Oleks tore selle naise lähedal seista, temaga koos ruumi jagada, olla tardunud samasse hetke, igavesti lähedal.

1.

Lõppude lõpuks jääbki mulle temalt alles ainult üks e-kiri. Selles kirjutab ta muuhulgas nii:

“Mul on üks korduv unenägu. Viibin sõpradega mingis võõras linnas, võimalik et Veneetsias, võib-olla oleme tulnud biennaalile. Korraga astub mingis rahvarohkes kohas, vist mõne näituse avamisel, minu juurde tundmatu mees ja ütleb, et üks väga kuulus inimene tahaks minuga kohtuda. Samal hetkel avastan, et olen oma sõbrad silmist kaotanud, ja palun mehel oodata, sest ei tahaks ilma sõpradeta kuhugi minna, eriti veel kohtuma tundmatu inimesega – mis siis, et ta on kuulus. Aga ma ei kiirusta, lihtsalt jalutan ringi. Sõpru ma ei leia, aga siis meenub mulle kutse ja ma lähen tagasi sinna, kus tundmatu mees mind kõnetas. Aga teda pole, selle asemel on seinal paberitükk, kuhu on kirjutatud midagi stiilis “sa mängisid maha oma elu võimaluse”. Aga kummaline, ma küll tean, et peaksin kahetsema, aga millegipärast ma ei kahetse. Ma ei suuda kahetseda. Ning siis tabab mind teadmine, et mitte tundmatu mees pole lahkunud, vaid ma ise.”

2.

Elost rääkis mulle esimest korda üks kolleeg, kellega meid liitis ühine hobi. Toona oli firma asutamisest möödas mitu aastat ning olime jõudnud heale järjele. Kindel seis võimaldas mul soetada juba päris tuntud kunstnike töid, kuigi vanast harjumusest püüdsime avastada ka tulevasi klassikuid. Noorte kunstnikega oli tavaliselt tore äri teha, kuna nendele tundusid meie pakutud tagasihoidlikud summad vaat et astronoomilised. Mu kolleeg oli näinud Elo töid kunstiakadeemias hindamisel. Kuna toona kuulus Elo mingisse noorte kunstnike gruppi, soovitas kolleeg tutvuda rühmituse Facebooki küljega. Elo pildid jäid kohe silma, kuigi tema lähenemine jättis mulle kummaliselt konservatiivse mulje. Peamiselt loodusmaastikud, mis mõjusid nagu kitšilike tapeetide väljalõiked. Esmapilgul puudus neis igasugune pinge. Aga ainult esmapilgul. Mäletan, et miski sundis mind Elo töid mitu korda üle vaatama ning otsustama, et võimaluse avanedes heidan neile pilgu peale ilma ekraani vahenduseta.

Arvatavasti jõudsin Elo tööd ja eksistentsi ära unustada, kuni Linnagaleriis avati tema esimene isikunäitus. Ekspositsioon koosnes kümmekonnast suureformaadilisest, korduva motiiviga maalist. Teemaks jällegi peaaegu tavaline maastik, kanarbikulise pinnasega männimets, ühtaegu avar ja varjuline. Maalid olid nii suuruselt kui ka sisult peaaegu identsed, välja arvatud üks detail – puude vahel seisev naisefiguur. Ekspositsiooni ühes otsas seisis maal, kus naist oli selgelt näha, Elo oli maalinud ta vaat et helkivaks, nagu põlenuks ta sees mingi tugev lamp. Saali vastasseinal rippus aga maal, millel polnud naist enam võimalik ümbritsevast eristada, ainult lähedale kummardudes võis vaevu tuvastada mingeid piirjooni ning isegi siis ei saanud olla kindel, kas piirjooned asusid pildi pinnal või vaataja peas.

Asi polnud selles, et maastikud olid hästi maalitud, tehniliselt olid Elo tööd alati laitmatud. Naisekuju tekitas mingi ebamugavuse. Ma ei jõudnudki selgusele, kas pidanuksin nimetama figuuri tekitatud ebamäärast tunnet igatsuseks või hirmuks. Oli selge, et külmaks need pildid mind ei jätnud.

3.

