Akordionist Tuulikki Bartosik: akordion on minu jaoks nagu paar ekstra kopse, mille kaudu hingan muusikat

Tuulikki Bartosik. | Foto: Krõõt Tarkmeel.

Akordion pole ilmselt esimene instrument, mille järele enamik muusikuelust unistavaid noori haaraksid. Vähemalt mitte seni. Akordionist Tuulikki Bartosik avab pilli dünaamikat ja väge oma novaatorliku lähenemisega ning rändab akordioniga mööda žanrispektrit kogu selle avaruses, kõndides radadel, mis viivad pungist klassikalise muusikani.

Rändab ta ka sõna otseses mõttes. Bartosik püüab oma helivõlu lindile seal, kuhu põnev akustika teda juhatab, olgu selleks paigaks siis Võrumaa metsad, Ignalina aatomijaama ees laiuv tühermaa või Walesi koopad. Lisaks on ta õppinud ja õpetanud akadeemiates üle maailma ning oma esivanematelt päritud keelepea ja tiheda reisimise kaudu on Bartosikist saanud polüglott, kes kasutab oma igapäevaelus suhtlemiseks kuni kuut keelt. Vestlesime tema värske sooloalbumi “Torm veeklaasis” ilmumise tuules akordioni- ja pärimusmuusikast ja tema seiklustest ja teekonnast enese muusikalise leidmiseni.

Lugesin, et käisid lapsena katsetel saada muusikakooli, kuhu sind aga vastu ei võetud. Samas võib seda seika pidada üheks tõukeks, mis sind just oma põhipilli, akordioni juurde juhatas. Mida ütleksid väikesele Tuulikkile selle sündmuse kohta täna?

Jah, nii tõepoolest oli ja minu jaoks oli see nagu vabanemine. Mäletan, et hakkasin endast mõtlema kui teistsugusest lapsest, sest enamik mu sõpru ja klassikaaslasi mängisid kas viiulit, klaverit või flööti. Ainult mõned terves koolis mängisid akordionit. Kuna sain palju esineda ja mul lasti olla loov ning spontaanne, siis see teistsuguseks olemise tunne oli pigem positiivne. Sain alati valida lood, mis mulle meeldisid, ja mingit suurt sundi ma sellest ajast ei mäleta. Isa akordioni leidsin vanaema juurest tagatoast ja hakkasin seda ise mängima. Erinesingi oma eakaaslastest ka selle poolest, et olin ise endale pilli valinud ja ennast muusikaklassi kirja pannud. Sellest muusikaklassist on tänaseks välja kasvanud üks vabariigi edukamaid muusikakoole – Lasnamäe muusikakool. Seega ütleksin ikka seda, mida juba siis endale ütlesin: kuula oma sisehäält ning südant ja tee otsused selle järgi. Klaverit ma ei olekski oma põhipilliks ise valinud ja saatus oli minuga sama meelt.

Oled akordioni kasutamisel loominguline ja novaatorlik, kuid oled rääkinud ka akordioni negatiivsest kuvandist, et pill pole olnud n-ö kõige popim instrument ning ka sinul on olnud periood, mil see kuvand sind häiris. Nüüdseks on pillist saanud just see instrument, millega sulle meeldib end kõige enam loominguliselt väljendada. Millal ja kuidas sa selleni jõudsid?

Akordionil on tõepoolest mitu nägu ja mõned neist ei ole seda pilli toetavad. Lapsepõlvest ma ei mäleta, et n-ö külapilli imago oleks mind häirinud, tegin lihtsalt oma asja ja olin sellega rahul. Kuna mu isa on samuti muusik, siis sain temaga koos mängudel käia ja teinekord ka kaasa mängida, akordion oli alati käepärast.

Esimest korda hakkasin akordioni kuvandi peale mõtlema Otsa-kooli ajal, sest samas majas õppisid klassikaliste orkestripillide mängijad ja meie vahel oli selge piir. Kromaatiline kannel ja akordion moodustasid rahvapillide osakonna ning ma ei saanud täpselt aru, kuidas akordion sinna sobib, sest mängisin ju minagi eelkõige klassikalist muusikat, nagu õppekavas kirjas oli.

