Jazzkaare fookuses. Anne Erm: Tamperest sai maailmamuusika keskpunkt. Womex

Womex 2019. I Foto: Yannis Psathas

Iga pärimusmuusika-artisti unistus on esineda ja osaleda maailmamuusika messil Womex, kuhu tulevad oma ala professionaalid igast maailma nurgast. Muusikutele on Womex inspiratsiooniallikas: tutvumine teiste kuultuuride ja kaugete maade artistide fantaasialennuga käivitab ka enese soovi tuua loomingusse värskeid impulsse.

Eestil on läinud hästi, sest meie esimesed n-ö ametlikud artistid on maid ja mandreid vallutamas – Maarja Nuut ja Trad.Attack! on kahtlemata tõstnud usaldust Eesti pärimusmuusikute vastu, kelle omapära ja kõrgprofessionaalne tase teevad ilma maailma kontserdilavadel. Maarja ja Trad.Attacki! ürgne veljotormislikkus on väga sujuvalt ja veenvalt ühendatud tänaste väljendusvahenditega, kuhu lisandub pidevalt uusi jooni maailmas praegu aktuaalsetest trendidest.

Eesti muusikud seekordsel Womexil

Sel korral täitus see unistus esineda Womexi kontsertprogrammis kahel väga erilisel Eesti pärimusmuusikul: Mari Kalkunil ja Cätlin Mägil. Nad esindasid Eestit Northern Connectioni programmis. Tegelikkuses ei olnud suurt vahet, kes on pealava n-ö ametlik artist või kes esineb Põhjamaade programmis või offWomexil, sest kõik olid kavas võrdselt ära trükitud ja publikut jagus igale poole, pisut vähem vast pärast keskööd toimunud kontsertidele.

Mari Kalkun. I Foto: Kaspar Kaur

Tampere Talo väike saal, kus Mari ja Cätlin esinesid, mahutas viissada kuulajat ja oli igati vääriline koht sooloartistidele, ja mitte ainult – sealsamas astusid üles ka Norra, Rootsi, Taani, Leedu ja Soome ansamblid, viimaseid oli kõige rohkem, sest põnevaid kollektiive on Soomes palju ja korraldajamaal oli, mida välja panna. Kindlasti on Soome muusikute eduloos oma osa ka Sibelius-Akatemia rahvamuusika-osakonna põhjalikul tööl, eks meiegi muusikud on seal oma talenti lihvimas käinud. Soome uutest tegijatest äratasid vaimustust Tuuletari neiud, kelle beatbox ja hop-folk “Kalevala” ainetel kõlas veenvalt ja värskelt ning paljude lemmikuks sai Leedu-Belgia ansambel Merope.

Edukas kontsert Womexil avab uksed paljudele lavadele ja nii ka sel korral. Kui Mari Kalkuni kontserdireisid on juba ulatunud Jaapanisse ja Hiinasse, Euroopa riikidest rääkimata, siis Cätlin Mägi virtuoossus parmupillide kollektsiooni ja elektroonika käsitlemisel võttis suu lahti nii mõnelgi. Tema luupiv parmupilliorkester koos elektroonika ja südamliku lauluga on ikka väga eriline, ka maailma kontekstis. Mari Kalkuni ehe esitus ja nii vokaalne kui ka instrumentaalne mahe värviküllus teevad kuulajatel südame alati soojaks.

Huvi Mari ja Cätlini muusika vastu oli suur ning ma ei kahtle, et kontserdikorraldajad ja plaadifirmade esindajad teevad neile peagi juba konkreetseid pakkumisi. Praegu aga meenutavad neile kohtumisi Womexil ilmselt rohkem kui kahe pihu jagu visiitkaarte.

