Hannes Kuhlbach: isad ja pojad

Isadepäeva ei tähista me mitte töökangelaste pühana, vaid meestevahelise südamlikkuse ja sisemise eeskuju võtmes. I Foto: Unsplash.com

Me kõik tuleme kusagilt ja läheme kuhugi. Sellesuvisel laulupeol kõlas mõte, et järgnevus kohustab. Meie ees kõndijate pärandatut edasi viima ja tulevikule mõeldes vastutustundlikult elama. Kõige esimeses järjekorras saab seda mõtet edasi kanda oma sugupuus. Isalt pojale, emalt tütrele, muidugi ka sugude mõttes ristpistes. Võtaksin täna rääkida meeste asjast, sugupõlvede kaupa, nii rõõmustavast kui ka kurvastavast.

Öeldakse, et isa avab lapse tee maailma. Tema kohalolek, see esialgu vaid aimatav kolmas, tähistab teistsugust olemist, emaga võrreldes. Kui ema on hoolitsev, toitev, ettevaatlik, lohutav, siis isa on uudne, põnev, ettevõtlik ja rohkem väljapoole suunatud. Isa toob põnnile ka piirid ehk psüühika arengule ülivajaliku reaalsuse. See toob alati kaasa pettumusi, isegi tõsist frustratsiooni, kuid on inimeste jagatud maailmas toimetulekuks hädavajalik n-ö sisemine positsioon.

Kui esialgu on käsud-keelud inimlapse jaoks väljaspool tema enda meelt, siis suureks kasvamise käigus sisestuvad need temasse, muutudes loomulikeks ja märkamatuteks elu suunajateks. Isa hoiakud, väärtused ja elukorraldus on lapse jaoks tegelikkus, see päris suurte inimeste elu, olgu see parasjagu siis töö, pidu, sport või hobid. Isa on enamikule lastele kangelase mõõtu: võimas, jõudu täis, rikas. Küllap olete kuulnud poisse vaidlemas, kelle isa on tugevam, pikem või rikkam või kellel on ägedam auto. Samastumise kaudu saab väikene mees ka ise vajalikku kvaliteeti juurde, suureks saades on ta ju oma isa poeg!

Ajalooliselt on isa panus pere heaolusse viinud teda kodunt välja. Tänapäev ei eelda enam ainult ühe inimese panust pere toitmiseks ja seetõttu saavad isad ehk rohkem oma lastega-naisega koos olla. Veel sugupõlv või paar tagasi tegid isad tööd kodust väljas, vahel vägagi kaugel ja pikki päevi-nädalaid. Kuigi ega tänapäevalgi pole puudust nn kalevipoegadest või muudest valdavalt kodust-perest eemal elavaist-töötavaist meestest.

Küsimus, mida tihti valuski küsida, on suunatud valikule pere/lapsed versus tasuv töö. Isa, kes on tööl, tuleb sealt koju hilisõhtul või reede öösel, on pigem isa, kes on ära. See võib ühe poisi jaoks olla mitmesuguse tähendusega: rohkem vabadust ja vähem piire või siis hoopis vähem eeskuju ja rohkem valusavõitu iseavastamist. Eemal olev isa võib olla ka idealiseeritud, temaga pole põhjust mitte rahul olla, teda saab südamest igatseda. Iga poeg loob isa töörolli kaudu endale pildi sellest, mida suureks saades tehakse, mida ise võib teha ning millega oma naine-lapsed peavad leppima. Ma ei väida, et tööd ei tuleks teha, kuid tööl olek on vahel otsekui hädavale, miks ei saa perega olla. “Toss on väljas”, ütleb isa ja jääb keset lapsega mängimist norinal magama.

Isadepäeva ei tähista me mitte töökangelaste pühana, vaid meestevahelise südamlikkuse ja sisemise eeskuju võtmes.  Vahel ongi mehel raske leida tasakaalu töiste-rahaliste kohustuste ja lastega olemise aja vahel, ja ega ta isegi selle üle alati õnnelik ole.

Kui ema ja lapse suhe algab juba enne sündi, siis isa peab lapsega ise selle suhte looma, olles kohal igas mõttes.

On isasid, kes tulevad sümbiootilisse liitu kolmandaks mängijaks loomulikult, õrnalt ja kannatlikult. Kuid on ka isasid, kelle alateadvuses elustuvad oma lapsepõlvetraumad ja väljajäämised ning kes ei pruugi julgedagi luua oma lapsega vahetut, ausat sidet. Õnneks on poiste ja meeste maailmas palju tegevusi, mis sõnatult ühendavad, olgu selleks kalapüük, vibulaskmine, mootorite lahti-kokkuvõtmine või kasvõi pillimäng. Tahtja leiab keele, milles ühendust pidada. 

Poiss võtab oma isalt ellu kaasa pereväärtused. Millisena isa näeb ema, naisi üleüldse, saab ka poja suhete prototüübiks. Millisena näeb isa ühiskonda, vormib ka poissi. Käremeelsus kandub põlvkonniti üle, samamoodi mõistlikkus ja andestavus. Ka väärtuste puudumine, nn moraalne selgrootus, on omamoodi eeskuju, mis poisi sees areneb ja oma metastaase tekitab. Ma ei ütle, et poisid on oma isade koopiad, sest oma meheks kujunemise teel kohtavad nad õnneks teisigi mehi, kellega samastuda oma täiskasvanu-mina ülesehitamisel. Ka rõhutatud ja paindumatu erinemine oma isast võib olla pagas, millega ellu minna ning mis valikuid rangelt suunab. 

Aeg on kõige kaduva mõõdupuu. Isa ramm ja vahel ka mõistus hakkavad tuhmuma ning poeg seisab ühel hetkel üksinda igaviku serval. Juba see mõte hirmutab, ei kutsu mõtlema ja edasist plaanima. Isa on ju alati olnud pojast eespool – kogemuste, teadmiste, kestmise mõõtmes. Ja ka tema ei ole igavene. Hüvastijätt isaga võib olla pikem või ka lühem protsess, teekond enda sees, oma kasvava leinaga kahekesi olek. Ka see tuleb vastu pidada, mehiselt, edasi kestes. Kuigi on nii valus, et sõnu ei jätku. Aga just kaotuste väljakannatamises ja lootuse edasikandmises on osa inimeseks, isaks olemist. Järgmine põlvkond võtab sellegi eeskuju endasse. Ja nii ajast aega. 

Isadepäeva hommikul on paslik mõelda meie ees kõndinud meestele ning sellele, millised väärtused me isikliku eeskujuga pärandame oma poegadele. Enam kui vihakõnet ja tooret eneseupitamist vajab maailm ja isamaa mõistmist, andestamist ja hoidmist. Need väärtused on rohkemgi mehelikud, kui esmapilgul tundub. Mehed, hoidkem kokku!

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (41)