Hannes Kuhlbach: kangelane mehe sees

Foto: Unsplash.com

Nii mõnigi rüütel on siia oma elu jätnud, küll ma sinugagi hakkama saan, ütles lohe ja sülgas kõigist oma seitsmest kõrist tuld. Leegid süütasid kuivanud rohu. Nüüd tuiskas lohe küti poole, aga noormees sähvas mõõgaga, nii et see õhus vihises, ja lõi lohel kolm pead otsast. Kus nüüd läks lohe alles raevu! Ta ajas end puhevile, sülgas küti pea kohal tuleleeke, noormees aga sähvas uuesti mõõgaga ja lõi lohel jälle kolm pead otsast. Koletise jõud rauges ja ta varises maha, ent ometi üritas ta kütti veel kord rünnata. Kütt võttis kokku viimase jõu ja lõi elukal saba otsast.

Kui madin läbi sai, keeras kütt kiriku ukse lahti ja leidis kuningatütre pikali põrandalt. Neiu oli suurest hirmust ja ehmatusest minestanud. Noormees kandis neiu õue ja kui kuningatütar teadvusele tuli ning silmad lahti lõi, näitas kütt talle lõhkirebitud lohet ning teatas, et neiu on päästetud. Tüdruk oli rõõmus ja ütles: “Nüüd saab minust sinu armastatud abikaasa, sest isa on mind lubanud naiseks sellele, kes lohe tapab.”

Mehe arhetüüpses olemuses on olla kangelane. Vendade Grimmide jutt “Kaks venda”, millest pärinesid eeltoodud lõigud, on muinasloona tuntud ja ette teada alguse, keskpaiga ning lõpuga. Kuri saab karistuse, poisist saab mees, tüdrukust naine ning nad saavad ja jäävad kokku. Kui lugeda muinaslugusid, muistendeid, eeposeid, vaadata tänapäevasemas ajas filme või telesarju, siis on kangelaslikkuse teema neis üks põhiline. Kangelane pistab rinda lohega, võidab alatu vaenlase, päästab külarahva või kuningatütre ja mehistub seeläbi.

Enne selliste tegude sooritamist on tegu veel lapsega, poisikesega. Ometi on seesama poisike, kangelaseks ihkav mehehakatis, iga täismehe sees elus ja mõjutab teda sügavamalt, kui arvame. Kui natuke sümboolsemalt mõtelda, siis omad lohed, kas ühe või seitsme peaga, on meil kõigil.

Kangelase arhetüüp ei ole tegelikult kitsas ja muutumatu sooroll, munder või mudel, vaid iga ajastu defineerib seda mingil moel uuesti ning ka ümber. 

Kalevipoja aegadel (mitte et neid oleks konkreetse ajalooperioodina olemas olnud, ikka sümboolselt) oli tarvis olla tugev, vankumatu, samal ajal võis mees olla ka juhm ja kohati isegi julm. Karistus Kääpa jões ootas oma saabumist, olgu see siis Saarepiigale osaks saanu või põhjanaabrite mitterespekteerimise palgana. Ring sai täis, vabadus lõigati katki, iseseisvusel jalad alt. Üks õige mees peab aga vaba olema, mitte ori. Kahjuks ei ole tänapäeva lõimunud ja üha väiksemaks kahanevas maailmas enam võimalik olla täielik suverään, ürgmees, wabaduse kandja. Küllap aga tiksub selline soov igaühe südames. Mäletate küll – kui kord Kalev koju jõuab…

Kalev on koju jõudnud ja sihid, mis ühendasid meid Euroopa ja maailmaga veel kümmekond aastat tagasi, on aeg asendada uutega.

Üheksakümnendate Eesti, vabaduse taastamise aegne kangelaslikkus seisnes suuresti millegagi pealehakkamises, rahamasina käivitamises ja muidugi ka “õigel ajal õiges kohas” olemises. Muuseas ka muinasloos on ikka tarvis õigel ajal õiges kohas olla, näiteks neljapäevasel täiskuuööl viie tee ristmikul.

Kuna majanduskorraldus muutus, siis said paljudest õigeaegsetest üleöö ettevõtjad, ettevõtete omanikud, ärikatest ärimehed, noormeestest direktorid ja ministrid. Vana pühiti uue luuaga välja ning puhtalt julgus ja pealehakkamine tähendasid poolt kuningriiki, mis vana valitsuse alt sujuvalt välja libises. Õige mees pidi omama tutvusi, teadma midagi tulu-kuluarvestusest, oskama toota, vahendada, turundada. Esimene miljon, mille algupära kohta ei ole viisakas pärida, kogunes linnalegendide järgi roose müües või suhkruvatti tehes, kuid tegelikult erines sõna “erastamine” vaid ühe tähe võrra sõnast “ärastamine”.

Lühidalt – südametunnistus pidi olema paindlik ja oma uute õiguste eest tuli seista, vahel ka rusika või relva jõul. Võrdsus ja vendlus ei olnud kaugeltki niivõrd tähtsad, kui oli vabadus: teha äri, vahendada punast elavhõbedat, piiritust või relvi. Maksude maksmine, mis on tänapäeva Eestis aktsepteeritud normaalsus, ei olnud paljude jaoks midagi muud kui tüütu koormis riigile, millest pääsemiseks ei peetud paljuks kasutada maksuparadiiside abi. Ilus nimetus iseenesest sellisele teguviisile. Ka see aeg on ümber saanud, meie riik on nüüd ennekõike meie endi teha ja ka… nässu keerata.

Jõudes tänasesse Eestisse, ei kujuta me ilmselt ette, et Kalevipoeg või Ärimees oleksid meheideaalid, mille järgi kasvada ja väärtusi kinnistada.

Need on lihtsalt liiga karikatuursed, kitsaplaanilised, mittetoimivad prototüübid. Kindlasti seisab iga poisikene meheks kasvamisel mitmelgi ristteel, vaja on teha mitmeid valikuid, ka ohtlikke. Jõuga, eriti toore ja nüriga, ei jõua väga kaugele, kuigi nina lüüakse ikka teismeeas kasvõi kordki veriseks.

Tooksin lõpetuseks välja ühe paljudest omadustest, mis aitab tänapäeval saavutada mehelikkust enda sees ja aitab ka mehiselt vananeda. Selleks on paindlikkus – julgus muutuda, seniseid kaanoneid hüljata, pürgida rägastikus edasi, eksida ja mitte heituda.

Maailm muutub kiirenevas tempos ja üks mehine tegu – lohe tapmine omalaadse initsiatsiooniriitusena – ei garanteeri õnnelikku elu aegade lõpuni. Mehe, ja ka naise elus on mitmeid etappe, kus tuleb vana maha jätta, endas uus jõud leida, kaotustesse mitte takerduda ning lootusetus olukorras ikka lootust üleval hoida. Hea, kui selles saab toetuda üksteisele, olla vajadusel tugev, siis taas õrn ja siis sitke. Erinevad suhted toovad välja erinevad tahud, oskused. Ebaõnnestumised võivad olla õpetlikud, edasiviivad. Ning kõike ei tasu surmtõsiselt võtta – väike mängulisus ning soe huumor on pimedal ajal ja raskete tunnete juures alati abiks. Kangelane oskab nalja heita enese üle ning taluda sõprade tögamist.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (41)