Womexi korraldamine on linnale ja riigile kasulik  

Põhjamaade artistidele ja eriti Eestile oli tõeline kingitus, et juubelinumbriga 25 Womex toimus Soomes. Ja miks just Tamperes? Sellepärast, et aastaid on Soome pärimusmuusikute tegemisi jälginud ja toetanud Tapio Korjuse plaadifirma Rockadillo Records ning aidanud neid Womexile ja maailmalavadele. Tapio on 90ndatest peale külastanud maailmamuusika messi Womex ning tunneb kõiki olulisi selle valdkonna tegijaid. Ta on olnud rokkmuusik, ajakirjanik, DJ, agent, plaadifirma omanik, fännanud rokki, reggae‘t, Kariibi ja Aafrika muusikat ning tegelikult kogu maailma muusikat. Ta on korraldanud kontserte 40 maa artistidele, nende seas on legendaarsed Omara Portundo, Cesária Évora, aga ikka hoiab ta silmad-kõrvad lahti, et avastada uusi talente.

Üks neist, kelle Tapio on aidanud suurele areenile, on kindlasti Kimmo Pohjonen. Mäletan oma esimest Womexi külastust – aasta oli siis 1999, mil Berliini Womexil sel hetkel veel maailmale tundmatu akordionist esines. Festival toimus siis House of World Culturesi ruumides ja oli mastaapidelt veel üsna tagasihoidlik. Saal, kus esines Kimmo Pohjonen, oli pigem väike, kuid pungil rahvast täis; Kimmo mängis oma esimese albumi “KIELO” muusikat, mis oli hoopis midagi muud kui traditsiooniline akordionimuusika, pigem kõlas see põrgulikult huvitava nüüdismuusikana. Tol korral ei aimanud vist ei Kimmo ega Tapio, et siit saab alguse rahvusvaheline edulugu ja edasine koostöö prantsuse trummari Eric Echampari, Kronos kvartetiga, KTU ja teistega. Ja Kimmo Pohjonenist on saanud eestlaste vaieldamatu lemmik, ei möödu aastatki, mil Kimmo ei esineks oma lõunanaabrite juures.

Ka mitmed teised Womexil eri aegadel esinenud Soome ansamblid on eestlastele tuttavad – Värttinä ja Wimmega eesotsas. Praegused kõvad tegijad on Tapio sõnul akordionist Anti Paalanen ja ansambel Tuuletar. Need neli neidu on leiutanud oma stiili, mida nad nimetavad folk-hop’iks. Album “Tules maas vedes taivaal” lennutas nad maailmamuusika edetabelisse ja tõi neile Soomes Emma auhinna. Tuuletar on esinenud juba paljudes Euroopa riikides, aga ka Jaapanis, Taiwanis  ja USA-s. Nad hopivad ja räpivad soome rahvuseepose “Kalevala” ainetel, tuues moodsate rütmide kaudu mütoloogia lähemale tänapäeva noortele.

Kuidas siis ikkagi osutus võimalikuks suure maailmamuusika messi korraldamine Tamperes?

See oli 2015. aastal Budapestis, kui Womexi üks kahest asutajaliikmest ja esimene direktor Ben Mandelssohn ütles ühel hommikusöögil Tapio Korjusele, et mis oleks, kui Womex toimuks Soomes. Tapio oli hämmingus, kuid mõistis, et Benil oli tõsi taga. Kui ta koju Tamperesse jõudis, helistas ta linnavalitsusse, Soome Haridus- ja Kultuuriministeeriumisse, et tehtud on selline pakkumine, ja Tapio rõõmuks sai ta otsemaid positiivsed vastused. Kedagi ei olnud vaja veenda, miks on Womex Soomele ja Tamperele oluline. Ja keegi ei küsinud ka, palju see maksma võiks minna.

Kui peakorraldajad käisid 2016. aastal esimesel tutvumisretkel Tamperes uurimas, kas seal on piisavalt sobivaid kontserdipaiku ja hotelle, siis oli nende nõudmine, et nii kontserdikohad kui ka hotellid asuksid võimalikult lähestikku. Tampere oli õnnega koos, sest neil on selline suurepärane kontserdi- ja konverentsikeskus nagu Tampere Talo, kus on 1800-kohaline saal, 500-kohaline saal ja veel hulk väiksemaid saale ning kolmel korrusel ka piisavalt vaba pinda messi korraldamiseks. Ainuke kontserdikoht, mis tuli n-ö tubadest suureks saaliks ehitada, oli Tornio hotelli lounge, kus oli vaja vaheseinad eemaldada, aga see oli tehtav.

