Nii mõnigi rüütel on siia oma elu jätnud, küll ma sinugagi hakkama saan, ütles lohe ja sülgas kõigist oma seitsmest kõrist tuld. Leegid süütasid kuivanud rohu. Nüüd tuiskas lohe küti poole, aga noormees sähvas mõõgaga, nii et see õhus vihises, ja lõi lohel kolm pead otsast. Kus nüüd läks lohe alles raevu! Ta ajas end puhevile, sülgas küti pea kohal tuleleeke, noormees aga sähvas uuesti mõõgaga ja lõi lohel jälle kolm pead otsast. Koletise jõud rauges ja ta varises maha, ent ometi üritas ta kütti veel kord rünnata. Kütt võttis kokku viimase jõu ja lõi elukal saba otsast.
Kui madin läbi sai, keeras kütt kiriku ukse lahti ja leidis kuningatütre pikali põrandalt. Neiu oli suurest hirmust ja ehmatusest minestanud. Noormees kandis neiu õue ja kui kuningatütar teadvusele tuli ning silmad lahti lõi, näitas kütt talle lõhkirebitud lohet ning teatas, et neiu on päästetud. Tüdruk oli rõõmus ja ütles: “Nüüd saab minust sinu armastatud abikaasa, sest isa on mind lubanud naiseks sellele, kes lohe tapab.”