Tollel ajal häiris see suhtumine mind päris palju, aga ma pole kunagi jäänud ühte asja kinni ning mul oli selge siht, mida ma ise teha tahtsin ja nii ma muudkui tegin edasi. Mulle meeldib väga Eduard Tubina ütlus tema viimasele õpilasele, rootsi-eesti heliloojale Toomas Tuulsele. Tubinale oma töid näidates, ootas Tuulse alati ilmekaid kommentaare oma loomingule, kuid sai tihti vastuseks: “Tehke aga edasi!”. Minu puhul peabki see ütlus väga hästi paika. Mind ajab akordioni negatiivne kuvand pigem natuke muigama – millise teise pilliga maailmas saab mängida muusikat pungist, jazzi, rahva- ja klassikalise muusikani?

Mis on akordioni suurimad võlud?

Minu jaoks on akordioni suurim võlu tema dünaamilisus. Akordionit nimetatakse tihti eelkõige virtuoosseks pilliks ja tähelepanu pööratakse mängija sõrmeväledusele. See on ainult üks akordionimängu pool, olen alati olnud lummatud akordioni katkematust dünaamilisest voogavast helist.

Akordion on minu jaoks nagu elav olend, nagu paar ekstra kopse, mille kaudu ma hingan muusikat.

Teismelisena mängisin ka palju klaverit, kirjutasin laule, olen isegi Naissoo konkursil omakirjutatud lauluga osalenud. Sain siiski päris kiiresti aru, et minu pill on akordion ning klaverimängu periood töötas pigem toetavana ja oli üks arenguetapp. Eriti siis, kui esimese õpilasena hakkasin Otsa-kooli lõpuaastatel mängima meloodiabassidega pilli, mis andis mulle bassipoolel pea viis oktavit uusi võimalusi ning meenutabki minu meelest oma kromaatiliste bassidega keskelt pooleks murtud klaveri klaviatuuri. 

Kas näed enda ja akordioni olemuse vahel ka mingeid sarnasusi?

Akordion on väga mitmekesine pill ning mulle tundub, et temas on esindatud terve tunnetepalett malbest pehmest kõlast fuurialike teravate tundepuhanguteni. Ka minus on see tunnetespekter olemas. Võin olla teinekord päris äkiline, aga samas tasakaalustada seda rahuliku ja leebe käitumisega. Seega jah, natuke olen oma, hetkel ilmselt innovatiivseima Itaalia akordionifirma Pigini Accordionsiga koos disainitud ning spetsiaalselt mulle ehitatud Pigini Carusoga sarnane küll.

Mis ajendas sind Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias pärimusmuusika eriala looma?

Olen esimene eestlane, kes on saanud pärimusmuusikas magistrikraadi ning ilmselt ka ainuke, kes on lõpetanud nii Sibeliuse Akadeemia kui ka Stockholmi Kuningliku Muusikakõrgkooli pärimusmuusika eriala. Tollel ajal ei olnud Eestis võimalik pärimusmuusika eriala kõrgkoolis õppida ning pidin leidma õppimisvõimalused lähiriikides. Tundsin juba õppimise ajal, et tahan kõike õpitut ja kogetut Eestis edasi arendada. Olen poole oma elust õpetanud Soome, Rootsi ja Eesti kõrgkoolides pärimusmuusikatudengeid ning see tundus väga loogiline asjade käik, kui sain pakkumise EMTA-s pärimusmuusika eriala luua.

Sain luua nooremale põlvkonnale võimaluse, mida ise omal ajal igatsesin, ning rakendada mitmeid Soomes ja Rootsis õpitud meetodeid Eesti õppekavades. Suhtlen vabalt kuues keeles ning mul on väga palju erialaseid kontakte üle maailma. Sain need kontaktid samuti Eesti kasuks tööle panna. Enamik tänaseid Eesti pärimusmuusika artiste on mingil ajal rohkem või vähem minu juures õppinud. Tänaseks on meil arvestatav pärimusmuusika eksport ja ka kodumaine turg, mis on tormiliselt arenenud suhteliselt lühikese aja jooksul.

Meie valdkonna elujõulisuses sain jälle kord kinnitust maailmamuusikamessil Womex, mis toimus sellel aastal Tamperes. Nii alg-, kesk- kui ka kõrgkooliõppel on pärimusmuusika valdkonna arengus olnud täita oluline roll ja mul on suur rõõm, et olen saanud oma teadmiste ja kogemustega sellesse kõike panustada. Kolm aastat tagasi tundsin, et minu senine töö on nii hästi vilja kandnud, et võin keskenduda artistitööle. Samas pole välistatud, et hakkan kunagi jälle aktiivselt õpetama ja akadeemilises maailmas uusi asju algatama.

