Akordionist Tuulikki Bartosik: akordion on minu jaoks nagu paar ekstra kopse, mille kaudu hingan muusikat

Tuulikki Bartosik. | Foto: Krõõt Tarkmeel.

Akordion pole ilmselt esimene instrument, mille järele enamik muusikuelust unistavaid noori haaraksid. Vähemalt mitte seni. Akordionist Tuulikki Bartosik avab pilli dünaamikat ja väge oma novaatorliku lähenemisega ning rändab akordioniga mööda žanrispektrit kogu selle avaruses, kõndides radadel, mis viivad pungist klassikalise muusikani.

Rändab ta ka sõna otseses mõttes. Bartosik püüab oma helivõlu lindile seal, kuhu põnev akustika teda juhatab, olgu selleks paigaks siis Võrumaa metsad, Ignalina aatomijaama ees laiuv tühermaa või Walesi koopad. Lisaks on ta õppinud ja õpetanud akadeemiates üle maailma ning oma esivanematelt päritud keelepea ja tiheda reisimise kaudu on Bartosikist saanud polüglott, kes kasutab oma igapäevaelus suhtlemiseks kuni kuut keelt. Vestlesime tema värske sooloalbumi “Torm veeklaasis” ilmumise tuules akordioni- ja pärimusmuusikast ja tema seiklustest ja teekonnast enese muusikalise leidmiseni.

Lugesin, et käisid lapsena katsetel saada muusikakooli, kuhu sind aga vastu ei võetud. Samas võib seda seika pidada üheks tõukeks, mis sind just oma põhipilli, akordioni juurde juhatas. Mida ütleksid väikesele Tuulikkile selle sündmuse kohta täna?

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (53)