Kuulasin hetk tagasi jälle Urmas Alenderi laulu “Teisel pool vett”. Võimas laul Lehte Hainsalu nukkerilusatele sõnadele. Luuletaja on need sõnad kirja pannud oma pool sajandit tagasi ühelt Kirjanike Liidu koosolekult koju jõudes, pettununa sellest, kui palju on inimeste vahel lahutavat vett.

Tundub, et kogu aeg on meil, inimestel, mingi vesi vahel. Aga need kaks seal laulus – need vähemalt hüüavad teineteist ja üritavad teineteiseni jõuda. Nad on küll lahutatud, kuid kuulevad teineteise häält ning otsivad sidet. Nad küünitavad üle vete teineteise poole, ent kuna mõistus on peas, siis jäävad jalad kaldale kinni ning käed ei ulatu puudutama.

Aga kuigi pimedus tuleb peale ning nad ei jõua teineteiseni, on nende olukorras midagi helget: nad teavad, et nad vajavad teineteist. Nad jooksevad mööda kallast ja otsivad silda. Hullem on, kui enam ei tea ega otsi.

Lugematul arvul on veelahkmeid, mis meid üksteisest lahutavad. Need näivad üha reljeefsemalt välja joonistuvat. Ehk on viga meie nägemisvõimes?

Tosina aasta eest anti helilooja Arvo Pärdile Saksa-Poola linnas Görlitzis üle Sillaehitaja auhind, mida omistatakse väljapaistvatele isiksustele, kes on aidanud kaasa Euroopa rahvaste vahele silla ehitamisele ning paremale üksteisemõistmisele. Helilooja lühike kõne on ajatu ning ütleb tähtsaima nii inimeseks olemise kui ka jõulusündmuse ehk Jumala inimesekssaamise kohta. Nõnda sobib see hästi jõulupühade epiloogiks, eriti kui arvestada, et epiloog on eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt miski, mis “annab kokkuvõtte ja tutvustab tegelaste edasist saatust”.

Arvo Pärt tunnistab, et oli oma muusika ilmaletuleku paiku üle kõige ametis sellega, et seesmiselt iseennast jalule aidata. “Mul tuli leida seisund, milles oleksin võimeline looma mind rahuldavat muusikakeelt, olin ühe kõlasaarekese otsinguil. Ühe “koha” otsingul sügaval minu sees, kus – ütleme nii – saaks võimalikuks dialoog Jumalaga. Selle koha leidmine sai minu eluülesandeks. Ma olen kindel, et selline vajadus on igal inimesel – teadlikult või alateadlikult, ning võib-olla te mõistate, millest ma siin räägin.”

Oma mõtete selgitamiseks räägib helilooja rastertunnelmikroskoobist. Kui vaadelda selle abil mingit ainet või eset, võib läbi erinevate suurenduste staadiumide liikudes avastada mateeria vaatlemisel kujuteldamatuid ning kaootilisi, segapudrulaadseid “maastikke’”. Ent kusagil kolmekümnemiljonilise suurenduse juures, ütleb Pärt, tuleb piir ette: fantastilised maastikud kaovad ning silme ette laotub range ja selge võrgustikutaoline geomeetria. Ja see geomeetria on hämmastavalt sarnane isegi väga erinevate ainete ja esemete puhul.

Pärt astub sammu edasi ja kannab selle imepärase tõdemuse üle inimolenditele.

Kui saaks sarnase hiigelmikroskoobiga inimhinge vaadelda, võiksime olla tunnistajaks, kuidas kõik inimese välised tunnused koos tema kõigi iseärasuste, nõrkuste ja voorustega suurenduse kasvades pildilt kaovad.

Pärt ütleb: “See on kui lõputu taandamisprotsess, mis juhib meid olulise suunas. Me jätame sel “reisil sisemusse” selja taha ka kõik ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised ja religioossed kontekstid. Lõpuks jõuame võrgusarnase põhimustrini. Seda võiks ehk ka nimetada “inimgeomeetriaks”: selge ja korrastatud, rahulikult vormitud, üle kõige aga – ilus. Selles sügavuses oleme me kõik üksteisega nii sarnased, et tunneme igaühes ära iseenda. Ja see tasand saaks olla ainus, kus oleks võimalik luua üht tõeliselt toimivat (rahu)silda, tasand, kus meie probleemid – juhul kui neid siis veel üldse leidub – oleksid lahendatavad.”

