Hedvig Hanson: “võtaks end kätte, aga kas tasub käsi määrida?”

Foto: Pixabay.com

Olen elus palju mõelnud tõest. Ja aususest, mis on ju tõe teine nimi. Kui pole tõde, pole ausust, kui pole ausust, pole tõde. Liiati pole sel juhul ka julgust. Sest vale vajab varjamist, varjamine varjumist.

Inimsuhetes olen põrkunud ikka nendesamade küsimustega. Mulle on olnud raske mõista, miks on raske olla aus. Sest olles ebaaus, pöörame selle vale kõige rohkem iseeneste vastu. Vale koguneb nagu mädapaise ja mürgitab valetaja enese. Leevendust saab tuua vaid paise avamine, puhastamine.

“Valel on lühikesed jalad”, öeldakse. Ja teisalt ulatuvad need valejalad väga sügavale, see tähendab, nad tekitavad tagajärgi, sasipuntraid, mida annab harutada. Tihtilugu poovad need sasipuntrad eelkõige valetajat ennast. Riukalikul viisil tekitab üks vale teist ja kui me seda valet ise läbi ei lõika, oleme ise ühel päeval valed, me ei tea enam, kes me kunagi olime, kelleks me saame. See on nagu iga teinegi hävitav sõltuvus. Võib vist öelda, et valetaja on haige inimene, kes vajab abi. Aga abi saab tulla vaid läbi tunnistamise iseendale ja eneseparandamise.

Valel ja valel on muidugi vahe. Justkui. Otsene vale on ühtmoodi valus, varjatud, mahavaikitud vale aga pole oma olemuselt tegelikkuses vähem vale.

Vahel on valet raske märgata. Võime elada kaua vales, meelepettuses. Aga midagi ometi käärib tasapisi. Tegelikkuses peame olema vale suhtes tähelepanelikud iga päev. Suhetes teistega ja ka iseendaga. Öeldakse ka, et kes pole iial valetanud, ei oska ka aus olla. Sest selles vale vangistuses saad tunda kui ebamugavalt kitsas sul on ja sa tahaksid avaramat elu…selleks pead muutuma.

Valetamise all pean silmas ka vales elamist. Ausus omakorda tähendab mulle mõistmist, läbi- ja ettenägelikkust, tundlikkust. Vahel aga ei pruugi vale olla kellegi suhtes pahatahtlik, see võib olla tingitud teadmatusest või – teada mitte saada tahtmisest. Mitte julgemisest.

“Õndsad on vaimust vaesed!” kõlab tuntud ütlus. Tegelikkuses ma sellele alla ei kirjuta. Mõistan küll, et õndsus võrdub ses ütluses tõest möödavaatamisega kuid sügav õndsus peaks seisnema just nimelt teadasaamises. Jah, tõde võib olla valus. Paljud ei peagi tõde vastu. See võib olla ehmatav, karm, tunduda ebaõiglane, käristada lõhki suhteid, inimhingi. Rikkuda elusid!

Pooltõdedes elamine tundub turvalisem. Võib vist õelda, et tõde on tugevate jaoks. Ja tõsi see on, et äärmuslikku tõde taotlevaid peetakse tihti hulludeks, nad on ebamugavad neile, kes tõde ei talu, kes sooviksid elada mugavamat elu. Vale mädapaisetega elamine ei saa olla kuidagi mugav, niisamuti nagu ei pruugi olla mugav täistõde.

Nii valimegi enamjaolt “kuldse kesktee” – mida talume, selle valime. Kui on vaja kasutada “hädavalet”, siis ei pea me seda suureks patuks. See võib aidata meil teinekord ellu jääda. Aga kui siiski juhtub, et inimene jääbki elama nõnda, et ta pigem läheb teisele poole teed, kui Tõde vastu tuleb, teda küll märgates, aga samas teda vältides? See toob kaasa ikka uusi põgenemisi, sest Tõel on kombeks kimbutada – ta on nagu ootamatu, tihti kutsumata külaline. Isegi kui ta ära ajad, elab ta edasi ja ilmub ühel või teisel moel uuesti. Sellisel juhul tuleb tõele näkku vaadata. Iseendale näkku vaadata. Mida Tõde tahab öelda?

