Hingedeajal on kena mõelda oma esivanemaist. Isegi, kui me neist ei mõtle, mõjutavad nad meid rohkem, kui arvata võime.
See on üks kindel seos, mis vereliinipidi meid seob – meie esivanemad, meie järeltulijad. Sellest ei saa ei üle ega ümber. Ega peagi saama, vastupidi, me peame mõistma ja nägema neid seoseid, neid mustreid. Vaatama neile näkku ning võtma parima pärandist tänuga vastu ning püüdma parandada seda, mis parandamist vajab. Parandada pärandit… Ma usun, et nõnda käitudes oleme oma elu sisukalt elanud. Andnud endast parima.