Näituse avamisel vahetasin Eloga ka esimesed sõnad. Ta isik köitis mind kohe. Mitte ainult seetõttu, et ta oli – ja olen kindel, et on siiani – ilus naine. Õlgkollased juuksed, terav nina, mis oli vastuolus täidlaste huultega. Etruski nina ja mulatitari huuled, ebasobivatest osistest moodustuv harmoonia. Miski häiris mind tema juures. Temast kiirgas mingit imelikku eemalolekut, mis oli nii tugev, et see tundus alguses ebasiiras. Ma ei mäleta, millest me õieti rääkisime, mu kolleeg tutvustas meid, arvatavasti tegin paar komplimenti ja kogu lugu, avamistel teadupärast väga sügavaid vestlusi ei sünni.

Toona kirjutati ajalehtedes uutest näitustest päris palju ning Elole pöörati ootamatult palju tähelepanu. Arvamusi oli seinast seina – leiti, et tema lähenemine on ajast ja arust,  eksistentsialismiga ei saavat katta asjaolu, et Elo maalidel puudub aktuaalsus. Keegi nimetas seeriat lausa “topograafiliseks frigiidsuseks”, Elot ennast aga “vaese mehe Toomas Vindiks”. Teisalt ülistati Elo maale selle eest, et ta tõi figuratiivsusse tagasi sõnumi, ilma et oleks pidanud andma järele tehnilises täiuslikkuses. Otsustasin selle poleemika valguses endale ühe neist maalidest soetada. Kohtusime galeriis. Ta ligines mulle reipalt, näol talle omane eemalolev ilme, otsekui ei puudutaks see kõik eriti teda. Küsisin hinnakirja, Elo vastas, et seda pole. Tahtsin teada, kas tal on hinna osas mingeid ootusi, Elo ütles, et sõltub mu valikust. Käisin tükk aega ringi ja laususin siis:

“Ma peaksin nad kõik ära ostma, sest need on ju ühe ja sama loo osad.”

Elo naeratas ja vastas: “Iga pilt kujutab küll sama lugu, aga võib-olla jutustatakse iga kord lugu üle. Umbes nagu ühel asjal võib olla lugematu hulk paralleelversioone, detailideni sarnased, aga omavahel kokku ei puutu.”

Ma ei osanud midagi öelda, Elo jutt tundus pisut kunstlik, kenitlev. Elo uuris mu nägu ja lisas: “Lugu on ainult siis elus, kui ta muutub. Ükskõik millise maali sa võtaksid, võtad sa selle muutuvuse kaasa. Püsivus on püsivalt ülehinnatud.”

Tunnistan, et see kõik tundus pisut liiga kõrgelennuline, olgugi et Elo polnud kahtlemata mingi kontseptualist. Vaatasin teda. Mul on siiani tema kuju selgelt silme ees. Tal olid jalas paksude kontsadega talvesaapad, mis jätsid pahkluud paljaks, mistõttu oli kingaääre kohal näha mustrilise siidi kitsast riba, ning tihedalt ümber jalgade istuvad teksad. Seljas kandis ta halli, põlvini ulatuvat villast mantlit. Ta mõjus ühtaegu tavaliselt ja elegantselt. Ma pole kunagi suutnud luua afääridest pikemaid suhteid, aga tol korral sain selgelt aru, et olen sellesse naisesse armumas. Oma mõtete peletamiseks ütlesin:

“Kas sellepärast kaobki see naisefiguur lõpuks ära?”

Elo naeratus süvenes. “Aga miks sa arvad, et ta ära kaob?”

“Kas siis ei kaogi või?”

Elo kehitas õlgu ja ütles: “Oleneb, mis otsast vaadata.”

4.

Olgu kohe öeldud, et Elo ei vastanud mu tundeavaldustele. Ma pole teda isegi kunagi suudelnud. Üldiselt on nii, et kui naine ütleb “ei”, siis ma aktsepteerin seda. Osalt ka seetõttu, et olen harjunud armastama naiselikkust rohkem kui ühtegi konkreetset naist. Kindlasti oli Eloga alguses sama lugu. Aga nüüd, kui olen juba üle kuuekümne ja Elo ligineb viiekümnendale sünnipäevale, olen aru saanud, et kui ma üleüldse kedagi armastanud olen, siis oli – on – see Elo. Kui küsida, et miks, siis sellele ei oska ma vastata teisiti, kui tuues mõned näited, mida ma ei suuda oma elu lõpuni unustada.

Võtkem kas või see, kuidas ma Elolt ühe selle kaduva – või ilmuva – naisega maastikumaali lõpuks ära ostsin. See juhtus paar nädalat pärast näitust, tema ateljees. Asi polnud hinnas, olgugi et Elo ei tundunud mu pakkumisest üldse elevusse sattuvat, mistõttu pidin jälle suruma maha tunde, et ta teeskleb. Ei, tõeline üllatus tuli alles siis, kui olin maali välja valinud ja selle omanikuks saanud. Pilt oli üks sellest otsast, kus naine hakkab juba puude vahele kaduma – või sinna ilmuma. Vaatasime koos maali ja korraga ütles Elo:

“Kui tahad, võin ma sind ka maalida.”

