Igal inimeste rühmal, olgu tegu siis pere või töökollektiiviga, on üks ebamugav, keeruline või pingeline vestlus, mida pole peetud, aga mis tuleks kindlasti ära pidada. Mis probleemist rääkimist teie väldite – mis on teie elevant toas?

Võib-olla on probleemiks palk, kellegi aja või pingutuste iseseenesestmõistetavalt võtmine, eesmärgid, kellegi mahajäämus või mõni muu pingeid tekitav teema. “Mõelge, mis võiks olla see raske vestlus, mida inimesed teie ümber peaksid pidama – mis on see probleem, mis ei lase neil saavutada seda, mida nad tahavad,” ütleb Adar Cohen, Illinoisis töötav konfliktilahendusekspert ja Civic Leadership Foundationi kaasasutaja TEDxKeene Talkis. “Ma usun, et nad võivad olla selle saavutamisest vaid ühe vestluse kaugusel, aga nad ei pea seda vestlust… või nad on proovinud ja see pole hästi läinud.”

Inimesele on loomuomane keerulistest vestlustest hoiduda. Osalt seetõttu, et need on rasked, ja teisalt, kuna me kardame, et sellised vestlused võivad olukorra veel hullemaks teha. Oma töös, aidates väga erinevatel organisatsioonidel (sh ettevõtetel, erakondadel, õiguskaitseorganitel, haiglatel, gängidel) nii USA-s, Põhja-Iirimaal kui ka Lähis-Idas läbirääkimisi pidada, on Cohen näinud kõikvõimalikke põhjusi, mis takistavad meil suud puhtaks rääkimast. Ent kui me jäämegi neist vestlustest kõrvale hiilima, siis “põhjustab see tuska, suhtlemine väheneb, pinge tõuseb, usaldus haihtub ja koostööl on lõpp,” ütleb Cohen.

Siis, kui tahe ja julgus elevandiga tegeleda on saavutatud, tuleb astuda mõned olulised sammud, mis tagaksid selle, et arutelu oleks tulemuslik – sageli tuleb selleks teha asju, mida ei oskaks oodata ega ette kujutada. Cohen toob välja kolm reeglit, mis aitavad keerulisi vestlusi juhtida.

1. Liigu konflikti suunas, mitte sellest eemale

Oma TEDxKeene Talkis räägib Cohen ühest koosviibimisest, mida ta juhendas Chicago Cook County vanglas, kus on üle 6500 kinnipeetava ja mis on üks USA suurimaid vanglaid. Eesmärk oli arutada, kuidas saaks inimesi pärast vanglast vabanemist kõige paremini toetada ja vältida seda, et nad uuesti kriminaalõigussüsteemi ei satuks. Koosviibijate seas oli väga erinevaid inimesi – endised gängiliikmed, ärijuhid, vanglaametnikud, vaimulikud, sotsiaaltöötajad, šerifiabid, linnaametnikud – ja nad polnud harjunud üksteisega koostööd tegema. Arutelu algas ja see oli jube. “Ükskõik mida ma proovisin, miski ei töötanud,” ütleb Cohen. “See rühm inimesi ei suutnud üksteise kõrval istuda, ei vaadanud üksteisele otsagi… See oli kõige raskem vestlus, mida olen üldse juhtinud.”

Cohen oli meeleheitel. Esimese vahepausi ajal, meenutab ta, “läksin vanglaametniku juurde, kes polnud terve hommik ühtegi sõna paotanud, ja lihtsalt tegin proovi. Püüdsin teda ergutada ja ütlesin: “Kuule, vennas, mis ma peaksin tegema, et sa oma suumulgu kinni paneks?”… Ma liikusin konflikti suunas. Ja imekombel ta ei löönudki mind mättasse. Ta hoopis naeris.” 

“Konfliktis on info, ja kui konflikt hästi lahendada, on see võimalus,” ütleb Cohen.