Helilooja räägib iga inimese sees, meie hinge sisemises kaitstuses asuvast hinnalisest saarekesest, mille poolest me, inimesed, üksteisele lõpmata sarnased oleme. Mille poolest me tegelikult tihedalt üksteise juurde ja üksteisega kokku kuulume. Mille poolest me üldse inimesed oleme.

Meie häda on, et me oleme selle ühisosa silmist kaotanud. Ja meil pole niisugust rastertunnelmikroskoopi. On vaid silmad, millega loeme praegu neid Arvo Pärdi sõnu, aga millega üksteisele otsa vaadates näeme vaid eemaletõukavaid erinevusi.

Me ei mäleta ega tunne enam seda imelist saarekest, seda inimeseks olemise saarekest ei enda ega teiste sees. See meie hinnaline, hinge sisemises  kaitstuses asuv saareke on kõige muu, igasuguse prahi ja taaga alla mattunud ning raske koorma all deformeerunud. Aga ma usun, et ta ei ole purunenud, ta ei ole lootusetult kaotsi läinud.

Kuidas on rastertunnelmikroskoop ja sillaehitamine seotud jõuluajaga? 

Kui Jumal sai inimeseks, sai ta inimeseks just selles kõige sügavamas mõttes. Arvo Pärdi võrdlust kasutades sai Jeesus selleks kauniks, korrastatud inimstruktuuriks, selleks tõeliseks inimeseks, rikkumata, purunemata inimkujuks. Ta sai selliseks inimeseks, milliseks Jumal algselt inimese lõi – selliseks, millisena Ta meidki näha igatseb. Võib-olla oskabki ainult Jumal näha meie moondunud inimeseksolemises seda algset, tõelist inimest – otsekui jälge või mälestust sellest, millised me olema pidanuksime. Ja millised me olla võiksime.

Seda kaunist saarekest inimeses, seda välise ja kõrvalise alla mattunut nimetatakse teoloogias jumalanäolisuseks. Üsna pühakirja alguses öeldakse, et Jumal lõi inimese oma näo järele. Me ei peaks Jumalat endanäolisena, inimesetaolisena ette kujutama ega mõtlema Temast kui üliinimesest. Seda oleks Jumala kohta mõõtmatult vähe. Palju enam tasuks meil seda jumalanäolisust ja sügava hingepõhja imelisust taga otsida iseenestes ja oma kaaslastes – kõigis neis, kellega elu meid kokku viib.

Just selle jumalanäolisuse, selle tõelise inimeseks olemise elas Jeesus tõeks. Ja mitte ainult selleks, et meile eeskuju jätta – sest mis kasu meil sellest oleks, kui meis on nii palju katkist, kui me hinges on nii palju haigetsaanut ja moondunut, et me ei nagunii ei suuda teda veenvalt matkida. Jeesus elas selle jumalanäolisuse tõeks ning tegi selle oma elu, surma ja ülestõusmisega võimalikuks ka meie jaoks.

Ristiusu sügavam sisu on tõelise inimlikkuse või inimsuse leidmine. See on eluõiguse ja elujõu andmine meie sees peidus olevale, pragunenud ja tuhmunud saarekesele.

Jeesus sai inimeseks, et meiegi võiksime inimeseks saada – saada inimesemaks ja elusamaks. Nõnda on Jeesus kõigi aegade kõige võimsam sillaehitaja, kes teeb võimalikuks silla mitte ainult inimese ja inimese vahel, vaid ka inimese ja Jumala vahel. Purustatud sidemed võivad saada terveks ning katkenud suhted võivad tärgata uuele elule. Ja meie võime olla sillaehitajad, nõnda nagu seda on imelisel kombel helilooja Arvo Pärt.

Toona, tosina aasta eest, lõpetas ta oma kõne nõnda: “Ja nii püüan ka mina kuni tänaseni hoida end sellel rajal, otsides seda nii palavalt igatsetud “võlusaart”, kus kõik inimesed – minu jaoks aga ka kõik helid – võiksid elada armastuses üksteisega koos. Uksed sinna on avatud igaühele. Aga teekond sinna on raske.”

On lõpmata hea, et seda teed ei tule meil üksi käia. Looja lunastav käsi on iga päev meie poole sirutatud ja Temast lähtub jõud. Temaga koos ei muutu raskused olematuks, ent need muutuvad ületatavaks. Nii nagu ka kõik veelahkmed, müürid ja piirid.

Nagu seletav sõnaraamat ütleb, tutvustab epiloog tegelaste edasist saatust. Olgu meie saatus käia suurte sillaehitajate jälgedes ja rajada uusi. Soovin head saabuvat sildade ehitamise aastat!