Loomulikult on inimtaluvusel piirid. Enamik meist ei suuda võidelda suurte maailmavaledega, ent iseendas ja suhetes lähikondlastega peaksime seda suutma. Tõe vältimisega ilmneb tegelikult teine ohtlik tunne – viha. Tõsi, vihaga võideldakse ka vale vastu ja viha on tugev jõud, kui see on suunatud õigesti, on sel energiat ja võimet asju paremaks muuta. Või siis halvemaks. Nii nagu kõikide äärmuslike tunnetega.

Miks valime vale?

Miks me siis ikkagi valime tihti vale? Olgu siis väiksem või suurem vale? Teisiti küsides – miks me end peidame? Miks me kardame avaldada iseennast, oma tundeid, soove?

Üks põhjustest on inimlik – me tahame end näidata parematena kui oleme.

Kasvõi füüsilises plaanis. Kui me räägime kehalisest alastusest, siis ka seda me varjame – sest me pole oma kehadega tihtipeale rahul. Tänapäeval on selge näide telefoni fotoäpid, mis teevad meid siledamateks, saledamateks, särasilmsemateks. Kui näeme endast ideaalpilti, saame seda teistelegi näidata ja hetkeks on rahutus maas. Oleme näiliselt õnnelikud. Kuni järgmise hetkeni, kui end peeglist näeme. Väliselt on isegi kergem end ideaalilähedaseks tuunida – me võime treenida oma keha, pidada dieeti, käia ilusalongides või lasta ilukirurgial “puudusi” korrigeerida. Selline tulemus võib meid petta kauem kui tuunitud foto, ent tegelikkuses on ka selle soovi taga – olla täiuslik – ikkagi hirm, et meid ei võeta vastu sellisena, nagu me tegelikult oleme.

Palju hullem on olukord sisemise minaga, sest kuigi seda peita näib kergem kui välist, teeb see ometi meile veel rohkem tuska. Ta tekitab ebakindlust. Võime minna oma sisemiste deemonite varjamisel niikaugele, et räägime üht, teeme teist. Väliselt jätame meeldiva mulje, sisimas oleme lõhestunud. Pole siis ime, et pool maailma on depressioonis, agressioonis ja suurt osa me lihtsalt ei näe. See rahulolematus toimib varjatud kujul. Ka pereisa, kes justkui on hoolitsev mees, võib ühel päeval plahvatada ning teha midagi, mida keegi ei oodanud. Miks siis nii tihti me nurjume, püüdes samas parimat, ideaali, püüdes teha head, jõuame hoopis hävinguni?

Sest me ei julge olla ausad.

Me ei söanda tunnistada oma nõrkusi, oma väsimusi, oma sõltuvusi. Me kardame saada süüdimõistetud. Teiste poolt. Aga eelkõige iseenda poolt. Äärmuslikkus varjamisel seisneb aga asjaolul, et sel on oht kuhjuda plahvatusohtlikuks.

Mulle tundub, et ainus variant oleks aeg ajalt auru välja lasta. Teisisõnu – väljendada iseeend. Nutta kui on valus, naerda südamest, kui oleme rõõmsad, ka karjuda kui oleme vihased, rääkida, kui miski pakitseb, kuulata, kui teisel on raske, jagada, vastu võtta, olla kohal, puhata, kui oleme väsinud. Olla üksi kui seda vajame, paluda lähedust, kui meile ei märgata seda pakkuda ja meil on sest puudus…pidevalt tasakaalustada. Et valud ei kuhjuks, et meie parimad küljed, meie anded ei kuhtuks…

Keegi meist pole ideaalne ega eksimatu. Ometi, me tahame end sellistena näidata. Meil on raske tunnistada, et me vahel vajame abi. Et me oleme eksinud. Meil on raske paluda vabandust. Ja raske andeks anda. Kust tuleb see, et me ikka ei oska. Leppida, et oleme inimesed. Sest meie vanemad ei osanud, sest meie vanavanemad ja vaevalt et nende vanemadki oskasid. Vähesed oskavad.