Sa oled oma elus reisinud ja reisid praegugi kontserte andes palju mööda maailma. Kui akordion ja muu olme (hambahari, telefon, akulaadija jne) kõrvale jätta, siis kas on midagi ilma milleta sa reisida ei soovi?

Ma ei mäleta, millal ma viimati oleksin käinud puhkusereisil, kõik reisid ongi seotud esinemistega. Kuna kannan spetsiaalselt mulle õmmeldud seljakotiga enda 16 kilo kaaluvat pilli seljas ning pean alati kõik liigutused läbi mõtlema, eriti lennukiga lennates, siis pean kohvrit pakkides olema äärmiselt kriitiline. Midagi üleliigset sinna ka hea tahtmise juures lihtsalt ei mahu. Kui ma saan natuke vabamalt valida, siis võtan kindlasti kaasa joogamati ja joogaploki, mitu märkmikku, erinevad pliiatsid, paar loova sisuga raamatut, trenniriided ja kaisulooma. Viimase kahe aasta jooksul on sellesse nimekirja lisandunud ka väike veekeedukann ja kvaliteetne Jaapani roheline tee. Esimese Jaapani tuuri ajal jäi kohvijoomine iseenesest ära ja asendus rohelise teega. Tunnen ennast peale seda muutust palju paremini, energiat jätkub tasasemalt ning seetõttu kannan rohelist teed alati kaasas.

Oled palju ka välismaal elanud. Kas Eestisse tagasitulek oli alati plaanis või oli ka hetki, kus mõtlesid, et sinu elu viib sünnikodust eemale? Mis sind naasma pani?

Ma ei ole Eestist kunagi päriselt ära läinud, elan ja töötan terves maailmas ning mul on töö tõttu mitu elukohta. Minu kodu on alati olnud Eestis ja tunnen ennast kõige paremini Lõuna-Eesti kuppelmaastiku keskel Rõuges, kus on aastasadu elanud minu esivanemad.

Tuulikki Bartosik. | Foto: Krõõt Tarkmeel.

Toimetad mitmel rindel ning loomeinimesena kulub kontsertidel ka palju emotsionaalset energiat. Millega end maandad?

Mulle on väga tähtis mu pere – mees ja kaks poega. Nendega koos olles maandan ennast kõige paremini. Mängime lauamänge, teeme koos süüa, käime õues ja teeme sporti, teinekord musitseerime koos.

Loodus on mulle väga oluline, pean pidevalt metsas käima, et ennast hästi tunda.

Sood on minu lemmikud. Sport on tähtis, samuti ka jooga ning meditatsioon. Käin jooksmas ja viimase aja uus vaimustus on talisuplemine või õigemini sügissuplemine, talve pole veel tulnud ja ma ei tea, kas mul õnnestub aasta läbi meres ujumas käia. Seda näeb kevadel. Plaan on igal juhul talisuplejaks saada. Teinekord teen ka käsitööd, õmblen, koon ja heegeldan. Loen palju erinevates keeltes raamatuid ja ajakirju.

Milline on olnud viimane kultuurielamus, mis sulle tugevalt mõjus?

Eelmainitud maailmamuusikasündmuse Womex raames kuulasin mitmete artistide ülesastumisi. Väga meeldejääv oli Taani klezmerbändi Mames Babegenush esinemine – see oli midagi sellist, mida ma üldse ei oodanud. Ma pole kunagi olnud eriline klezmermuusika fänn. Mamesi esinemises oli selline südamlikkus ning siirus, mis lummas esimesest noodist alates. Olin skeptiline, nähes kuut meest laval, ootasin midagi toorest ja jõulist, aga selle asemel mängisid nad nii pehmelt ja nüansirikkalt, et tundus, nagu ulataksid nad oma hinged pehme käega publikule. Kuulasin neid sõna otseses mõttes suu ammuli ning sain taas aru, kui nõmedad on eelarvamused. See oli täielik elamus.

