Moelooja Triin Kärblane: minu tee on puhtalt naiselikkuse tee

Triin Kärblane. Foto: erakogu

Moedisainer Triin Kärblane sai esimese Eesti moeloojana oma brändiga Nymf võimaluse esitleda enda värsket kollektsiooni Milano moenädala raames toimunud moe-etendusel “Emerging talents” (“Tõusvad tähed”). Viie disaineri moe-show toimus veebruari lõpus Visconti palees – just vahetult enne seda, kui Põhja-Itaalia koroonaviiruse hirmus end muust maailmast isoleerida otsustas. “Õhtul oli minu elu kõige vägevam sündmus ja siis järgmiseks hommikuks oli kõik otsekui ümber pööratud. Minu jaoks oli see aga testi koht. Tundsin, et olin energeetiliselt tõusnud kuskile väga kõrgele, ja mõistsin, et kõige hullem, mida saan sellises olukorras teha, on selle üleüldise paanika ja hirmuenergiaga kaasa minna, sest siis oleksin sealt taas kolinal alla kukkunud. Ning tegin enda sees otsuse, et ma lihtsalt ei lähe sellega kaasa,” meenutab Triin.

Kohtume Triinuga Nymf Moestuudios Süda tänava idülliliselt rahulikus puumajas. Suurtest akendest avaneb vaade puuokstele ja Triin, kes esimest päeva pärast kahe nädala pikkust inimestega kohtumise vältimist jälle stuudios on, valab meile teed. Selles tema loodud maailmas on kõik aeglane ja ajatu, on võimatu öelda, mis nädalapäev, kuu või isegi aasta parasjagu on. Tema loodud kleidi ei ole mõeldud kestma mitu hooaega, vaid mitu põlvkonda.

Kuidas sa seda teed?

Ma lähen lihtsalt oma rada. Ükskõik, mis siin välises maailmas toimub, ma tunnen iga päevaga järjest rohkem, et minus on nii palju jõudu minna kõigest läbi ja mitte miski ei saa mind enam takistada.

Minu tee ei ole võidelda. Koledust ja arulagedust on siin maailmas niigi palju, aga sellele vastandumine ja võitlemine oleks ainult energia raiskamine. Ma olen valinud käia ilu ja armastuse teed, jagada seda kõrgemat vibratsiooni maailmaga – ja kes soovib sellele teele kaasa tulla, on vägagi oodatud.

Oled pikalt Eesti moemaailmas tegutsenud, aga see oli esimene suur rahvusvaheline üritus. Kes on need Eesti naised, kes on aastate jooksul su kliendid olnud ja kellele rõivaid tehes oled nii kaugele jõudnud?

Panin hiljuti just oma portfooliot kokku ja kohkusin ise ka heas mõttes ära: olen 13 aastaga teinud 36 kollektsiooni. See tähendab minu jaoks 36 ümbersündi mingisse uude olemisse. Iga minu kollektsioon väljendab mu enda kogemist mingis uues võtmes – kas siis mõnes naisarhetüübis või maailmatunnetuses. 

Ehk siis mina muutun, minu looming muutub ja ka kliendid muutuvad. Klient tuleb kaasa täpselt siis, kui mu loomingus väljenduv olemine teda mingit moodi kõnetab ja konkreetsel eluetapil toetab. Päris sellist hullukest klienti, kes minuga terve teekonna läbi oleks teinud, paraku ei ole. Olen ilmselt ainuke. Aga see on ka minu ekstreemne tee.

Mu esimesed kollektsioonid olid kantud tütarlapselikust energiast, mis on tegelikult naiste seas väga levinud, sest just sealt saabki kõik alguse. Siis muutusin järjest sügavamaks, küpsemaks ja kihilisemaks ning selle teekonnaga kaasnesid ka täiesti uued kliendigrupid, kes minuga periooditi kaasas käisid.

Ühesõnaga ma ei tee oma kollektsioone klienti ja tema ootusi silmas pidades. Ega moevoole ja trende järgides. Teen lihtsalt seda, mida olen tulnud siia maailma tegema. Mingit tunnetust kogema, seda oma loomingusse panema ja pakkuda sellega kleidi kandjale võimalust enda naiseks kasvamise teekonda toetada. Ehk siis, kes parajasti haakub minu protsessiga, see liigub kaasa ja täpselt nii pikalt, kui tema enda jaoks õige.

