“Ma saan aru, et nad on pragmaatilised – aga kas neis on ka idealismi?” küsis üks Leedu diplomaat Pariisis, kui rääkisin talle oma valmivast uurimistööst, mille teemaks Vene välispoliitika noorem põlvkond.
Ma mõistsin hästi, mis asi see on, mille kohta ta küsib ja mida ta näha tahab: ta igatseb näha noori, kes läheksid tänavatele, et protestida Putini vastu; kes öösel joonistaksid lendlehti; kes paneksid selga fosforiidisärgid, võtaksid kätest kinni ja lauldes moodustaksid ümber Moskva Balti keti. Ehk siis, teisisõnu, ta tahab, et nad teeksid midagi, mis oleks nende eelmainitud asjade ekvivalent tänapäeva Venemaal.