“Mida?”

“Võin maalida sinu sinna pildile. Ükskõik kuhu. Aga mitte esiplaanile. Kuhugi taamale, puude vahele. Näiteks sinna, kus on naine.”

Ettepanek ajas mind segadusse. Nagu oleks ta pakkunud välja midagi taktitundetut. Nagu tahtnuks ta kuidagi maali ära rikkuda. Ma pobisesin, et aitäh, pole vaja, aga nüüd – nähes seda maali iga päev oma magamistoa seinal – olen hakanud kahetsema. Ma olen nimelt üha rohkem veendunud, et naisekuju maalil on Elo ise. Või kui ei olegi, siis on temas igatahes midagi Elost. Oleks tore selle naise lähedal seista, temaga koos ruumi jagada, olla tardunud samasse hetke, igavesti lähedal.

Mäletan hetke, kui mu kahtlused, et Elos on midagi ebasiirast, hakkas murenema. Olin just lugenud Eesti Ekspressi, mille kultuurilisa oli hakanud avaldama intervjuusid eesti kunsti “tulevikutähtedega”, ning avastasin, et kümmekonna noore kunstniku hulgast puudus Elo nimi. Ütlesin Elole, et minu meelest peaks tema kindlasti seal olema, aga Elo vastas, et ta oli Eesti Ekspressile ära öelnud. Ma ei suutnud uskuda oma kõrvu.

“Miks küll? Kui üldse keegi, siis sina!”

“Seda küll.” Elo ütles seda sellise rahuga, et tema otsus intervjuust keelduda tundus eriti veider. Sellega toona meie vestlus piirdus, ma ei osanud arutelu kuidagi jätkata, nüüd saan aru, et vajasin järelemõtlemisaega. Olin kommunikatsioonifirma osanik, aga pidin korraks aja maha võtma. Kui õigesti mäletan, pakkusin Elole paar nädalat hiljem toetust, mille ta viisakalt tagasi lükkas.

“Ma ei saa aru,” ütlesin. “Sulle ju meeldib maalida.” Elo noogutas. Jätkasin: “Sa võiksid saada oma alal väga edukaks. Ma tean, et päriselt edukas saad sa olla ainult siis, kui teed asju, mis on sulle omased. Maalimine on sulle omane, kas pole nii?”

Tundus, et mu argumentatsioon sundis Elo järele mõtlema. Lõpuks ta ütles: “Võib-olla, aga ma pole kindel, kas edukus on mulle omane.”

Pidin paluma tal täpsustada. “Noh, jube palju räägitakse sellest, et sul peab olema julgust erineda. Olen sellega nõus. Mind ei huvita kaasaegse kunsti sotsiaalsus või eksperimentaalsus. Samuti on mul raske leida kunstist igavamat asja kui eneserefleksiivus. Kogu see abstraktsionismi või kontseptualismi rüütatud eneseimetlus. Kujutis kui eesmärk. Mina tahan lihtsalt maalida, maailmale vastata. Mu kriitikutel on osaliselt õigus, et ma tõlgin oma sisemised soovid või hirmud lihtsalt värvidesse ja kompositsiooni, muud trikki siin polegi. Nii et erinemisest ma saan aru.”

“Okei,” kostsin. “Milles siis asi?”

“Selleks et erineda, on vaja jube palju esineda. Peaaegu nii, et julgus erineda tähendabki ühtlasi julgust esineda. Aga mina ei taha esineda. Minu nägu ei ole minu pilt. Pildist piisaks, kuigi ma ei maali selleks, et maale esitada. Ma tahan selgusele jõuda.”

“Ja oled sa siis selgusele jõudmas?”

Elo naeratas. Peab tunnistama, et tean maailmas tema naeratusest vähe ilusamaid asju.

5.