Loomulikult on leppimise teine äärmus käega löömine, pohhuism, suhtumine, et ma ei peagi paremaks muutuma, olengi selline ja kellele ei sobi, tema viga!

See jultumus on taas üks arguse vorme. Sest tõeline julgus nõuaks endasse vaatamist. Selge see, et kõigile ei saagi meeldida, aga sa peaksid meeldima endale, päriselt ja ka oma kõige lähedasematele. Sest nemad peegeldavad sind kõige ehtsamalt tagasi. Endaga tegelemine, iseenda ja oma lähedaste nimel, olekski ülim armastuse vorm. Sest armastus pole midagi, mida me illusioonis ette kujutame – et kui on õige, peab niisama toimima! Mida paljud tahavad uskuda. Tegelikkuses saab päris armastus alguse tihtipeale just murdehetkedest, pettumustest, tõest! Lihtsuses on oma võlu, aga see pole muutumatu olek. Meile antakse pidevalt uusi ülesandeid elus, kes ära ei lahenda, jääb istuma, jääb lahendamatust koguma.

Tõelise rahulolu iseendaga leiab argipäevast

Nii nagu peame end iga päev pesema, et me oleksime meeldivad enestele ja teistele, et oleksime terved, nii peame puhastama igapäevaselt ka oma sisemist ruumi. Minu arvates on küll selge seos välise ja sisemise vahel – kui inimesel on elamine totaalselt segi, kui tema enesekasimise harjumused on kaootilised, on kaootiline ka tema sisemine elu. Sealgi valitseb korralagedus ja tahte puudumine ja möödavaatamine. Nende asjade edasilükkamine, neist mööda hiilimine võib viia selleni, et nii otseses kui kaudses mõttes on selles segaduses teinud putukad (bakterid!), loomad (meie sisemised loomad) ja linnud (pead segi ajavad mõjutajad) endale pesa – me alistume stiihiale ja kaome, olles jätnud endast maha kaose! Mida tihtilugu tuleb teistel koristada.

Meenub Arvo Valtoni irooniline mõistemäng: “Võtaks end kätte, aga kas tasub käsi määrida?”

Ja jõuabki ring lõpuks iseendaga mitterahulolemiseni, varjamiseni, valetamiseni. Et kuidagi sobituda muu maailmaga. Aga ega ikka pikemas perspektiivis sobitu. Me õpime kogu elu. Me muutume ajaga ja eesmärgid, eeskujud muutuvad koos meie arenguga. Kes arengus maha jääb, on varem või hiljem kimbatuses, vaenujalal iseenda ja ümbritseva maailmaga.

Väidan, et Tõde on ainus tarkuse tee. Julgus ja Ausus on Tõe vennad. Kuidas elada nii, et tõde poleks talumatu ja valus – tuleb endaga tööd teha! “Tee tööd, siis tuleb armastus”, ütlesin tänagi ühele mehele tänaval, kes laisalt ohkas, et peab tööle minema.

“Ei ta tule!”, vastas ta alistunult ja rehmas käega. Mina aga omakorda vastasin, et töötegemine, argipäev, ongi tõeline armastus. Ning et see, mida ekslikult armastuseks peetakse, ei ole seda mitte. Tõeline armastus tuleb ikkagi rahulolust iseendaga ja iseenda tehtuga. Mida külvad, seda lõikad. Selle peale vastas mees, et ta ei jaksa nendele asjadele mõelda.

Aga tasuks mõelda. Tasuks end harida ja kasida. Iga päev pesta väljast ja seest. Tõe, mugava alastuse ja armastuse nimel. Hetke õiterohke loodus peaks meid selles sümboolselt toetama. Kes tahab kanda õisi, peab oskama ja julgema ka viljade eest hoolitseda. Alles see on tõeline magusus. Õnn tehtud tööst. Armastus tulebki hiljem, kuigi see on vist jällegi inimlik – teda kohe oodata…

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (36)