Foto: Ruudu Rahumaru

Võib-olla ei pruugigi asi olla niivõrd selles, et inimesed ei jaksa kogu teed sinuga kaasas käia, vaid et su klient on pigem ratsionaalne tarbija, mitte ületarbija – tal ehk polegi vaja 13 aasta jooksul 36 korda uut kleiti osta?

Ma olen täiesti nõus, et oluline on lihtsalt leida endale rõivad, mis toetavad täielikult su olemust, ja kindlasti ei pea sul olema iga päev uus outfit.

Elan mõtteviisi järgi – ja mitte ainult rõivastuses – omada pigem vähem ja ainult tähendusega asju. Mul on endal mingi eluperioodi peale aktiivses kasutuses kokku umbes viis kleiti. Need on otsekui seda eluetappi toetavad rüüd. Nii ei pea ma hommikul kodust välja astudes mõtlema, kuhu ma päeva jooksul lähen ja kas ma ikka sobin sinna keskkonda või sobitun teistega. Kui väljendada läbi enda riietuse iseenast, ei saa kunagi eksida. Loomulikult etiketireegleid järgides.

Kui aga pidulikumatest kleitidest rääkida, siis kõnetavad need paljuski just selliseid naisi, kes käivad minuga sarnaselt elus oma südameteed, on millegi vägevaga sel teel hakkama saanud ja soovivad seda hetke end väärtustades tähistada. Olgu see siis eneseteostusliku projekti kulminatsioon või siis abielu sõlmimine. Ja mina näen omalt poolt võimalust oma loominguga neid hetki veelgi rohkem väestada ning tõestada, et üks pluss üks ei ole enam lihtsalt kaks, vaid sellest kooslusest plahvatab palju suurem energia.

Kuidas need 36 kollektsiooni on sündinud? Su kollektsioonide ülesehitus pole väga traditsiooniline. Ja lisaks tunduvad need olevat ka küllaltki aastaaegade ülesed.

Mingis suures plaanis püüan ma tegelikult olla väga analüütiline ja otsin läbi oma loomingu seda müstilist tasakaalupunkti – nii iseendas, igas kleidis eraldi kui ka igas kollektsioonis.

Kuna aga minu haare on muutunud üsna laiaks, siis pendeldangi kahe äärmuse vahel – sellise naturaalselt metsiku, sügava ja müstilise šamanistliku olemise ja teisalt väga kõrge vibratsiooniga küllusliku ja filigraanse luksuse vahel.

Ja ma arvan, et kuna ma ei järgi kiirmoe trende ning armastan mingis mõttes väga klassikalist ajaloohõngulist joont, siis NYMF-i kleidid ei ole mitte lihtsalt aastaaegade ülesed, vaid ka aastakümnete või isegi aastasadade ülesed. Ehk siis, nad võiksid olla kleidid, mida pärandatakse põlvest põlve.

Su looming on nii naiselik, kas oled üldse pidanud kunagi vastama küsimusele – teed sa midagi ka meestele?

Olen kunagi teinud, hästi-hästi ammu, oma peigmeestele. (Naerab) Aga see ei ole minu tee. Ei ole ka unisex-tee.

Minu tee on puhtalt naiselikkuse tee.

Naise keha on minu jaoks nii ulmeilus ja tunnen, et saan seda naiselikkust oma loomingu kaudu otsekui ülistada. See ei tähenda kindlasti, et peaksin minema ülepingutatult lilleliseks ja roosaks. Minu praegune looming on pigem küpse ja sügava naiselikkuse väljendus.

Kuidas sa üldse jõudsid selleni, et end just moe kaudu väljendada? Et need pole ehted, raamatud, toit või midagi hoopis muud, mida tahad teha – vaid kleidid?

Tegelikult on nii, et ma polegi oma elus väga palju muud teinud. Ja isegi kui mingitel hetkedel tahaksin alla anda ja sellest kõigest välja astuda, siis mõistan, et olen selles liiga hea, et lihtsalt lõpetada. Et mul on maailma ees otsekui missioon, millest ei saa taganeda.

Mul ei ole tegelikult moekunsti-alast haridust, õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis hoopis rõivatootmist. Aga põhiteadmised on lihtsalt tulnud elust enesest. Lõputust katsetamisest, kogemisest ja iseõppimisest. Vahel ka eksides, aga mitte alla andes.

