Raivo Vare: impeerium asub vasturünnakule

Impeeriumiihalus tõstab pead

Ei, see pole jutt George Lucase Tähesõdade filmisaaga viiendast episoodist. Jutt on hoopis maailmapoliitikast, kus on märgata imperiaalse alge tugevnemist.

Impeeriumiihalus tõstab pead

Kui vaadata viimase aja sündmusi mitmete suurriikide päevapoliitikas, siis on märgata, et on asutud ära kasutama nendes ühiskondades eksisteerivat nostalgiat just oma imperiaalse kuulsusrikka mineviku suhtes.

  • Alustagem Venemaast

Seal on see imperiaalse mineviku nostalgia olnud kogu aeg väga tugev ja seda on nii Putini režiim kui ka igasugused poliitilised jõud eesotsas kommunistide ja žirinovskilastega usinalt ekspluateerinud. „Deržaava“ (держава) ja „velitšhie“ (величие) on märksõnadeks, mille peale lähevad silmad põlema nii režiimi tegelastel, selle pooldajatel kui ka, paraku, isegi selle vastastel nii natsionalistide kui ka demokraatide poolelt. Kõige tagurlikumad duginlased aga rõhutavad veelgi otsesemat imperiaalsust terminiga „imperskost“ (имперскость), mis vajavat taastamist. Sisuliselt kogu läbiv poliitiline retoorika on üles ehitatud sellele nostalgiale ja kõiki probleeme selgitatakse kuritahtliku Lääne intriigide ja vastutegevusega, mille eesmärgiks olevat takistada Venemaal taastamast oma suurriiklust selle kuulsusrikka imperiaalse mineviku tasemel. Kas 19.sajandi või nõukogude aja mudelis, ei oma seejuures põhimõttelist vahet. Kui veel sinna lisada Putini kui liidri jumaldamine ja üha tugevnev isikukultus, siis on paralleelid minevikuga eriti ilmekad.

  • Järgmisena tuleb mainida kindlasti Suurbritanniat

Omaaegne suur Briti impeerium, mille valdustes päike kunagi ei loojunud, nagu tollal armastati öelda, on teatud mõttes ikka veel möödunud aegade võimsuse ja kuulsuse nostalgiast mõjutatud ning paljude arvates on just sealt põhjust otsida tausta paljudele poliitilistele otsustele. Ka Brexitile, mille puhul on märgitud, et märkimisväärsel osal briti ühiskonnast on ikka veel raske kohaneda mõttega, et ollakse vaid üks paljudest riikidest uues olukorras, mitte aga juhtiv suurriik. Nagu olevat öelnud üks Hiina kõrge võimukandja: Euroopas jagunevat riigid kaheks – nendeks, kes on aru saanud, et enam ei olda suurriigid, ja teisteks, kes seda veel ei mõistvat…

  • Prantsusmaa

Ka Prantsusmaa igipõline ambitsioon, millele nüüd Emmanuel Macron on uut hingamist sisse puhumas, olla Euroopas poliitiliseks liidriks, koos traditsioonilise väga mõjuka, et mitte öelda juhtiva rolliga eelkõige prantsuskeelses Aafrikas, mis ju endise impeeriumi kolooniatest moodustunud, pole midagi muud, kui möödunud imperiaalse suursugususe poliitiline derivaat.

  • Türgi

Türgi äsjased valimised tsementeerisid president Erdogani positsiooni väga suure võimutäiusega riigijuhina, keda türklaste hulgas mitte juhuslikult ei kutsuta juba mõnda aega hüüdnimega „sultan“. Ka oma välispoliitikas on ta varjamatult lähtunud kunagise Ottomani suurriigi pärandi taastamisest regionaalse suurvõimuna eelkõige neis paigus, mis olid kunagi selle impeeriumi osisteks Suures Lähis-Idas ja Magribis.