Hiljuti on palju olnud juttu sellest, kas artistide isiksuse ning loomingu vahele saab n-ö seina tõmmata. Loomulikult teevad kõik inimesed vigu, kuid kui selguks, et sinule oluline artist on inimesena tõelist kurja korda saatnud, kas suudad tema loomingut endistviisi vastu võtta – või kuidas sellesse küsimusse suhtud?

Tänapäeva digimaailm ning erinevad meediakanalid on sageli moonutatud tõe edastajateks. Kui minule olulist artisti süüdistatakse milleski tõeliselt kurjas, siis proovin esimese asjana teada saada, kas see ka päriselt paika peab. Usun, et kõik inimesed sünnivad siia maailma ühtlaselt headena ning kurjale käitumisele on sageli isegi loogiline seletus. Ma usun, et inimese olemus peegeldub tema loomingus ja looming on loova tegevuse tulemus.

Kurja tegemine ei pruugi olla seotud just selle loova energiaga, suure tõenäosusega nii ei olegi. Ma arvan, et iga konkreetne juhtum on eriline ning sellesse tuleks üldistamata ka nii suhtuda.

Minu jaoks on artistiks olemine nagu alasti ringi käimine. Kui ma hakkan midagi varjama või proovin olla kuidagi teistmoodi kui hetkel asjad on, siis on seda kohe ka mu musitseerimises kuulda ja kehakeeles näha. Pean olema enesega väga sügavas kontaktis, et ennast artistina hästi tunda. Enamik minu lemmikartiste tunduvad mulle sarnase suhtumise ja käitumisega. Usun, et igasugune negatiivsus paistab seega nende loomingus ja esinemises välja, kui sellel alust on. Seni pole minule olulised artistid sellega tähelepanu keskpunkti sattunud ning ma ei oskagi arvata, kuidas ma nende loomingusse sel juhul suhtuksin. Ilmselt kuulaksin edasi ja püüaksin leida muusikast nende käitumisele põhjendusi.

Oled oma loomingut salvestanud igasugustes, selleks otstarbeks justkui ebatavalistes paikades, nagu Võrumaa metsades või Walesis rahvuspargi koopas. Mida looduses salvestamine protsessile lisab ning kas sul on ka n-ö bucket list paikadest, kus sooviksid tulevikus kindlasti salvestada?

Minu jaoks on mets ja loodus üldse parim kontserdisaal ja salvestuskoht. Metsas kõlab eriti hästi mu Pigini akordion, helid mässivad mind endasse ning keerlevad mu ümber. Kuulen metsas musitseerides oma mängus ülemhelisid, mida tavalises kontserdiolukorras või stuudiosalvestuse juures niisama lihtsalt tabada pole võimalik.

Tunnen, et olen osa loodusest, nagu inimesed ka tegelikult aegade algusest ju ongi, lihtsalt tänapäeval on meil kontakt loodusega nõrgem. Ma pole kunagi kartnud Võrumaa metsades ringi liikudes, ei valges ega pimedas, see on minu jaoks loomulik keskkond.

Suve hakul, kui linnast maale kolin, olen alati hämmingus, kuidas linnahelid mind endasse on imenud ja et ka lühike suurlinnades veedetud aeg mind hoopis teistmoodi kuulama paneb. Detailid hägustuvad, kuulen teisi sagedusi, kõrv ei erista kohe peenemaid häälenüansse ning peab selle kuidagimoodi jälle selgeks õppima. Maalt sügisel uuesti linna kolides tunnen, et kõik mu ümber nagu karjuks – kivid, autod, inimesed – ja pean jälle kord harjuma teistsuguse kuulmisspektrumiga. 

Mulle meeldib see detailiderikas ja avar metsaakustika. Põnevat kõla leidub ka mujal, näiteks mahajäetud sigalas Põlvamaal kõlas akordion imeliselt, samuti Ignalina aatomijaama ees laiuval suurel tühermaal, rääkimata Pähni kõlakodadest, kus improviseerisin duos Jaapani saemängijaga. See lindistus jõudis ootamatult ka BBC 3 raadio eetrisse.

Mul ei ole mingit täpset nimekirja kohtadest, kus soovin kindlasti lindistada ja musitseerida, aga on mingid paigad, mis tunduvad huvitavad ja kuhu püüan varem või hiljem mängima minna. Suvel on mul pill alati autos koos lindistamisvahenditega, juhuks kui peaksin ootamatult mingi põneva akustikaga koha leidma.