Juubelihõngulise 25. Womexi korraldamine on linnale ja riigile kahtlemata au. Palju see kõik maksma läks, ei ole avalik, kuid need 2500 ametlikku delegaati ja lisaks sajad muusikud, nende sõidud, ööbimised, söögid-joogid, ostud tõid linnale tagasi ca 4 miljonit eurot. Kaudsem kasu selgub hiljem, selle mõju võib kesta ka aastate pärast.

Lisaks muusikaprogrammile on ka esinduslik konverentsiprogramm

Üks raskemaid etappe tänavuse Womexi ettevalmistustöös oli 1500 sooviavalduse hulgast välja sõeluda need õnnelikud, kes pääsesid esinema põhikavasse. Žürii, keda kutsutakse Seitsmeks samuraiks, tegi ära tohutu töö. Kaks neist, sealhulgas meie Virgo Sillamaa, valisid pakkumiste seast sobivad konverentsiprogrammi teemad.

Muusikafestivali žürii ehk Viis samuraid, kuhu kuulus ka Tapio Korjus, kuulas ja vaatas läbi kogu saadetud muusika ja ansamblite videod. Esialgu sõeluti välja 1000, siis 500, kuni lõpuks jäi järele 61 esinejat. Enne viimast etappi töötasid viis samuraid poolteist päeva ruumist lahkumata, söögidki toodi laua taha. Viimasest valikust pääsesid 30 põhikavasse ja ülejäänud siis programmidesse Northern Connection ja offWomex stage. Küllap tegi žürii parima valiku, arvestades siiski ka aspekte, et kõik mandrid ja ka kauged regioonid oleksid esindatud.

Womexist rääkides tuleb kindlasti esile tõsta esinduslikku konverentsiprogrammi, kus peateemadeks olid naiste roll muusikas ja muusikaäris.

Sessiooni Põhjala õppetundide kohta soolise tasakaalu leidmises juhtis Helen Sildna, keda on tema teel omakorda inspireerinud Paulina Ahokas – praegune Tampere Talo direktriss, kes oli üks selle paneeli huvitavamatest kõneisikutest ja muusikute vaatevinklit esindas seal rootsi lauljatar Lena Willemark.

Teine teema oli seotud keskkonnaga. Mure kliima soojenemise ja ressursside raiskamise pärast on kõigil, eriti nooremal generatsioonil, see teema läbis ka mitmete artistide kontserdikavu. Näiteks norra lauljatari Elle Marja laulud väljendasid sama muret, mis on siberlastel – põdrakasvatajate looduskeskkonna ruum aina väheneb ja paljud on sunnitud oma traditsioonilistest sajandeid kestnud eluviisist ja elatusallikatest loobuma. Selles etteastes seoti sõnum visuaali, lühifilmi ja elektroonikaga. Põnevaid sotsiaalse kallakuga etteasteid oli veelgi.

Eesti delegatsioon Womexil

Seekordsel Womexil osales rekordarv Eesti delegaate ehk üle neljakümne. Eesti delegatsiooni tegevust ja ettevõtmisi korraldas Music Estonia, eesotsas Virgo Sillamaaga. Eesti väljapanek oli muljetavaldav. Sel korral olid kõik ühel nõul, et messi tugevuseks oli kompaktne Põhjala-Balti riikide messiala Tampere Talo kolmandal korrusel. Nõnda oli hea sõlmida kontakte oma naabritega. On ju lähimad turud meie muusikutele olulised, sest ühine mõttelaad ja tihti ka ühised mured ning eesmärgid aitavad üksteist paremini mõista. Samas said ka külalised paremini aru, mis on Baltikum ja Põhjala ning mis neid ühendab.