  • Hiina

Oma positsiooni maailma juhtriigina kindlustaval Hiinal on küll avalikus retoorikas õnnestunud hoiduda oma kunagise Taevaaluse impeeriumi hiilguse taastamise viidetest ning absoluutset võimutäiust kindlustanud Xi Jinping on rääkinud pigem vaid Hiina kui suuriigi juhtiva rolli kindlustamisest maailmas, kuid nii mitmeteski välispoliitilistes arutluskäikudes on kaude tunda kunagise maailma suurvõimust juhtriigi ajalooliste õiguste taastamise motivatsiooni. Mitte küll nii otsesõnu, nagu Venemaal, kus räägitakse avalikult kunagiste territooriumite tagasivõtmisest, aga siiski on Hiinaski hakatud meenutama, et tänase 9,6 miljoni ruutkilomeetrise riigi kunagise eelkäija territoorium Qingi dünastia ajal ulatus isegi üle 13 miljoni ruutkilomeetri.

  • Ameerika Ühendriigid

Ning last but not least – tänase maailmakorralduse alussammas Ameerika Ühendriigid. Tuli ju selles vahetevahel ainsaks liberaalseks impeeriumiks kutsutud suurriigis võimule president Trump just loosungiga „Lets make America great again!“. Selles kajastub ju puhtakujuliselt mineviku suursugususe nostalgiast kantud mõtlemine. Igatsus selle aja järele, kus Ameerika oli täielikult omaette absoluutne maailmaliider, kes ei olnud piiratud tema enda poolt loodud mitmepoolsete organisatsiooniliste ja lepinguliste suhete süsteemiga. Võib muidugi vaielda, kas sellist aega on üldse ajaloos olnud, aga sentimendina on see väga tugev sõnum ja ilmselgelt suure osa ameeriklaste jaoks atraktiivne. Ega muidu poleks nad valinud Trumpi.

Mida need arengud meie jaoks tähendavad?

Eelkõige on meie jaoks oluline imperiaalsuse tagasitulekuga kaasnev julgeolekupoliitilise olukorra muutus. Imperiaalne välispoliitiline mõtlemine on olemuslikult geopoliitilise jõutasakaalu keskne ning arvestab vaid selle hoidmisega ükskõik mis hinnaga. Ehk siis valitseb realpolitik, kus suured otsustavad väikeste eest ja üle nende peade. Seejuures vanamoodne imperiaalsus põhines ja põhineb veel tänagi eelkõige territoriaalsel haardel, tänapäevasem variant aga pigem kinnistatud mõjualadel sõltumata nende poliitilisest vormist.

Teiseks järelmiks imperiaalsuse võidukäigule on majandusliku protektsionismi tugevnemine. Suurriikide omavaheline võistlemine toob paratamatult kaasa ka majandusliku võistlemise mõjualade vahel. Just seda me praegu näemegi Trumpi algatatud kaubandussõja näol, mille taustaks on soov nii oma turgu kaitsta kui ka survestada oma peamisi konkurente, olgu selleks olemuslik antagonist Hiina või isegi põhiliitlastest Kanada või Euroopa Liit. Väikeriikidele aga on vabakaubandus alati soodsam kui tugevnev protektsionistlik võitlus. Eriti veel kui ollakse, nii nagu meie, avatud ekspordisõltuv majandus.

Kolmandaks üldiseks mõjuriks on imperiaalsuse tagasitulekuga kaasnev üldine pingete kasv rahvusvahelises keskkonnas, mis on põhimõtteliselt väikeriikidele ebasoodsaks keskkonnaks, mis pärsib nende eduka arengu võimalusi kõigis valdkondades.

Neljandaks, imperiaalsus objektiivselt tugevdab suurriikide liidrite-keskset arengut. See on ohtlik, sest sõltuvus nende isikuomadustest suurendab ebastabiilsuse võimalikkust laiemalt. Kui nüüd kujutada korraks ette, et lähimatel aastatel, heauskselt arvates vähemalt 6 aastaks, halvimal juhul ilmselt kauemakski, nagu näiteks Venemaa, Hiina ja Türgi puhul, on võimul sellised liidrid nagu eeltoodud riikides on, siis on meil mureks, paraku, põhjust küllaga.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (40)