Sinu uus plaat “Torm Veeklaasis” on alles teine sooloalbum. Miks ja kuidas jõudsid sooloteeni alles mõned aastad tagasi?

Akordionil soolo mängimine kuulus minu meelest eelkõige klassikalise muusika valdkonda, seda sain proovida pea kuus aastat Otsa-koolis õppides. Kui peale riigieksameid otsustasin, et jätkan omaloomingu ja pärimusmuusikaga, siis tegelesin eelkõige teistega koos mängimisega, see käis tollel ajal pärimusmuusika õppimise juurde. Sibeliuse Akadeemias oli väga tugev koosmängu traditsioon, seal õppisin olema teravate kõrvadega ansamblimängija. Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis oli väga tugev viiuli soolomängu traditsioon. Minul esimese akordionimängijana sealses rahvamuusikaosakonnas ei tulnud isegi pähe, et võiksin olla ka soolomängija. Kasvasin ajaga soolomängija rolli ning tunnen ennast selles rollis täna väga mõnusalt.

Uus plaat räägib oma koha otsimisest maailmas. Kas sina oled selle leidnud? Kui jah, siis millist head nõu veel otsivatele annaksid?

Ma usun, et olen ikka veel teel. Teinekord on juba natuke rahulikum tunne, eriti Võrumaa metsades kulgedes ja musitseerides, aga kuna mu eluviis on päris liikuv, siis sellist päris juurtega tunnet, oma kohta paigale jäämist pean veel ootama.

Kõige parem soovitus on hetkes elamise harjutamine ning elu voolamisega kaasa minek.

Mul on paar korda elus tulnud ette hetki, mil mina soovin midagi muud, kui elu mulle pakub. Vastuvoolu kulgemine kulutab energiat ning ei too kindlasti soovitud tulemust.

Kõik asjad meie elus juhtuvad mingite asjade toimumise tõttu. Mingeid vastuseid on võimalik leida ka oma esivanemate ajalugu uurides. Minu mõlemas suguvõsas on olnud julgeid ja loovaid seiklejatest keeleoskajaid ning maailmas ringi reisivaid naisi ja näen, kuidas jätkan seda liini oma elus. Aga tunnen ka, et varsti saabub rahulikum aeg. Ma ei kahetse mitte midagi oma senises elus, kõik otsused alates akordioni valikust oma põhipilliks kuni mitmekeelsete laste üleskasvatamiseni tunduvad seni just need kõige õigemad. Olen õnnelik ning rahul kõigega, mida elu on mulle pakkunud. Niimoodi soovin ka kulgemist jätkata ja olen uudishimulik, mida see kulgemine täpsemalt sisaldab.

Mida soovid plaadiga kõige enam kuulajale öelda?

Plaadi sõnum on detailide tasakaalu olulisus meie elus. Kui väikestest asjadest saavad liiga suured või kui olulised väikesed asjad ära ununevad, siis oleme tavaliselt rahutud ja ehk isegi õnnetud. Tasakaal on minu meelest oluline, samuti meie enda sisehääle kuulamine. Nagu ka endaga kontaktis olemine. Ma soovin, et kuulajatel oleks võimalus leida see kontakt iseendaga minu muusikat kuulates.

Tuulikki Bartosiki värske albumi “Torm veeklaasis” esitluskontsertidele jõuab veel 7.11 Võrus ning 8.11 Tallinnas. Rohkem infot leiab siit.

Kuula värsket albumit

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Esimene oli ilmselt Raekoja platsi plaadipoest ostetud mingi klassikalise muusikaga LP plaat 90-ndate keskpaigas või Eesti noore death metal bändi demokassett “Behind the Abysmal Sky” aastast 1993. Kuna ma saan sõpradelt ja kolleegidelt päris palju plaate lihtsalt kingituseks või vahetuseks enda omade vastu, siis ei suuda meenutada, millal ma viimati mingi helikandja ostsin. Usun, et see oli digitaalselt arvutisse laaditud plaat. Fantaasia saate tarbeks Hollandi innovatiivselt akordioniduolt TOEAC.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

AC/DC “Highway to Hell”.

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Rõuge.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

50-60ndate Suurbritanniasse.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne? 

Kui ma peale laste juurest pikemalt ära olemist leian ennast meie lemmikdiivanilt lambanahkade pealt poegade vahel istumas, kuulates nende viimaste päevade muljeid.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (37)