See kõik on mind tohutult karastanud ja andnud tugeva baasi. Teada ja mõista iga lüli alustades lõigete konstruktsioonidest, modelleerimisest, figuuride iseärasustest, materjalide koostisest ja käitumisest, tarnijatelt hankimisest, õmblusmasinate spetsiifikast, õmblustehnoloogiast, turundusest, sotsiaalmeediast, fotograafiast, moe-show’de korraldamisest, inimsuhetest tööandjana, väljakutsetest väikeettevõtjana, klientide mõistmisest jne jne. Nii et lõpuks ühe ilusa kleidi visandamine paberile tundub kogu selles koosluses kõige lihtsam lüli üldse.

Foto: Indrek Arula

Päris tihti on tunne, et nüüd on küll lagi käes. Et olen elus juba kõike teinud ja kogenud. Näiteks hetkel, kui mõtlen, et viimase kollektsiooni läbi kogesin erinevaid jumalannasid iseeneses – et kuhu siit veel edasi? Aga siis ikka antakse aimata, et avanevad uued uksed, maailm avardub, tulevad uued kihid.

Ja seda mõistan küll, et juba mitmendat aastat hakkab ruum kitsaks jääma. On tunne, et on vaja välja murda. Nüüdseks mõistan, et see väljamurdmine sai tulla Milano moenädala kaudu ja see ei olnud ainult tohutu sooritus-töö materiaalsel tasandil, vaid pigem taustal toimunud vaimne töö. Et olla ka emotsionaalsel tasandil valmis seesuguseks väljakutseks, et jääda isegi seesuguses moemaailma keerises täielikult enda keskmesse. Öeldakse, et ka väga suured head asjad tekitavad stressi, seega peab ka vägevate asjade vastuvõtmiseks end treenima.

Loomingu näitamine selles valdkonnas on ülioluline. Aga on ilmselt suur vahe, kas teha seda Tallinna Moenädalal publikule, kes on su teekonda aastaid jälgida saanud, kes on su fännid – või siis Milano publikule, kes sinust mitte midagi ei tea?

Minu kollektsioonide juures on sõnum ülioluline. Iga kollektsioon kannab oma lugu ja iga kleit oma sõnumit. Eesti publikule olen neid lugusid juba üsna pikalt rääkinud, seega on neil kindlasti eelis, et seda mõista ja puudutatud saada.

Aga täiesti uues keskkonnas ja uue publiku ees on see kindlasti väga suur väljakutse, kuidas rääkida kolme minutiga tavalise catwalk’i formaadis oma 13 aasta pikkune transformatsiooni lugu, Portaali kollektsiooni kontseptsioon ja iga kleidi kui eri Jumalanna sõnum eraldi. Ehk siis minu ülesandeks on kõik need nähtamatud lood, sõnumid ja iidsed tarkused nii tugevasti kleitidesse põimida, et need tulevad lihtsalt tunnetuslikul tasandil välja. Ja ilmselt see toimis ka Milanos. Sest need naised, kes pärast etendust minuga publiku hulgast rääkima tulid, tajusid ja kogesid lisaks visuaalsele ilule ka midagi enamat.

Kas selle talentide show põhjal on võimalik öelda, milline on Euroopa moe tuleviku nägu?

Ma tunnetan, et kõik, ka moemaailm, on praegu suures muutuses. Seda eriti veel praegust kriisisituatsiooni silmas pidades. Üks suur uperpall käib praegu.

Tunnen, et lokaalsed tegijad lähevad taas hinda, hakatakse väärtustama hingestatust, käsitööd, pühendumist ja filigraansust.

Ilu tuleb taas esile. Ja ülimat naiselikkust hakatakse uuesti väärtustama.

Mida sa võiksid tänaseks õpitu-kogetu põhjal soovitada neile, kes ei julge astuda seda sammu, et teha endale südamelähedast tööd? Paljud võib-olla ei teagi, mis see nende tee olema peaks.

Ma väga tahaks, et igaüks küsiks endalt, kas see, mida ta parasjagu teeb, on kooskõlas tema täispotentsiaaliga. Kas ta eneseteostuse karikas on täidetud. Kas praegune töö paneb ta päriselt põlema. Väga paljud inimesed teevad paraku asju välistel mõjutustel, mitte enda sisetunnet kuulates ning arvavad, et neil ei jäägi muud üle. Aga tegelikult on igaühel oma supervõime ja meie asi on see kasutusele võtta. Praegu on just hea aeg end oma tavarutiinist väljas korraks vaadelda ja kaardistada, kuidas võiks edasi tegutseda. Sest teatavasti tuleb ka küllus sinna, kus tehakse päriselt hingega asju.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (93)