Raimo Ülavere: kolm nõuannet juhile, kuidas vältida kriisi suurimat riski

Rääkisin mõni päev tagasi kahe ettevõtjaga valitsevast olukorrast, kellest üks “võtab rahulikult ja vaatab, mis saab, ehk riik tuleb ka appi”, ning teisel oli õhtuks selja taga pikk tööpäev täis otsuseid. Kui peaksin tegema panuseid, kumma äri pärast kriisi kiiremini edasi läheb – kui muidugi üldse läheb –, siis pigem panustaksin teisele ettevõtjale. Kusjuures minu hinnang jääb samaks hoolimata sellest, et ma detailides ei tea, mis otsuseid juht vastu võtab. Kuidas nii?

Erinevalt levinud arusaamast ei ole inimese esimene automaatne reaktsioon rünnakule valik “võitle või põgene”. Esimene reaktsioon on passiivsus, kangestumine. Ja see on ka tavapäraselt enim levinud käitumisviis, mida kohtame nii spordis, äris, elus. Me tõmbume tagasi. Abiks “tark ei torma”, “seitse korda mõõda, üks kord lõika” ja need muud vanasõnad.

Ärid on vajumas vee alla

Hetkel on Eesti, Euroopa ja maailm täis ettevõtjaid, juhte, kelle ärid vajuvad nende silme all vee alla. Meelelahutus, kohvikud-restoranid, poed, fotograafid, juuksurid-kosmeetikud, transport ja nii edasi ja nii edasi. Muuseas, igaks juhuks ütlen, et see jutt pole siin teoreetiku targutus: oma kohese ja kiire hoobi on saanud ka koolitajad, kelle (sh minu) töökalender aprilli lõpuni näost näkku peetavatest koolitustest-coaching‘utest puhtaks pühiti. Ja praegu pole mingit mõistlikku alust arvata, et see jama paari nädalaga või ka aprilliga otsa saab. Ent selge on siiski see, et ühel hetkel lõpeb ka see kriis.

Varasematele kriisidele (90ndate lõpu Venemaa kriis, 00ndate internetimulli lõhkemine, 2008–2009 finantskriis) tagasi vaadates on tõsiasi see, et kriisis suudab tulemuslikult toimetada pigem vähemus. See pole ilmselt uudis, nii on see alati olnud. Kuidas seda teha? Kuidas vältida kriisi suurimat riski ehk passiivseks vajumist, kuidas ettevõtja ja juhina vältida inimese loomupärast reaktsiooni kangestuda ning asuda kannatama ja ootama? Allpool toon kolm põhimõtet, mida püüan enda peal rakendada ja mida olen ka tuttavatele juhtidele soovitanud.

1. Otsustamise kiirus on olulisem kui otsuse õigsus

Iga otsus on selle tegemise hetkel õige. See on mõistlik põhimõte, millega elada. Me võime kõik olla tagantjärele targad, et oleks võinud teha nii ja naa ja… Täna on meie suurimaks vaenlaseks otsustamatus ja perfektsionismi taotlus (“meil pole piisavalt infot” sündroom), mitte “vale” otsus. Muuseas, otsustamise kiirus on ka tõendatult üks selge erinevus tippjuhtide ja tavatöötajate vahel. Ja veel, edukus äris pole uuringute järgi tugevas korrelatsioonis intelligentsi ja selle kasutamisega ehk rahvakeeli tarkusega – kui hästi me analüüsime, kui palju infot kogume jne. Küll aga on tugev seos tegutsemise, otsustamise ja edu vahel. Ning kriis võimendab neid seoseid veelgi.

2. Hoia end tegevuses

Tegevus on see, millele keskenduda. Tegutsemine, isegi kui see kohe ja otseselt tulemust ei too, hoiab sind vormis, hoiab su meeled teravad ja vaimu värske. Ning mis peamine, tegutsemine hoiab tähelepanu õiges kohas ehk tegevustel – seal, millele keskendumine ainsana saab kaasa tuua positiivset muutust. Passima jäädes kipub peas juhtimise üle võtma nn ahviaju ehk emotsioonide keskus, kellele meeldib juurelda järgmiste küsimuste üle: mis minust/meist/ärist saab? Kas ma/me ikka suudame? Millal see lõpeb? Miks keegi mind ei aita? Jne.

Muuseas, üks asi veel: tegutse, isegi kui see võib näida kummaline, pealetükkiv, veider, tobe – need on vaid hinnangud sinu enda peas. Tee pakkumisi, suhtle, katseta, proovi. Valehäbita. Ja võib-olla – isegi tõenäoliselt – sealt mingit äri või positiivset tulemust kohe ei tulegi. Ent iga teoga oled sa targem, kogenum, rohkem valmis tegema paremaid otsuseid. Ja sa oled ka pildil nii klientide kui oma inimeste jaoks.

3. Tee ennast suureks

See on midagi, mida olen soovitanud teha tippsportlaste enne starti. Pea püsti, selg sirgu, õlad taha, rind ette. Füüsiliselt, nähtavalt. See, kuidas me käime, istume, jookseme, oleme, mõjutab erakordselt palju meie enesekindlust. Ja see omakorda mõjutab erakordselt palju meie võimekust teha otsuseid, saada väljakutsetega hakkama. Oma käitumise jälgimisega käib kaasas veel üks asi: kuula ja vaata tähelepanelikult, mida sa suust ja sõrmede alt välja lased. Kurtmine, hädaldamine, katastroofi manamine kipuvad muutuma meie jaoks isetäituvateks ennustusteks. See, mida räägid, sinna suunas õpetad ka oma pead ja keha liikuma.

Igaks juhuks kordan üle ka olulisima küsimuse, mida kriisi ajal endalt ja teistelt jätkuvalt ja pidevalt küsida: mida ma/me edasi teeme? Ja sellele järgneb otsus.