Karin Rask: näitlejatöös ei näe ma ise oma tulemust, moes saan seda isegi katsuda

Karin Rask. | Foto: Krõõt Tarkmeel

Näitleja ja disaineri Karin Raski jaoks on kahe täiesti erineva loomingulise tööga tegelemine tasakaalustav. Praegu testib ta oma loomingulisuse piire lisaks teatrile ja moele ka ajajuhtimises, sest ehkki näitlejatöös on väike paus, tegeleb ta oma rõivabrändiga Kalamaja Printsess mõnekuuse poja kõrvalt edasi.

Ajal, mil moes pole mitte mingi konkreetne värv või lõige, vaid pigem taaskasutus, jätkusuutlikkus ja keskkonnasõbralikkus, rääkisime Kariniga ennekõike sellest, millised väljakutsed on disaineri ees, kes on algusest peale otsustanud, et tema looming peab olema maailma säästev.

Kuidas Sa ise oled oma lähenemist nimetanud? On see uuskasutus? Taaskasutus?

Ma olen öelnud upcycling, see on nagu vana kanga vääristamine. Muidu oleks see prügi, aga ma annan sellele uue elu. Kui ma poleks leidnud sellist mudelit, mis võimaldaks mul teha oma loomingut maailma säästvalt, siis poleks Kalamaja Printsess sündinud.

Minu jaoks oli Kalamaja Printsessi tegemine selline pusletükkide kokkulangemine. Kui mu kaks praeguseks suuremat last olid väiksemad ja jõudis kätte aeg nende kõrvalt tagasi tööellu pöörduda, siis otsustasin hakata vabakutseliseks ja tulla teatrist ära. Ma tahtsin teatri kõrvale veel midagi, mis oleks loominguline, aga poleks teatriga seotud. Näitlejate puhul on tavalisem vast see, et hakatakse lavastama. Aga ma tahtsin leida võimaluse väljendada ennast teatrist väljaspool.

Samal ajal käisin laste kõrvalt vabatahtlikuna Uuskasutuskeskuses sorteerimas. Suhteliselt ruttu muutus minu roll seal pigem stilisti kui sorteerija omaks – panin mannekeenidele riideid selga, sättisin vaateaknaid. Mulle väga meeldis. Uuskasutuskeksuse juht Katriin Jüriska käis seal tihti ringi ja ütles ikka, et kui Sul mingisuguseid mõtteid tekib, siis Uuskasutuskeskus toetab!
Kolmandaks, mul oli kodus väike tütar, oma muusa – ning lõpuks langesid pusletükid kokku ja koostöös Uuskasutuskeskusega sündis lastemoebränd.

Aga siis läks tegelikult veel aasta, enne kui mõtetest tegudeni jõudsin. Vaagisin, kaalusin ning mõtlesin läbi. Praegu on seda üsna absurdne rääkida, aga tol hetkel oli Eestis juba üks lastemoebränd. Ja mina mõtlesin täitsa tõsiselt, et kuidas me siia turule kahekesi mahume, kas meile jätkub kliente. Et tema juba teeb.

Praeguseks on Eestis lastemoebrände umbes sada. Aga tol hetkel oli see minu jaoks reaalne probleem, et kuidas me kahekesi kõrvuti siia ära mahume.

Sa polnud varem moemaailmas midagi teinud ja kuus aastat tagasi polnud Eestis ka kuigi paljudel inimestel uuskasutusbrändi loomise kogemust – kui kaua otsuse tegemisest turule tulemiseni aega läks?

Kui ma siis lõpuks olin enda sees otsuse langetanud, läks edasi kõik väga kiiresti. Ma leidsin kohe õige inimese, kes tehnilise poole pealt appi tuli ning kellega kohe klappis. Mõtlesin, et alustan vaikselt paari esemega, aga märkamatult oli meil äkki kogu kollektsioon valmis. Ja tõesti ei läinud mitte ükski toode valesti!

Mina joonistasin kavandid, otsisin kangad ning tema õmbles – aga alguses ei teadnud ma ju termineidki! Joonistasin pildi ning näitasin kätega juurde – näed, ma tahaks, et need voldid hoiaks nii… Aa, vastandvolti mõtled, ütles tema. Just, just, kutsume seda siis vastandvoldiks, minugi poolest… Nii me esimestel kuudel töötasime. Ta suutis lugeda mu mõtteid, teha minu jooniste järgi täpselt need asjad, mida ma ette kujutasin.