Ühel päeval lahkus Elo Eestist, kuigi pisut täpsem oleks öelda, et ühel päeval oli ta lihtsalt läinud. Kõik sai alguse tema soomlannast sõbrannast, kellel oli New Yorgis isikunäitus ja kes kutsus Elo endale assistendiks. Seal viibides tutvus Elo kohaliku mustanahalise galeriiomanikuga, kellega nad aasta hiljem abiellusid. Ta elab kusagil Lower East Side’is, töötab oma mehe galeriis tavalise sekretärina ning kasvatab kaht last. Minuga suhtleb ta harva. Mul on saanud harjumuseks talle aeg-ajalt pikki e-kirju saata, mõnele neist ta ka vastab, olgugi et pihiema rollist pole ta vist vaimustuses, samuti ei reageeri ta mu komplimentidele. Hiljuti tabas mu meilikasti mingi viirus, mis hävitas suurema osa kirjavahetusest, Elo kirjadest säilis vaid üks; see, milles ta kirjeldab oma korduvat unenägu. Mu veendumus, et Elost pidanuks saama tunnustatud kunstnik, pole teostunud ning kõige raskem ongi olnud leppida asjaoluga, et Elo tundus suhtuvat oma läbilöögivõimalustesse külmemalt kui mina ise.

Ent see väike lugu, millesarnaseid on maailmas miljoneid, sisaldab veel üht väikest pööret. See on seotud ühe mu lemmikfotograafi Johan Armiga. Arm õppis nooruses maastikuarhitektiks, mistõttu mõjuvad tema linnafotod peaaegu nii, nagu oleks jäädvustatud ruum kogu täiega tema enda lavastatud, kõik majad kaasa arvatud. Paar aastat tagasi avati Kunstihoones Armi suur näitus New Yorgist. Kõndides seal ringi, köitis mu tähelepanu suhteliselt väikseformaadiline foto pealkirjaga “8. avenüü ja 51. tänava ristmik”. See kujutab õhtust tänavanurka, mille vasaku poole täidab mingi idamaise restorani vaade. Läbi klaaspinna on näha laudade taga istumas paari üksikut inimfiguuri, kes meenutavad pisut Edward Hopperi öösorre. Mäletan, kuidas kummardusin lähemale, et uurida üht õlgkollaste juustega naist. Tardusin. Olen siiani veendunud, et tegu on Eloga. Johan Arm vannub, et ta küll tunneb Elot pealiskaudselt, ent pole temaga New Yorgis kordagi kohtunud. Mind ta ümber veenda  ei suutnud. Ostsin foto ära, olgugi et Armi tööd pole ammu enam kõige odavamate killast ning minu rahaline seis ei luba pärast osalusest loobumist enam eriti laia joonega metseenlust.

Aga see pole veel lõpp. Asi on selles, et… millalgi hakkas Elo ähmastuma. Ilma naljata. Praeguseks olen kindel, et ühel päeval on ta fotolt kadunud, juba praegu on hakanud restorani tagumine sein temast läbi kumama. Alguses ei uskunud ma oma silmi, võrdlesin fotot magamistoa seinal rippuva maaliga, tassisin viimase lausa foto kõrvale. Naisega männimetsas pole toimunud mingit muutust, Elo aga kaob – nagu lahkuks ta restoranist molekulikaupa. Molekul sekundis. Kirjutasin Armile, tegin fotost mitu ülesvõtet ja saatsin talle. Arm ei osanud fenomeni seletada, ta käis isegi fotot vaatamas, otsisime tulutult mingeid defekte, lõpuks pakkus Arm, et laseb mulle uue koopia teha. Kohe, kui tema pakkumist kuulsin, sain aru, et see on viimane asi, mida tahtnuksin. Jäin mõtlema, miks. Ainus loogiline vastus tundub, et foto väljavahetamine tunduks mulle miskipärast Elo reetmisena. Muide, korraks hakkas mul hirm, et äkki on figuuri ähmastumine seotud mingi terminaalse haigusega. Kirjutasin Elole ja küsisin, kas kõik on hästi. Vastus oli rahulik, temale omaselt ühtaegu sõbralik ja jahe. See rahustas mind ja tegi muidugi kurvaks ka, nagu vastamata armastus ikka.

Armi fotol toimuvast anomaaliast ma Elole muidugi ei rääkinud. Mitte ainult seetõttu, et ma ei tahaks kuulda, kuidas ta kinnitaks Armi sõnu, väites näiteks, et pole 8. avenüü ja 51. tänava nurgal kunagi käinud. Tegelikult olen aru saanud, et Elol tuleb lasta minna oma teed – lõppude lõpuks võibki olla nii, et üle kõige armastan ma tema tabamatust. Nii et kui tahab, siis kadugu. Pealegi, mida rohkem ta ähmastub, mida ilmsemaks muutub tema kadumine, seda selgemalt ma teda näen.

Jan Kaus

Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (23)