Anne Erm, Cätlin Mägi, Mari Kalkun ja Virgo Sillamaa (Music Estonia). I Foto: Merli Antsmaa

Messialal korraldati alatasa vastuvõtte, kuhu olid kutsutud lähemad ja kaugemad külalised, agendid, plaadifirmade esindajad, ajakirjanikud jt. Aeg-ajalt vennastuti ja lauldi üheskoos rahvalikke laule. On ju eestlastelgi ühiseid laule nii lätlaste kui soomlastega, aga tuttav oli kõigile ka “Ärgake, Baltimaad!”, mida siis igaüks omas keeles laulis. Sellised vennastumised olid lõbusad, ülevad ja meeldejäävad.

Muusikutele on Womex inspiratsiooniallikas: tutvumine teiste kuultuuride ja kaugete maade artistide fantaasialennuga käivitab ka enese soovi tuua loomingusse värskeid impulsse.

Selge on aga see, et edu ja laiemat tuntust ei saavutata hoobilt. Korraga tuhandet või ka sadat sulle olulist inimest tundma õppida ja veenda ei õnnestu parimagi tahtmise korral. Võib-olla kümmekond uut kohtumist või kontserti jäävad sulle Tamperest meelde. Nagu Mari Kalkun ütles, võtab ta asja rahulikult ja on kogenud, et iga aastaga lisandub uusi pakkumisi ja igalt Womexilt ammutab ta enda jaoks häid uusi kogemusi. Üks, kes meeldis Marile, Seitsmele samuraile ja kuulajatele, oli Womexi peaauhinna võitnud Kayan Kalhor, kes tõi kurdide ja pärsia iidse muusika tänasesse päeva. Oma Silk Road Ensemble’iga võitis ta 2017. aastal ka Grammy auhinna.

Kas Womex võiks toimuda ka Eestis?

Järgmine Womex toimub Budapestis 21.–26. oktoobrini 2020. Kas see võiks kunagi toimuda ka Eestis?

Kuna meil nii tugev Pärimusmuusika festival ja Eesti Pärimusmuusika keskus Viljandis, siis oleks loogiline, et kunagi jõuab Womex ka Eestisse – näiteks siis, kui Linnahall oma arvukate saalidega valmis saab, sest seal on ju ka tohutult messipinda, kui mõelda endisele jalutusruumile. Ando Kiviberg, Tarmo Noormaa ja Virgo Sillamaa saaksid kindlasti Womexi korraldamisega hakkama. Pärimusmuusika keskuse inimesed ja fännid on Womexit külastanud aegade algusest peale ja pannud sealt mõndagi kasulikku kõrva taha. Womex on lennutanud maailmaareenile meie artistidest Maarja Nuudi ja Trad.Attacki!. Nüüd esinesid festivalil Mari Kalkun ja Cätlin Mägi – kes on järgmised? Talentide puudust ju pole ka väikeses Eestis.

Tänapäeva jazzis on muusikastiilid tihedalt põimunud ja rikastavad üksteist. Mida leidsid jazzifestivalide korraldajad, agendid ja ajakirjanikud Womexilt? Eeskätt ikka uut ja loovat mõtet, erilisi andeid, uusi kontakte. Tosin delegaati kuni Indoneesia ja Lõuna-Korea korraldajateni viibisid pärast Womexit kakskümmend neli tundi ka Tallinnas, jagades oma kogemusi meie artistidele Music Estonia korraldatud ümarlaual või õigemini laudadel, kuulates Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi hingepuudutavat kodukontserti ja nautides hommikukontserdil Erki Pärnoja muusikat, Tormis kvartetti ja Kirke Karja lennukaid mõtteid. Näis, et nende vaimustusel pole piire.

Loodame, et Womexil ja Tallinnas Post-Womexil loodud kontaktid püsivad ja aitavad meie muusikutel jõuda maailmalavadele, sest muusika keel on universaalne –  rõõmu, pinge, kurbuse või rahu tunnetamine läbi muusika on nii vahetu ja selge.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Anne Erm

Anne Erm

Anne Erm on festivali Jazzkaar asutaja ja kunstiline juht ning jazzivaldkonna promotoor Eestis. Loe artikleid (8)