2. Käitu, nagu sa ei teaks olukorrast midagi, isegi kui tead

Cohen räägib, et pärast seda, kui ta sai vanglaametniku naerma, “küsis ta temalt: “Mida inimesed sinu tööst valesti arvavad?” Ümberöeldult tähendab see “Kuidas sind valesti mõistetakse?”… Ja mehe näoilme muutus. Ta nägi välja nagu hoopis teine inimene ja ütles: “Inimesed arvavad, et minu jaoks on see normaalne – inimesi terve päev puuris hoida. Minu töös pole midagi normaalset.””

Kui paus sai läbi, küsis Cohen vanglaametnikult sama küsimuse uuesti – kuid tegi seda seekord kõigi ees. Ametniku otsekohesus mõjus teistele innustavalt.

“Nüüd olid ka teised valmis oma arvamust avaldama ja kuna mina ei teadnud asjast midagi, küsisin aina küsimusi edasi,” ütleb Cohen. “Ükshaaval said kõik kirjeldada oma igapäevatööd, kellast kellani rahmeldamist, mis tähendab seda, et kõik said kõigi poolt ära kuulatud. Minu naiivsed küsimused tegid võimalikuks selle, et nad kuulasid üksteist.”

“Küsi inimestelt nende kogemuste kohta küsimusi ja kuula, mida nad räägivad,” selgitab Cohen.

“Kuna sa kuulad, siis öeldakse olulisi asju, ja mida paremini sa kuulad, seda paremini kuulavad omavahel vestlevad inimesed ka üksteist.” Kui sa midagi ütled, jää oma kogemuste juurde – ära anna järele soovile pakkuda nõu või kommenteerida või rääkida kellegi teise nimel. “Vali pikem tee,” ütleb ta.

3. Vaiki, eriti alguses

Vaikus võib olla üsna suur väljakutse – enamik meist kipub ebamugavaid vaikusehetki kohe jutuga täitma –, aga see võib viia ka selleni, et inimesed hakkavad rääkima, eriti need, kes pole veel midagi öelnud. Kui õpime end vaikuses mugavalt tundma, võib see viia sügavama, tähendusrikkama suhtluseni. Cohen ütleb: “Olen näinud, et ühed suurimad läbimurded väga keerulistes vestlustes on tekkinud just põgusast vaikusehetkest. Ära kiirusta kõiki sellest kohmetust hetkest ise rääkima hakkamisega päästma; sinu töö on neile näidata, et see hetk on normaalne.”

Cohen räägib anekdoodi ühest enda juhitud vestlusest Põhja-Iirimaa vastandlike gruppide vahel.

“Ühel kohtumisel kuulsime järsku kõnelemas meest, kes polnud varem rääkinud. Ta jutustas oma kogemusest uustulnukana Belfastis. Kuidas ta seisis pärast väsitavat päevatööd bussis ja järsku piiras trobikond mehi ta ümber. Nad tulid talle väga lähedale, sosistasid koledaid ähvardusi. Nad hoidsid teda kinni, ja ta seletas, kuidas ta süda peksis ning ta hoidis bussi käsipuust kinni ja ootas, kuni buss peatub, et ta saaks välja joosta. Ta kartis oma elu eest, rääkis ta kogu rühmale, ja ta oli lootnud, et Somaaliast Põhja-Iirimaale immigreerumine tähendaks, et ta ei pea enam kunagi oma elu eest kartma.

Ruum jäi haudvaikseks. Kõik kuulsid teda – protestandid, katoliiklased, järsku polnud sel enam tähtsust. “See on lubamatu,” ütles üks. “Belfast ei ole selline,” ütles teine. “Me ei taha, et see nii oleks,” lausus kolmas.”

Kõikjal maailmas töötades on Cohen näinud, kuidas vaid üksainus vestlus võib elusid muuta: avades ukse, et vaadata maailma uuel viisil, teha koostööd, mis näis varem võimatu; ja avades ukse andestusele, mõistmisele ning ühisosa leidmisele. Igaüks meist, ütleb ta, võib niiviisi maailma muuta. “Vestlused loovad tulevikku. Kas me neid peame või mitte ning kuidas me neid peame, oleneb meist.”

Allikas: Ideas.ted.com Tõlge Egle Taklai