Hingedeajal on kena mõelda oma esivanemaist. Isegi, kui me neist ei mõtle, mõjutavad nad meid rohkem, kui arvata võime.

See on üks kindel seos, mis vereliinipidi meid seob – meie esivanemad, meie järeltulijad. Sellest ei saa ei üle ega ümber. Ega peagi saama, vastupidi, me peame mõistma ja nägema neid seoseid, neid mustreid. Vaatama neile näkku ning võtma parima pärandist tänuga vastu ning püüdma parandada seda, mis parandamist vajab. Parandada pärandit… Ma usun, et nõnda käitudes oleme oma elu sisukalt elanud. Andnud endast parima.

Mulle on sügavalt meelde jäänud üks dialoog Aino Perviku raamatu järgi tehtud filmist “Arabella, mereröövli tütar”, kus Arabella, kes on näinud piraadilaeval kasvades palju vägivalda ja surma, mis toime pandud varanduse saamise nimel, küsib Aadult surma kohta: “Mis on surm?” Aadu vastab siis, et kes seda täpselt teab – mõned arvavad, et pärast surma tuleb paradiis või põrgu; mõned loodavad et hing lahkub kehast, sünnib uuesti mõneks teiseks inimeseks või loomaks; mõned aga arvavad, et peale surma pole midagi, on vaid vaikus… “Aga mis sina arvad?” küsib Arabella tõsiselt. “Ma arvan, et inimene elab edasi oma tegudes, oma lastes…” vastab Aadu. Mille peale tüdruk kohkub, järeldades, et see kurjus, mis on ta isas, elab temas edasi ja temastki saab röövel… Aadu aga vastab, et mitte üksi inimene pole kurjaks loodud, kuna ta isa on halb, andes mõista, et kõike saab oma tegudega heastada.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (135)