Pärast NO99 sulgemist on Tiit Ojasoo keskendunud välismaa lavadele. Sügisel esietendub tema ja Ene-Liis Semperi lavastus “Julia” Venemaal, ühes sealses mainekamas teatris BDT-s Peterburis, mis on üldse tema esimeseks tööks venekeelses ruumis. Intervjuus tuleb juttu sellest, kuidas saksa ja vene teatris töötamine välja näeb ja mille poolest välismaine publik eestlastest erineb.

Kohtume 31. oktoobril (2019 – toim.), täpselt aasta tagasi tegite teatavaks, et NO99 läheb kinni. Kuidas see aasta möödunud on?

Tõsi või? Ongi aasta! Öeldakse, et teater eksisteerib ajas. Selle all mõeldakse üldjuhul seda, et teatrit ei saa kuidagi säilitada, aga kinofilmi saab vaadata ka saja aasta pärast. Oluline aspekt pole siiski talletamise küsimus, vaid teater on ajalik, sest ta saab võimalikuks mingisugusel ajahetkel. See teater, mis me siin tegime, oli võimalik konkreetses poliitilises ja sotsiaalses kontekstis, vaimustuses ja lootuses, mis oli Eesti ühiskonnas olemas, kui NO99 loodi.

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on Edasi kaasautor. Tal on kõrgharidus ajaloo ja politoloogia erialal ning 10-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (33)