Päris tükk aega tulid kõik kangad Uuskasutuskeskusest. Esimesed aastad oligi mu ainus partner Uuskasutuskeskus. Käisin, otsisin ja sorteerisin seal kangad läbi, tõin ateljeesse. Ja siiamaani käib see nii, et kui tuleb aeg teha uut kollektsiooni, siis vaatan, et… aa, mul on nii palju teksat – teen teksamantlid.

Mu kollektsioonid sünnivad väga palju selle pinnalt, millised kangad mul parasjagu on.

Ma pole kunagi nii teinud, et teen kavandid ja siis hakkan mõtlema, kust ma need kangad saan, sellisel juhul ei saaks ma neid kangaid kunagi. Pigem olen saanud läheneda asjale nii, et… mul on palju velvetit ja oh mis tore üllatus, nende velvetkangaste toonid lähevad veel omavahel kokku ka!

Kui palju oled tundud, et see seab sulle piire?

Ma olen need piirangud oma peas positiivseks keeranud. Eriti alguses ja lasteasjade puhul oli seda mõtteviisi väga vaja. Näiteks kui mul oli suuruses 116 rohelise lillega kleit ja tuli klient, kes ütles, et ilus kleit, ta sooviks seda suuruses 134, siis ma pidin küll ütlema, et seda kangast meil kahjuks rohkem pole, aga tule mulle ateljeesse külla, meil on üks roosa lilleline kangas, äkki sobib hoopis see. Ja klient alati tuli. Ja ega ta seda roosat kleiti lapsele võib-olla ei tellinudki, aga tellis hoopis endale hõbedase jaki. Niimoodi hakkasimegi ateljees klientidele rätsepatööd tegema ning juhtus nii, et tegelikult kohe ka naistele. Inimesed tulid lastele riided ostma ja tellisid siis midagi ka endale.

Ega ma seda alguses kusagil kõva häälega välja ei öelnud, et ma teen naistemoodi ka. Mõtlesin, et kuidas ma seda teen, mul on ju lasteriiete bränd. Välja tulin ikka ainult lastekollektsioonidega. Mul läks mitu aastat aega, enne kui hakkasin naistele terveid kollektsioone tegema – noh, mul ju ongi aeglase moe bränd (naerab – toim.). Kui käisime paar aastat tagasi Tallinn Fashion Weekil, siis oli kollektsioon juba umbes pooleks – naised ja lapsed.

Kui paljusid kliente käivitab ennekõike disain ja kui palju on neid, kes ei ostakski muidu, kui see poleks uuskasutus?

Olen teinud küsitluse püsiklientide hulgas. Nad jaotuvad enam-vähem pooleks. On neid, kes ütlevad, et neile meeldib mu käekiri, meeldivad värvid ja see, et selle käigus natuke maailma päästan, on tore boonus. Ja on neid, kelle jaoks on esmatähtis, et see on upcycling ja keskonnasäästlik – disain muidugi meeldib ka.

Selle brändi mudel ei soosi suuremate tiraažide tegemist või üldse päris oma mustritega kangaste või materjalide otsimist?

Ma tegelikult tahtsin sel sügisel juurde tuua uue liini. See upcycling‘u pool muidugi jääks, nagu on: üksikud esemed, kangastest, mis ma kusagilt kätte saan. Aga et mul oleks oleks teistsugune sustainable-liin ka, mis oleks näiteks orgaanilistest kangastest. Hetkel töötangi kaardistamisega, kust ja kuidas mulle sobivaid kangaid või kangajääke saab. Aga nende orgaaniliste kangaste jääke pea üldse ei liigugi – need on kallid kangad ja kõik kasutatakse ära, mis on ju tegelikult hea.

Uuskasutuskeskuses tegin ka kogu aeg nalja, et kus on mu kašmiirkanga- ja siidijäägid? Maailma jaoks on see tore, et kasutatakse kõik ära, jääke ei jäägi. Kui lähed toidumessile, siis on seal angaaride viisi orgaanilist toitu – vali brändid välja ja tee oma pood! Aga orgaanilisi kangaid nii palju ei leia.

