Marko Mihkelson: kuidas peatada Putini sõjavanker?

Illustratsioon: Ander Avila

Need, kes on oma silmaga näinud Vene sõjavankri veeremist, tajuvad ilmselt hästi, et selle peatamiseks pelgalt headest sõnadest ei piisa.

Noore ajakirjanikuna kogesin Tšetšeenia esimest sõda (1994–96) kajastades, milleks Venemaa juhtkond võimeline on. Groznõi vaippommitamistes hukkusid tuhandete kaupa mitte üksnes sõjaväelased, vaid ka oma riigi kodanikud. Mille eest? Selle eest, et impeerium ei laguneks.

Venemaa on peaaegu vahetpidamata olnud sõjas või sõja kursil alates 1979. aastast, kui toonased Kremli peremehed otsustasid anda “vennalikku abi” Afganistanile. Nõukogude impeeriumi lagunemine polnud sugugi veretu, nagu petlik narratiiv püüab väita. Lahingud impeeriumi päästmiseks algasid veel enne selle lagunemist. Verised üleminekukonfliktid (Almatõst Vilniuseni, Tbilisist Moskvani, Mägi-Karabahhist Moldovani) päädisid Tšetšeenia sõdadega, kusjuures KGB ohvitseride võimuhaare 1999. aastal sai võimalikuks üksnes sõja ja terroriga. Seejärel lisandusid Gruusia, Süüria, Ukraina, Wagneri tegevus Aafrikas ja Ladina-Ameerikas.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (64)