alati mõnevõrra riskantne, kuid räägib midagi nende inimeste ja ettevõtete tulevikku vaatava mõtteviisi kohta. Aitäh, et olete meie entusiasmil põhinevat tegutsemist varases faasis tegudega toetanud. Teie abi on olnud väga väärtuslik.
- Edasi Hooandjad, 2 lainet: veebiajakiri ja paberajakiri
- Suuremad reklaamikliendid: Lõunakeskus, Tallink, Luminor, Telia, LHV
- Suuremad toetajad: Eften Capital, Helmes, KAWE, NG Investeeringud, Ahti Heinla
Esimese Hooandja kampaania ajal ärgitas kultuuridiplomaatia arendaja Meelis Kubits Edasit toetama sõnadega: “Edasi on südamega tehtud kvaliteetne toode, mille toetamise järel saavad meist endist paremad inimesed. Võib-olla läheb aasta, võib-olla kaks. Aga ühel päeval oleme kõik uhked, et hoogu andsime.”
Heade sõnade motiveerivat jõudu ei saa alahinnata. Aitäh kõikidele Edasi sõpradele.
Terviseks!