Ma tahan, et kui tulen selle uue liiniga välja, siis oleks mul kõik läbi mõeldud ja teaksin, kust ma neid kangaid saama hakkan. Palju pakutakse orgaanilisi trikotaažkangaid ja bambuskangaid, aga ma pole selle materjali spetsialist ja pealegi on nende pinnalt juba palju brände tehtud.

Minu käekiri jääb ju tegelikult ikka samaks, mind inspireerivad just kangad. Valin välja kollektsiooni põhikangad ja siis selle, mis tuleb veel kõrvale.

Kollektsiooni ülesehitamise võimalusi on palju, aga kas tunned, et saad praeguse kangavalikuga teha täiskollektsioone mantlitest T-särkideni?

Ma saan praegu ka peaaegu kõike teha, mis ma tahan, sest kõike on üle, kui otsida. Kõik pole küll enam Uuskasutuskeskusest. Olen vaadanud, kes siin midagi toodab, ja uurinud, kas neil jääb kangaid üle. Mõni ütleb, et tule vaata, mis sobib. Teine ütleb: toodame Soome, meil on leping, mis ütleb, et me ei tohi midagi, mis üle jääb, kellelegi anda

Ma olen saanud väga häid ja ilusaid kangajääke. Aga vahel saanud midagi, mis pole piisavalt kvaliteetne, nt tõmbab kokku või hargneb liiga kergelt. Neid on olnud küll õnneks väga vähe, ma olen isegi imestanud, et nii hästi on läinud.

Väikesest lasteriiete brändist kasvas tegelikult kiiresti päris populaarne moebränd. Kuidas Su aeg ja mõtted nende kahe asja vahel jagunevad? Kas see tekitab segadust ka, oled siis nüüd disainer või näitleja?

Mul pole kunagi seda küsimust olnud, sest enda jaoks olen ikka Karin, teen lihtsalt neid asju, mis mul sel päeval kalendris kirjas on. Loen multikat, saan kliendiga kokku, toon kangaid, mängin etenduse, vahepeal teen midagi lastega. Minu jaoks ei ole siin vastuolu ega küsimust, kes ma olen või mis ma teen.

On perioode, kui teatris või seriaalidega on rohkem tööd, ja kuna ma olen vabakutseline, siis vahel on jälle perioode, kui on rohkem aega Kalamaja Printsessi jaoks. Ma olen ju tegelikult väikeettevõtja, mis tähendab, et teen brändi jaoks mitut asja, ma ei ole ainult disainer.

Praegu beebi kõrvalt püüan küll teha nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik. Iga päev näiteks ateljees ei käi. Eile oli ateljees paar kohtumist, kokku vast kaks tundi. Täna oleks vaja viia kahte poodi mõned asjad juurde – aga lapsega jalutades saab seda vabalt teha.

Minu jaoks on disaineritöö ning näitlejatöö väga hea kombo, need tasakaalustavad teineteist ideaalselt.

Mõlemas saan end loominguliselt väljendada, kuid näitlejatöös olen materjaliks mina ise ning tulemust ei saa ma ise näha ega katsuda. See on kaduv kunst. Pean uskuma, mida saalis olnud sõbrad mulle hiljem räägivad. Kuid disaineritöö puhul saan ise kontrollida, et kõik on just nii, nagu mina mõtlesin.

 

Kalamaja Printsessi sügis-talv 2019 kollektsioon. Foto: Krõõt Tarkmeel

Ehkki alguses oli mõte teha midagi teatrist täiesti erinevat, siis kas ikkagi pole pähe tulnud võimalus need kaks mõnikord siduda ja ehk näiteks teha mõne lavastuse jaoks kostüümid?

Ükskord on pakutud või täpsemalt on tekkinud see mõte, et võiksin ühe lavastuse juures teha midagi. Aga kunstniku või kostüümikunstniku looming sünnib koostöös lavastajaga, see on kellegi teise mõte. Ja tol korral saingi kohe aru, et meie visioonid lavastajaga on täiesti erinevad.

Ka näitlejana ei sekku ma üldse kostüümikunstniku töösse. Ainult siis, kui mõni riie minu meelest rolli üldse ei toeta – mul on ju mingi oma kujutlus rollist ikka. Neid küsimusi on vahel väga harva olnud.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (78)