Esmakordselt üle aastakümnete on Euroopas üles kerkinud varjamatu sõjaoht. Venemaa ähvardab avalikult sõjaga Ukrainat ning nõuab USA-lt ja NATO-lt senise Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümberkorraldamist. Nõuab oma eksklusiivse mõjusfääri tunnustamist. Ja see sisaldab endas mitte ainult Ukrainat, vaid kogu endise Nõukogude Liidu territooriumi ning ka selle omaaegseid satelliitriike Kesk-Euroopas.
Kremli motivatsioon
Miks just nüüd? Sest Kremli hinnangul on ajahetk praegu soodne. Tema nägemuses on lääs nõrk ja sisemiselt lõhki igal teljel, uued lääne inimeste põlvkonnad pole valmis kannatama, ammugi sõdima, ning on valmis oma rahuloleku kasvõi näilise säilitamise nimel igasuguseks kompromissideks, sh ka oma deklareeritud väärtusi painutades. Rohepöördest tingitud rahulolematus annab omalt poolt agu poliitilise ebakindluse ja määramatuse kasvule.
Kreml on edukalt ratsutanud revanšistlikel meeleoludel Vene ühiskonnas seoses külma sõja kaotuse eest tagasitegemisega selle võitnud läänele. Viimase aja ülimassiivse sõjapropagandaga on loodud Vene ühiskonnas soodne foon ka laiemalt. Ühtlasi on Vene poliitilises diskursuses “suurima geopoliitilise katastroofi” (Nõukogude Liidu lagunemise) tagasipööramisele üha enam lisandunud “imperiaalsuse” (имперскость) mõiste. Elik varjamatult on võetud omaks – nagu märkis oma sügiseses kurjakuulutavas artiklis Vene tipphierarhias ja eliitides valitsevaid meeleolusid peenelt tunnetav kurikuulus Vladislav Surkov –, et Venemaa on impeerium, mis on allutatud entroopiale. Sisemine lagunemine on talle omane ja selle ületamiseks on ainsaks, lausa “füüsikaliseks” seaduspärasuseks impeeriumi pidev laienemine.